Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 6

Esmaspäev, 23. detsember – neljapäev, 26. detsember

ERIKA OLI JÄÄNUD nädalalõpuks Mikael Blomkvisti juurde. Voodist olid nad lahkunud enamasti ainult vetsuminekuks ja söögitegemiseks, aga nad ei olnud tegelnud üksnes armatsemisega; nad olid lamanud pead-jalad segamini ja tundide viisi arutanud tuleviku üle, kaalunud tagajärgi, võimalusi ja väljavaateid. Kui saabus esmaspäeva hommik, oli jõululaupäevaeelne päev, Erika oli andnud talle lahkumissuudluse – until the next time – ja sõitnud koju mehe juurde.

Mikael veetis esmaspäeva nõudepesemise ja korteri koristamisega ning jalutas seejärel toimetusse, et oma kabinet tühjaks teha. Ta ei kavatsenud hetkekski ajakirjaga lõpparvet teha, aga oli lõpuks suutnud Erikat veenda, et mõneks ajaks on tähtis Mikael Blomkvist Millenniumist kõrvaldada. Edaspidi kavatses ta töötada oma kodus Bellmansgatanil.

Ta oli toimetuses üksi. See oli jõulude puhul kinni ja töötajad olid laiali lennanud. Ta pani parajasti pabereid ja raamatuid kolimiskasti, kui telefon helises.

„Ma otsin Mikael Blomkvisti,” kõlas lootusrikas, kuid tundmatu mehehääl teisel pool otsas.

„Ma kuulen.”

„Vabandust, et ma teid niisugusel ajal tülitan. Minu nimi on Dirch Frode.” Mikael fikseeris automaatselt nime ja kellaaja. „Olen advokaat ja esindan klienti, kes meelsasti tahaks teiega vestelda.”

„Nojah, las teie klient siis helistab.”

„Ma pean silmas, et ta tahab teiega isiklikult kohtuda.”

„Hüva, lepime aja kokku ja saatke ta kontorisse. Aga sellisel juhul kiirustage, sest ma tühjendan parajasti kirjutuslauda.”

„Minu kliendil oleks väga hea meel, kui teie külastaksite teda. Ta elab Hedestadis – sinna läheb rongiga ainult kolm tundi.”

Mikael lõpetas paberite sorteerimise. Meedial oli võime köita igasuguste hullude tähelepanu, kes tulid lagedale pööraste ideedega. Kõik maailma lehetoimetused olid saanud kõnesid ufoloogidelt, grafoloogidelt, saientoloogidelt, paranoikutelt ja igasugu vandenõuteoreetikutelt.

Mikael oli kunagi kuulanud tööliste koolituskeskuses ABF kirjanik Karl Alvar Nilssoni ettekannet peaminister Olof Palme mõrva aastapäeval. Ettekanne oli täiesti tõsimeelne ning publiku hulgas olid Lennart Bodström ja teised Palme vanad sõbrad. Aga seal oli olnud ka hämmastavalt palju omal käel uurijaid. Üks selline neljakümnendates aastates naine oli kohustuslikus küsimustevoorus haaranud mikrofoni ja seejärel alandanud hääle vaevukuuldavaks sosinaks. Juba see ennustas huvitavat arengut ja ega keegi eriti imestanudki, kui naine alustas kinnitusega: „Ma tean, kes tappis Olof Palme.” Lavalt soovitati veidi irooniliselt, et kui naise valduses on nii kaalukas info, siis oleks hea, kui ta sellest kohe Palme uurimiskomisjoni informeeriks. Ta oli selle peale vaevukuuldaval sosinal kiirelt vastanud: „Ma ei saa seda teha, sest see on liiga ohtlik!”

Mikaeli huvitas, kas Dirch Frode on järjekordne andunud tõekuulutaja, kes tahab paljastada salajast hullumaja, kus kaitsepolitsei teeb ajueksperimente.

„Ma ei tee koduvisiite,” vastas ta lühidalt.

„Sellisel juhul püüan teid veenda, et te erandi teeksite. Minu klient on üle kaheksakümne aasta vana ja tal oleks väga pingutav Stockholmi sõita. Kui te nõuate, siis me kindlasti korraldaksime selle kuidagi, aga ausalt öelda oleks parem, kui te oleksite nii kena…”

„Kes on teie klient?”

„Inimene, kellest te oma töö tõttu olete kindlasti kuulnud. Henrik Vanger.”

Mikael nõjatus hämmeldunult tooli seljatoele. Henrik Vanger – mõistagi oli ta temast kuulnud. Tööstur ja endine tegevdirektor Vangeri kontsernis, mis kunagi oli olnud saetööstuse, metsa, kaevanduste, terase, metallitööstuse, tekstiili, tootmise ja ekspordi sünonüüm. Henrik Vanger oli olnud üks oma aja tõeliselt vägevaid, kellest räägiti, et ta on auväärne ja vanamoodne patriarh, kes ei paindu tormituultes. Ta kuulus Rootsi majanduse põhikursusesse, oli üks neid vana kooli uhkusi, nagu MoDo Matts Carlgren ja vana Electroluxi Hans Werthén. Kodumaise tööstuse selgroog ja nii edasi.

Kuid Vangeri kontserni, mis oli endiselt perefirma, olid juba kakskümmend viis aastat räsinud struktuurimuudatused, börsikriisid, intressikriisid, Aasia firmade konkurents, kahanev eksport ja muud nuhtlused, mis kokkuvõttes olid surunud Vangeri nime teise ešeloni. Praegu juhtis firmat Martin Vanger, kelle nimi tõi Mikaeli silme ette trullaka lehvivate juustega mehe, kes aeg-ajalt vilksatas teleekraanil, kuid keda Mikael eriti hästi ei tundnud. Henrik Vanger oli olnud kindlasti oma kakskümmend aastat varjus ja Mikael isegi ei teadnud, et ta ikka veel elab.

„Miks Henrik Vanger tahab minuga kohtuda?” oli loomulik jätkuküsimus.

„Kahjuks ei saa ma seda öelda. Olen Henrik Vangeri advokaat juba hulk aastaid, aga ta peab ise rääkima oma soovist. Kuid ma võin öelda nii palju, et Henrik Vanger tahab teiega arutada võimalikku tööpakkumist.”

„Tööd? Mul ei ole kõige vähematki kavatsust Vangeri grupis tööle hakata. Kas teil on vaja pressisekretäri?”

„See ei ole päris sedalaadi töö. Ma ei tea, kuidas seda nimetada, aga Henrik Vanger tahab ilmselt teiega kohtuda, et ühes eraasjas konsulteerida.”

„See kõlab vägagi kahemõtteliselt.”

„Palun vabandust. Aga kas on võimalik teid kuidagi veenda, et te Hedestadi külastaksite? Loomulikult katame me reisikulud ja maksame mõistliku honorari.”

„Te helistate veidi ebasobival ajal. Mul on palju tegemist ja… ma oletan, et te olete näinud minu kohta viimastel päevadel ilmunud artikleid.”

„Wennerströmi afäär?” Dirch Frode puhkes teises otsas ootamatult naerma. „Jah, sellel on teatud meelelahutuslik väärtus. Aga tõtt-öelda oli just kohtuprotsessist põhjustatud tähelepanu see, mille tõttu Henrik Vanger teid märkas.”

„Või nii? Ja millal Henrik Vanger sooviks mind näha?” küsis Mikael.

„Niipea kui võimalik. Homme on jõululaupäev ja ma oletan, et te tahate olla vaba. Kuidas sobiks teine jõulupüha? Või enne uut aastat?”

„Nii et ikka väga kiire on. Mul on kahju, aga kui ma ei saa mõistlikku vihjet, mis on selle külaskäigu mõte, siis…”

„Kulla inimene, ma kinnitan, et kutse on täiesti tõsine. Henrik Vanger soovib konsulteerida just teiega ja ei kellegi teisega. Ta tahab pakkuda teile üht ülesannet, kui see teid huvitab. Mina olen üksnes sõnumi edastaja. Ülesande sisu peab ta ise selgitama.”

„See on mul üks viimase aja kentsakamaid jutuajamisi. Las ma mõtlen asja üle järele. Kuidas ma teid kätte saan?”

KUI MIKAEL OLI TORU ära pannud, jäi ta istuma ja silmitses kolihunnikut kirjutuslaual. Tal ei olnud kõige vähematki ettekujutust, miks Henrik Vanger temaga kohtuda tahtis. Tegelikult ei olnud Mikael eriti huvitatud Hedestadi sõitmisest, kuid advokaat Frodel oli õnnestunud temas huvi äratada.

Ta lülitas arvuti sisse, läks Google’isse ja lõi sisse Vangeri grupi. Ta sai sadu vastuseid – Vangeri kontsernil ei läinud hästi, aga ikkagi ilmus selle kohta peaaegu iga päev mingi teade. Ta salvestas tosin artiklit, mis kontserni analüüsisid, ning otsis seejärel andmeid Dirch Frode, Henrik Vangeri ja Martin Vangeri kohta.

Martin Vangeri nime esines Vangeri grupi praeguse tegevdirektorina rohkesti. Advokaat Dirch Forde hoidis madalat profiili: ta oli Hedestadi golfiklubi juhatuse liige ning teda mainiti seoses Rotary klubiga. Henrik esines ühe erandiga ainult nendes artiklites, kus oli juttu Vangeri grupi taustast. Kohalik ajaleht Hedestads-Kuriren oli kahe aasta eest endist tööstusmagnaati tema kaheksakümnendal sünnipäeval meeles pidanud, reporter oli teinud temast kiirportree. Mikael printis välja mõned lood, mis tundusid rääkivat asjast, ja sai viiekümneleheküljelise kausta. Seejärel tegi ta kirjutuslaua puhtaks, pakkis asjad kastidesse ja läks koju. Ta ei olnud kindel, millal ja kas ta üldse tagasi tuleb.

LISBETH SALANDER VEETIS jõululaupäeva Upplands-Väsby Äppelvikeni hooldekodus. Ta oli ostnud jõulukingiks Diori tualettvee ja Åhlénsi kaubamajast Inglise jõulukoogi. Ta jõi kohvi ja silmitses neljakümne kuue aastast naist, kes kohmetute näppudega püüdis jõulukingi sõlme avada. Salanderi pilgus oli õrnust, aga ta ei väsinud imestamast selle üle, et see võõras naine tema vastas oli tema ema. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta leida vähimatki sarnasust ei välimuses ega iseloomus.

Lõpuks ema loobus ponnistustest ja vaatas abitult pakki. Tal ei olnud just kõige parem päev. Lisbeth Salander võttis käärid, mis kogu aeg olid lebanud laual nähtaval kohal, ja ema näis äkitselt nagu ärkavat.

„Sa kindlasti arvad, et ma olen rumal.”

„Ei, ema. Sa ei ole rumal. Aga elu on ebaõiglane.”

„Kas sa oled oma õega kohtunud?”

„Ei ole tükk aega näinud.”

„Tema ei käi mind kunagi vaatamas.”

„Ma tean, ema. Ta ei külasta ka mind.”

„Kas sa töötad?”

„Jah, ema. Ma saan hästi hakkama.”

„Kus sa üldse elad? Ma ei tea isegi seda.”

„Ma elan sinu vanas korteris Lundagatanil. Olen elanud seal hulk aastaid. Tegin üürilepingu enda nimele ringi.”

„Võib-olla saan suvel sulle külla tulla.”

„Jah, muidugi. Suvel.”

Ema sai lõpuks jõulukingi kätte ja nuusutas seda vaimustunult. „Aitäh, Camilla,” ütles ema.

„Lisbeth. Mina olen Lisbeth. Camilla on minu õde.”

Emal näis olevat piinlik. Lisbeth Salander tegi ettepaneku minna telekatuppa.

MIKAEL BLOMKVIST VEETIS jõululaupäeval Disney multikate vaatamise tunni koos tütre Pernillaga oma eksabikaasa Monica ja tema uue mehe kodus Sollentunas. Tal oli Pernillale jõulukink – olles asja Monicaga arutanud, olid nad jõudnud kokkuleppele, et ta kingib tütrele iPodi ehk MP3-mängija, mis ei ole tikutoosist eriti suurem, aga kuhu võis mahutada kogu Pernilla plaadikogu. Mis oli päris suur. See oli üsna kallis kingitus.

Isa ja tütar veetsid selle tunni kahekesi Pernilla ülakorruse toas. Mikael oli Pernilla emast lahku läinud siis, kui tütar oli alles viieaastane, ja tüdruk oli saanud uue isa, kui ta oli seitsmeaastane. Mikael ei olnud kontakti sugugi vältinud; Pernilla käis tal kuus paar korda külas ja veetis vaheajanädalaid tema Sandhamni suvilas. Ja asi ei olnud ka selles, nagu oleks Monica püüdnud neid kohtumisi kuidagi takistada või et Pernillale ei oleks meeldinud oma isa seltskonnas olla – vastupidi, neil hetkedel, mis nad koos veetsid, olid nad enamasti hästi läbi saanud. Kuid Mikael oli põhiliselt jätnud tütre otsustada, kui palju too tahab temaga suhelda, eriti pärast seda, kui Monica oli uuesti abiellunud. Teismeea alguses olid kontaktid paariks aastaks peaaegu täielikult katkenud, ja alles viimasel kahel aastal oli tütar soovinud teda sagedamini näha.

Ta oli jälginud isa kohtuprotsessi ja olnud kindlalt veendunud, et asi on nii, nagu Mikael kinnitas; ta oli süütu, kuid ei suutnud seda tõestada.

Ta rääkis isale ühest paralleelklassi võimalikust poiss-sõbrast ja üllatas isa teatega enda astumisest kohaliku koguduse liikmeks ning oma usklikkusest. Mikael hoidus kommentaaridest.

Mikaeli paluti jääda ka õhtusöögile, aga ta keeldus; ta oli juba õega kokku leppinud, et veedab jõululaupäeva tema perega Stäketi rikkurite linnaosas.

Hommikul oli teda kutsutud ka Erika ja tema mehe juurde Saltsjöbadenisse. Ta oli keeldunud, sest oli veendunud, et Greger Backmani heatahtlikul suhtumisel armastuskolmnurka peab olema mingi piir, ja tal ei olnud soovi järele uurida, kust see piir täpselt läheb. Erika oli vastu väitnud, et tegelikult oli kutse tulnud tema mehelt, ning narris Mikaeli, et ta ei julge osa võtta tõelisest kolmiksuhtest. Mikael oli selle peale naernud – Erika teadis, et ta on lihtlabaselt heteroseksuaalne ja et see pakkumine ei olnud tõsiselt mõeldud –, kuid otsus mitte veeta jõuluõhtut koos armukese abikaasaga oli olnud vankumatu.

Nii läkski ta hoopis oma õe Annika Blomkvisti, nüüdse Giannini juurde, kus tolle itaallasest mees, kaks last ja rügemendijagu mehe sugulasi lõikas parajasti jõulusinki lahti. Pärast õhtusööki vastas ta kohtuprotsessiga seotud küsimustele ja sai igasugu heatahtlikke, kuid täiesti mõttetuid nõuandeid.

Ainukesena ei kommenteerinud kohtuotsust Mikaeli õde, kuid teisest küljest oli tema selles toas ka ainuke advokaat. Annika oli õppinud õigusteadust ning praktiseerinud juristina ja abiprokurörina paar aastat, enne kui ta koos paari sõbraga oli avanud oma advokaadibüroo Kungsholmenil. Ta oli spetsialiseerunud perekonnaõigusele ja ilma et Mikael oleks märganud, kuidas see õieti toimus, oli tema noorem õde hakanud esinema ajalehtedes ja telesaadetes tuntud feministi ja naiste õigusi kaitsva advokaadina. Ta esindas sageli naisi, keda abielumehed või endised armukesed ähvardasid või taga kiusasid.

Kui Mikael aitas tal kohvilauda katta, võttis õde tal ümbert kinni ja küsis, kuidas läheb. Mees vastas, et tunneb end tõeliselt sitasti.

„Teinekord võta korralik advokaat,” ütles õde.

„Antud juhul vist eriti ei lugenud, kes minu advokaat on.”

„Mis siis tegelikult juhtus?”

„Sellest räägime mõni teine kord, õeraas.”

Õde kallistas teda ja andis põsele musi, enne kui nad jõulutordi ja kohvitassid lauale viisid.

Kella seitsme paiku palus Mikael luba kasutada köögitelefoni. Ta helistas Dirch Frodele ja kuulis telefonis häälesuminat.

„Häid jõulupühi,” soovis Frode. „Kas te olete otsustanud?”

„Mul ei ole midagi ees ja teil õnnestus äratada minu uudishimu. Ma tulen teisel jõulupühal, kui sobib.”

„Oo, väga hea. Kui te teaks, missugust rõõmu teie teade mulle valmistab. Vabandage, mul on lapsed ja lapselapsed külas ning ma peaaegu üldse ei kuule, mis te räägite. Kas ma võin homme tagasi helistada ja aja kokku leppida?”

MIKAEL BLOMKVIST KAHETSES oma otsust juba samal õhtul, aga siis tundus liiga keeruline uuesti ära öelda, ja teise jõulupüha hommikul istus ta rongi peale, et sõita põhja poole. Mikaelil olid juhiload, aga ta ei olnud kunagi viitsinud endale autot hankida.

Frodel oli õigus – see ei olnud üldse pikk reis. Ta möödus Uppsalast ja seejärel tulid hõredas ahelas Norrlandi ranniku väiksed tööstuslinnad. Hedestad oli neist üks väiksemaid ning asus pisut üle tunni tee kaugusel Gävlest.

Ööl vastu teist jõulupüha oli kõvasti lund sadanud, aga ilm oli selginenud ja õhk jääkülm, kui ta raudteejaamas rongilt maha astus. Mikael taipas jalamaid, et tal on Norrlandi talveilma jaoks valed riided, aga Dirch Frode teadis, kuidas ta välja näeb, tuli talle muheda näoga perroonile järele ja viis ta kiiresti Mercedesesse sooja. Hedestadis oli lumekoristus täies hoos ja Frode ristles ettevaatlikult kõrgete lumesahkade vahel. Lumi moodustas Stockholmiga kuidagi eksootilise kontrasti, see oli üsna võõras maailm. Ja ometi oli ta vähem kui kolme tunni kaugusel Sergeli väljakust. Mikael piidles advokaati: kandiline nägu hõredate valgete lühikeste juustega ning tugeva nina peal paksud prillid.

„Esimest korda Hedestadis?” küsis Frode.

Mikael noogutas.

„Vana sadamaga tööstuslinn. Mitte eriti suur, ainult kakskümmend neli tuhat elanikku. Aga inimestele meeldib siin. Henrik elab Hedebys, see jääb päris lõunapoolse sissesõidutee juurde.”

„Kas teie elate ka siin?” küsis Mikael.

„Elu on nii läinud. Olen sündinud Skånes, aga hakkasin Vangeri juures tööle kohe pärast ülikooli lõpetamist 1962. aastal. Olen majandusjurist ja aastatega saime Henrikuga sõpradeks. Nüüd olen ma õigupoolest pensionär, Henrik on minu ainus allesjäänud klient. Muidugi on ka tema pensionär ega vaja mu teeneid eriti sageli.”

„Ainult selleks, et otsida kahtlase kuulsusega ajakirjanikke.”

„Ärge alahinnake ennast. Te ei ole ainus, kes on Hans-Erik Wennerströmile alla jäänud.”

Mikael puuris silmadega Frodet ega olnud kindel, kuidas ta peaks seda repliiki tõlgendama.

„Kas sellel kutsel on midagi tegemist Wennerströmiga?” küsis ta.

„Ei ole,” vastas Frode. „Aga Henrik Vanger ei kuulu otseselt Wennerströmi sõprade hulka ja ta on seda protsessi huviga jälginud. Kuid ta tahab teiega kohtuda ühe teise asja pärast.”

„Millest te ei taha rääkida.”

„Minu asi ei ole sellest rääkida. Oleme korraldanud nii, et te saate Henrik Vangeri juures ööbida. Kui te seda ei soovi, võime teile üürida linnas Stora hotellis toa.”

„Ei tea, ilmselt sõidan õhtuse rongiga Stockholmi tagasi.”

Sissesõit Hedebysse oli ikka veel lahti ajamata ja Frode rühkis autoga mööda jäätunud rattajälgi edasi. See oli Põhjalahe-äärse tööstusasula vanade puumajade keskus. Ümbruses oli moodsamaid ja suuremaid maju. Küla algas rannikul ja jätkus üle silla saarekünkal. Maapoolse sillaotsa juures oli väike valge kivikirik ja otse selle vastas säras vanaaegse valgusreklaamiga tekst Susanne sillakohvik ja pagariäri. Frode sõitis veel umbes sada meetrit otse edasi ja keeras siis vasakule, äsja lumest puhastatud õue ühe kivimaja ees. Mõisaks oli hoone liiga väike, ometi oli see tunduvalt suurem kui ülejäänud hooned, ja see andis selgelt märku, et tegemist on peremehe valdusega.

„See on Vangeri mõis,” ütles Dirch Frode. „Kunagi pulbitses siin elu, aga praegu on majas ainult Henrik ja majapidajanna. Seal on palju külalistetube.”

Nad väljusid autost. Frode näitas põhja poole.

„Tavaliselt elab Vangeri grupi juht siin, aga Martin Vanger soovis midagi moodsamat ja ehitas maja sinna neemele.”

Mikael vaatas ringi ja mõtles sellele, missuguse hullumeelse impulsi ajel oli ta advokaat Frode kutse vastu võtnud. Ta otsustas, et võimaluse korral naaseb ta Stockholmi juba samal õhtul. Kivitrepp viis välisukseni, aga enne kui nad sinna jõudsid, uks avanes. Mikael tundis internetipiltide põhjal Henrik Vangeri kohe ära.

Piltidel oli ta olnud noorem, aga ikkagi nägi ta kaheksakümne kahe aastase kohta hämmastavalt jõuline välja – sitke keha, karm ja tuultes parkunud nägu, üle pea kammitud paksud hallid juuksed, mis tõendasid, et pärilikkus teda kiilaspäisusega ei ohusta. Tal olid jalas korralikult viigitud tumedad püksid, seljas valge särk ja pruun kantud kodukampsun. Tal olid kitsad vuntsid ja õhukesed terasraamiga prillid.

„Mina olengi Henrik Vanger,” ütles ta. „Ma tänan, et te otsustasite mind külastada.”

„Tere. See oli üllatav kutse.”

„Tulge sisse sooja. Olen lasknud võõrastetoa korda teha, kas soovite end värskendada? Lõunat sööme veidi hiljem. See on Anna Nygren, kes minu eest hoolitseb.”

Mikael surus kiirelt kätt lühikest kasvu kuuekümnendates aastates naisel, kes võttis ta mantli ja riputas selle riidekappi. Ta pakkus Mikaelile susse kaitseks külma põranda eest.

Mikael tänas ja pöördus seejärel Henrik Vangeri poole: „Ma ei ole kindel, kas ma lõunale jään. Kõik sõltub sellest, mis mäng siin käib.”

Henrik Vanger vahetas Dirch Frodega pilgu. Meeste vahel valitses teineteisemõistmine, mida Mikael ei suutnud täpsemalt määratleda.

„Ma arvan, et kasutan juhust ja jätan teid üksi,” ütles Dirch Frode. „Ma pean koju minema lapselapsi taltsutama, enne kui nad maja maha lammutavad.”

Ta pöördus Mikaeli poole.

„Ma elan paremat kätt teisel pool silda. Te jõuate sinna jalgsi viie minutiga, kondiitriärist edasi kolmas maja mere ääres. Kui mind vaja läheb, siis helistage.”

Mikael kasutas juhust ja surus käe pintsakutaskusse ning lülitas diktofoni tööle. Kas ma olen paranoik? Tal ei olnud õrna aimugi, mida Henrik Vanger temast tahab, aga pärast möödunud aasta tüli Hans-Erik Wennerströmiga soovis ta, et tal oleks täpne dokumentatsioon kõigi tema ümber toimuvate oluliste sündmuste kohta ning ootamatu kutse Hedestadi kuulus kindlasti sellesse kategooriasse.

Endine tööstur patsutas lahkuvale Dirch Frodele õlale ja sulges välisukse, enne kui ta koondas oma huvi Mikaelile.

„Sellisel juhul läheksin kohe asja juurde. Mänguga ei ole tegemist. Ma tahan teiega kõnelda, aga see, mis mul on öelda, nõuab pikemat jutuajamist. Ma palun teid ära kuulata, mis mul öelda on, ja alles seejärel tehke otsus. Te olete ajakirjanik ja ma tahan usaldada teile ühe ülesande. Anna on katnud kohvilaua minu kabinetti teisel korrusel.”

HENRIK VANGER NÄITAS teed ja Mikael järgnes talle. Nad jõudsid piklikku ruumi, mis oli umbes nelikümmend ruutmeetrit suur ja asus maja katuseviilu all. Pikiseinas oli kümne meetri pikkune maast laeni raamaturiiul, kus oli võrratult läbisegi ilukirjandust, elulugusid, ajalooraamatuid, teatmeteoseid kaubanduse ja tööstuse kohta ning A4-formaadis kaust. Raamatud paiknesid pealtnäha juhuslikult. Raamaturiiul näis olevat kasutuses ja Mikael tegi järelduse, et Henrik Vanger on suur lugeja. Vastasseinas domineeris tume tammelaud, see oli paigutatud nii, et kirjutuslaua taga istuja nägi tervet ruumi. Seinal oli pedantsetes ridades suur hulk raamitud lillepilte.

Otsaaknast avanes vaade sillale ja kirikule. Toas oli nurgadiivan ja serveerimislaud, kuhu Anna oli pannud kohvitassid ja taldrikud, termose, kodused saiad ning koogid.

Henrik Vanger viipas kutsuvalt, kuid Mikael tegi näo, nagu ei saaks sellest aru; selle asemel kõndis ta uudishimulikult ruumis ringi ja uuris kõigepealt raamaturiiulit ning seejärel lillepilte seinal. Kirjutuslaud oli väga korras, seal lebasid ainult mõned paberilehed. Laua kaugemas servas seisis raamis foto, millel oli noor tumedajuukseline tüdruk, ilusa ja vallatu näoga; noor daam, kes on saamas ohtlikuks, mõtles Mikael. Pilt oli vist leeriaegne, pisut koltunud, ja lõi mulje, et oli olnud seal juba aastaid. Mikael tajus ühtäkki, et Henrik Vanger jälgib teda.

„Kas sa mäletad teda, Mikael?” küsis ta.

„Mäletan?” Mikael kergitas kulme.

„Jah, sa oled teda kohanud. Sa oled ju selles toas varemgi olnud?”

Mikael vaatas ringi ja raputas pead.

„Ega sa vist ikka ei mäleta jah. Ma tundsin su isa. Ma kasutasin 1950. ja 1960. aastatel korduvalt sinu isa kui masinaseadistaja ja tehniku abi. Ta oli andekas mees. Püüdsin teda veenda, et ta jätkaks õpinguid ja saaks inseneriks. Sa olid siin terve 1963. aasta suve, kui me vahetasime Hedestadis välja paberitehase seadmed. Teie perele oli raske korterit leida ja me lahendasime selle asja niimoodi, et te elasite selles väikeses puumajas teisel pool teed. See maja paistab aknast.”

Henrik Vanger läks kirjutuslaua juurde ja võttis foto kätte.

„See on Harriet Vanger, minu venna Richard Vangeri pojatütar. Tol suvel hoidis ta sind mitu korda. Sa olid kaheaastane, hakkasid saama kolmeseks. Või olid sa juba kolm, ma hästi ei mäleta. Tema oli kaheteistkümnene.”

„Palun vabandust, aga ma ei mäleta kõige vähematki sellest, mida sa räägid.” Mikael ei olnud päris veendunud, kas Henrik Vanger üldse räägib tõtt.

„Saan aru. Aga mina mäletan sind küll. Sa jooksid õues ringi, Harriet sabas. Ma kuulsin sinu kisa, kui sa kuskil maha kukkusid. Mäletan, et ma andsin sulle mingil puhul mänguasja, kollase plekktraktori, millega ma ise olin lapsena mänginud ja mis sulle hirmsasti meeldis. Ma usun, et see oli kollane.”

Mikaelil läks korraga seest õõnsaks. Talle tuli see kollane traktor meelde. Kui ta juba vanem oli, oli see seisnud tema lastetoas riiulil.

„Kas mäletad? Tuleb sulle see mänguasi meelde?”

„Tuleb küll. Sul on ilmselt heameel kuulda, et see traktor on endiselt alles ja asub Stockholmi mänguasjamuuseumis Mariatorgetil. Ma kinkisin selle kümne aasta eest neile, kui nad otsisid vanu originaalmänguasju.”

„Tõesti?” Henrik Vanger itsitas vaimustatult. „Oota, las ma näitan sulle…”

Vana mees läks raamaturiiuli juurde ja võttis ühelt alumiselt riiulilt fotoalbumi. Mikael pani tähele, et tal on kummardamisega ilmseid raskusi ning ta pidi raamaturiiulist kinni võtma, kui ta end jälle sirgu ajas. Henrik Vanger andis Mikaelile märku, et too diivanil istet võtaks, sellal kui ta ise albumit lehitses. Ta teadis, mida ta otsib, ja pani albumi peagi lauale. Ta näitas mustvalget fotot, mille alumises servas oli näha fotograafi varju. Esiplaanil oli väike heleda peaga poiss, lühikesed püksid jalas, kes vahtis kohmetult ja veidi kartlikult kaamerasse.

„See oled sina tol suvel. Taga aiapinkidel istuvad sinu vanemad. Harriet jääb pisut sinu ema varju ja see poiss, kes jääb sinu isast vasakule, on Harrieti vend Martin Vanger, kes praegu juhib Vangeri kontserni.”

Mikael tundis oma vanemad raskusteta ära. Tema ema oli silmanähtavalt rase – ootas järelikult tema õde. Ta silmitses pilti segaste tunnetega, sellal kui Henrik Vanger kallas kohvi ja nihutas saiavaagna lähemale.

„Ma tean, et su isa on surnud. Kas ema elab?”

„Ei ela,” vastas Mikael. „Ta suri kolm aastat tagasi.”

„Ta oli meeldiv naine. Mäletan teda väga hästi.”

„Aga ma olen veendunud, et sa ei kutsunud mind selleks siia, et pajatada mälestusi minu vanematest.”

„Selles on sul täiesti õigus. Olen mitu päeva valmistunud selleks, mida ma nüüd rääkima hakkan, aga kui sa lõpuks minu ees oled, siis ma ei tea päris täpselt, kust otsast alata. Ma oletan, et sa lugesid midagi minu kohta, enne kui sa siia tulid. Siis sa tead, et kunagi on mul olnud suur mõju Rootsi tööstusele ja tööturule. Nüüd olen ma vana mees, kes üsna varsti sureb, ja surm ongi vahest just selle vestluse õige lähtepunkt.”

Mikael võttis lonksu musta kannukohvi ja mõtles, kuhu see lugu võiks välja jõuda.

„Mulle teeb puus häda ja mul on raske pikka maad käia. Ühel päeval avastad ise, kuidas vanaks saades jõud raugeb, aga ma ei ole morbiidne ega seniilne. Ma ei mõtle surmale, aga ma olen niisuguses vanuses, kus ma pean leppima, et minu aeg hakkab otsa saama. Saabub hetk, mil tahad kokkuvõtet teha ja lõpetamata asjad ära klaarida. Kas mõistad, mida ma tahan öelda?”

Mikael noogutas. Henrik Vanger kõneles selge ja kindla häälega ning Mikael oli juba teinud järelduse, et vana mees ei ole seniilne ega arulage. „Mind huvitab eriti see, miks ma siin olen,” kordas ta.

„Olen kutsunud su siia, et paluda abi kokkuvõtte tegemisel, millest ma rääkisin. Mulle on paar asja jäänud selgusetuks.”

„Miks just mina? Ma pean silmas… miks sa arvad, et just mina suudan sind aidata?”

„Sellepärast, et parajasti siis, kui ma hakkasin mõtlema kellegi otsimisele, kerkis sinu nimi seoses Wennerströmi afääriga päevakorda. Ma teadsin ju, kes sa oled. Ja võib-olla ka seepärast, et sa olid väikese poisina mul süles istunud.” Ta rehmas tõrjuvalt käega. „Ei, ära saa minust valesti aru. Ma ei looda, et sa aitad mind sentimentaalsetel põhjustel. Ma lihtsalt seletan, kust ma sain mõtte just sinuga ühendust võtta.”

Mikael naeratas sõbralikult. „Nojah, siis on see selline sülesistumine, mida ma üldse ei mäleta. Aga kust sa võisid teada, kes ma olen? Tähendab, kõik see juhtus ju 1960. aastate alguses.”

„Vabandust. Sa said must valesti aru. Te kolisite Stockholmi, kui sinu isa sai Zarinderi mehhaanikatöökoja juhatajaks. See oli üks paljudest ettevõtetest, mis kuulus Vangeri kontserni, ja mina korraldasin talle selle töö. Tal puudus haridus, aga ma ju teadsin, milleks ta on võimeline. Kohtusin sinu isaga mitu korda nende aastate jooksul, kui mul oli asja Zarinderi tehasesse. Suured sõbrad me ei olnud, aga kohtudes ajasime juttu. Viimane kord kohtasin teda aasta enne seda, kui ta suri, ja siis ta jutustas, et läksid ajakirjandust õppima. Ta oli väga uhke. Siis said sa ju ka kohe üle riigi tuntuks selle röövlijõugu looga – Kalle Blomkvist ja kõik muu. Olen sinu tegevust jälginud ja lugenud aastate jooksul paljusid sinu lugusid. Loen Millenniumi üsna sageli.”

„Okei, mõistan. Aga täpsemalt, mida sa minult soovid?”

HENRIK VANGER PÕRNITSES natuke aega oma käsi ja rüüpas seejärel väikeste sõõmudega kohvi, nagu vajaks ta põgusat hingetõmmet, enne kui lõpuks oma asjaga lagedale tuleb.

„Mikael, enne kui ma oma looga alustan, tahan ma sinuga kokkuleppele jõuda. Ma tahan, et sa teeksid minu heaks kahte asja. Üks neist on ettekääne ja teine tegelik asi.”

„Missugusele kokkuleppele?”

„Ma räägin oma loo kahes osas. Üks neist käsitleb Vangeri suguvõsa. See on ettekääne. See on pikk ja hämar lugu, aga ma püüan tõe ilustamisest hoiduda. Teine osa loost hõlmab minu tegelikku huvi. Ma usun, et osaliselt võid sa minu juttu pidada… hullumeelseks. Seetõttu ma soovin, et sa kuulaksid ära mu loo – selle, mida ma palun sul teha, ja ka selle, mida ma pakun, enne kui otsustad, kas tahad sellega tegelda või mitte.”

Mikael ohkas. Oli ilmne, et Henrik Vanger ei kavatse esitada oma lugu lühidalt ja kokkuvõtlikult ega lasta teda pärastlõunase rongi peale. Mikael teadis kindlalt, et kui ta helistaks Dirch Frodele ja paluks ennast autoga jaama viia, siis ei läheks auto pakases käima.

Vana mees pidi olema kulutanud kõvasti aega, et läbi mõelda, kuidas teda konksu otsa saada. Mikaelil oli tunne, et kõik, mis oli juhtunud pärast tema ruumi sisenemist, oli lavastatud etendus; sissejuhatav üllatus, et ta on lapsena Henrik Vangeriga kohtunud, tema vanemate pilt fotoalbumis ja kinnitus, et Mikaeli isa ja Henrik Vanger olid olnud sõbrad, meelitus, et vana mees teadis Mikael Blomkvisti ning oli distantsilt jälginud tema karjääri läbi aastate… kõik see kokku oli tõenäoliselt tuumakas tõde, kuid see oli ühtlasi lihtlabane psühholoogia. Ehk teiste sõnadega, Henrik Vanger oli hea inimestega manipuleerija, kes oli aastaid harjunud suhtlema koosolekuruumi uste taga märksa sitkemate vastastega. Ta ei olnud saanud Rootsi üheks juhtivaks tööstusmagnaadiks juhuslikult.

Mikael tegi järelduse, et Henrik Vanger soovib temalt midagi niisugust, mida ta tegelikult üldse ei tahaks teha. Nüüd jäi üle ainult välja selgitada, mis see on, ja seejärel ei öelda. Ning võimalik, et jõuda ka pärastlõunasele rongile.

„Sorry, no deal,” vastas Mikael. Ta vaatas kella. „Ma olen olnud siin kakskümmend minutit. Annan sulle täpselt kolmkümmend minutit, et oma lugu ära rääkida. Seejärel kutsun takso ja sõidan koju.”

Hetkeks langes Henrik Vanger heatahtliku patriarhi rollist välja ja Mikael aimas, kui halastamatu võis tööstusjuht oma parimatel päevadel olla, kui teda tabas ebaõnn või kui tal tuli käsile võtta mõni isepäine noorem juhatuse liige. Tema suule tekkis kiirelt kibestunud muie.

„Mõistan.”

„Kõik on väga lihtne. Ei ole vaja otsida kõrvalteid. Ütle, mida sa minult soovid, nii et ma saaksin otsustada, kas ma tahan seda teha või mitte.”

„Sa tahad öelda, et kui ma ei suuda sind kolmekümne minutiga veenda, siis ei suuda ma seda ka kolmekümne päevaga.”

„Umbes nii jah.”

„Aga minu jutt on pikk ja keeruline.”

„Tee lühemalt ja lihtsamalt. Nii teeme me ajakirjanduses. Kakskümmend üheksa minutit.”

Henrik Vanger tõstis käe. „Sellest aitab. Sain su mõttest aru. Kuid liialeminek ei ole kunagi hea psühholoogia. Ma vajan inimest, kes uuriks ja mõtleks kriitiliselt, aga kes oleks ka laitmatult aus. Ma arvan, et sina oled selline, ja see ei ole öeldud meelituseks. Heal ajakirjanikul peavad need omadused olema ja ma lugesin sinu raamatut „Templirüütlid” suure huviga. On täiesti tõsi, et ma valisin su seepärast, et ma tundsin su isa ja tean, kes sa oled. Kui ma olen asjast õigesti aru saanud, oled sa pärast Wennerströmi afääri oma ajakirjast lahti lastud, või siis oled sa sealt lahkunud omal soovil. See tähendab, et hetkel ei tööta sa kuskil, ning ei pea vist olema väga tark, et taibata – ilmselt oled sa majanduslikus kitsikuses.”

„Sa tahad siis minu olukorda ära kasutada, nii või?”

„Võib-olla jah. Aga Mikael – kas ma tohin sind kutsuda Mikaeliks? –, ma ei kavatse sulle valetada ega otsida võltsettekäändeid. Selle jaoks olen ma liiga vana. Kui sulle ei meeldi see, mis ma räägin, siis võid mind põrgusse saata. Siis tuleb mul otsida mõni teine, kes tahaks minu heaks töötada.”

„Hüva, milles seisneb töö, mida sa tahad mulle pakkuda?”

„Kui palju sa tead Vangeri suguvõsast?”

Mikael laiutas käsi. „Mnjah, umbes seda, mida ma jõudsin lugeda internetis pärast seda, kui Frode mulle esmaspäeval helistas. Sinu ajal oli Vangeri kontsern üks Rootsi kaalukamaid tööstusgruppe, praegu on see märgatavalt väiksemaks jäänud. Tegevdirektor on Martin Vanger. Okei, ma tean veel üht-teist, aga kuhu sa tahad välja jõuda?”

„Martin on… hea inimene, aga üldiselt tuisupea. Ta ei sobi üldse kriisiolukorras kontserni juhtima. Ta tahab seda uuendada ja spetsialiseerida, mis on õige mõte, aga tal on raskusi oma ideede elluviimisega ja veel raskem rahastamisega toime tulla. Kakskümmend viis aastat tagasi oli Vangeri kontsern Wallenbergide grupi tõsine konkurent. Meil oli Rootsis umbes nelikümmend tuhat töötajat. See andis tegevust, töökohti ja tulu tervele riigile. Praegu on suurem osa neist töökohtadest Koreas või Brasiilias. Nüüd on meil umbes kümme tuhat töötajat ning aasta või paari pärast, kui Martin tuult tiibadesse ei saa, on meil järel vahest viis tuhat töötajat, põhiliselt väikeettevõtetes. Teiste sõnadega, Vangeri kontsernil tuleb kolida ajaloo prügimäele.”

Mikael noogutas. Henrik Vanger ütles välja umbes selle, millele ta oli ise arvuti taga olles tulnud.

„Vangeri kontsern on endiselt riigi üks väheseid puhtaid perefirmasid, kus üle kolmekümne suguvõsaliikme on mingi osalusega vähemusaktsionärid. See on alati olnud meie tugevus, aga samuti meie suurim nõrkus.”

Henrik Vanger tegi retoorilise pausi ja kõneles siis energilise häälega. „Mikael, sa võid küsimusi hiljem esitada, aga ma tahan, et sa usuksid mind, kui ma ütlen, et ma vihkan enamikku Vangeri suguvõsa liikmeid. Minu suguselts koosneb põhiliselt röövlitest, ihnuskoidest, ülbitsejatest ja käparditest. Ma juhtisin gruppi kolmkümmend viis aastat ja peaaegu kogu aeg olin sunnitud pidama lepitamatut võitlust ülejäänud suguvõsaliikmetega. Mitte konkureerivad ettevõtted või riik, vaid just nemad olid minu kõige hullemad vaenlased.”

Ta tõmbas hinge.

„Ma ütlesin, et tahan usaldada sulle kaks asja. Tahan, et sa kirjutaksid Vangeri suguvõsa ajaloo või biograafia. Lihtsuse mõttes nimetagem seda minu elulooks. Sellest ei tule mingi paraadportree, vaid vihkamise, sisetülide ja määratu ahnuse lugu. Ma annan kõik oma päevikud ja arhiivi sinu käsutusse. Sa saad vaba ligipääsu minu kõige salajasemate mõtete maailma ja sa võid kogu selle pasa, mis sa leiad, ilma piiranguteta avaldada. Ma usun, et selle loo kõrval mõjub Shakespeare kerge meelelahutusena.”

„Mispärast?”

„Mispärast tahan ma avaldada Vangeri suguvõsa skandaalse loo? Või mis motiiv on mul paluda sind seda kirjutama?”

„Mõlemad küsimused, ma pakun.”

„Ausalt öelda on mul täiesti ükskõik, kas see raamat avaldatakse või ei. Aga ma leian, et see lugu tuleb kirja panna, isegi kui seda on ainult üks eksemplar, mille sa loovutad otse kuninglikule raamatukogule. Ma tahan, et minu lugu oleks kättesaadav järeltulevatele põlvedele, kui ma suren. Minu motiiv on lihtsamaist lihtsam – kättemaks.”

„Kellele sa tahad kätte maksta?”

„Sa ei pruugi mind uskuda, aga ma olen püüdnud olla aus inimene, ka kapitalisti ja tööstusjuhina. Olen uhke selle üle, et minu nimi tähistab meest, kes on pidanud oma sõna ja täitnud lubadusi. Ma ei ole kunagi osalenud poliitilistes mängudes. Mul ei ole ametiühingutega läbirääkimistel eales probleeme olnud. Isegi Tage Erlander austas mind omal ajal. Minu jaoks oli see eetika küsimus; ma vastutasin tuhandete inimeste ülalpidamise eest ja mul tuli hoolitseda oma töötajate eest. Naljakas küll, aga Martinil on sama suhtumine, isegi kui ta on hoopis teistsugune inimene. Ka tema on püüdnud õiglaselt toimida. Võib-olla ei ole see meil alati õnnestunud, aga kokkuvõttes on vähe asju, mille pärast ma pean häbenema.”

„Kahjuks oleme mina ja Martin meie suguvõsas haruldased erandid,” jätkas Henrik Vanger. „On mitu põhjust, miks Vangeri kontsern on praegu kokkuvarisemise äärel, aga üks tähtsamaid neist on lühinägelik ahnus, mis on paljudele minu sugulastele omane. Kui sa selle ülesande vastu võtad, seletan ma sulle täpselt, kuidas mu suguvõsa on kontserni põhja ajades käitunud.”

Mikael mõtles viivu.

„Okei. Ma ei hakka ka sulle valetama. Sellise raamatu kirjutamine võtab aega kuid. Mul ei ole tahtmist ega jaksu seda teha.”

„Ma arvan, et suudan sind veenda.”

„Ma kahtlen selles. Aga sa ütlesid, et sa sooviksid mult kaht asja. See oli niisiis ettekääne. Mis on su tegelik eesmärk?”

HENRIK VANGER TÕUSIS püsti, jälle üsna vaevaliselt, ja tõi kirjutuslaualt Harriet Vangeri foto. Ta pani selle Mikaeli ette.

„Põhjus, miks ma soovin, et sa kirjutaksid Vangeri suguvõsaloo, on selles, et ma tahan inimeste kaardistamist ajakirjaniku silma läbi. See annab sulle ühtlasi alibi perekonna ajaloos tuhnimiseks. Tegelikult soovin ma, et sa lahendaksid ühe mõistatuse. See ongi sinu ülesanne.”

„Mõistatuse?”

„Harriet oli niisiis minu venna Richardi pojatütar. Meid oli kokku viis venda. Richard oli kõige vanem, sündinud 1907. Mina olin kõige noorem, sündinud 1920. Ma ei saa aru, kuidas jumal võis lasta tekkida sellel lastekarjal, mis… „

Henrik Vanger kaotas mõneks hetkeks jutujärje ja näis vajuvat oma mõtetesse. Seejärel pöördus ta Mikaeli poole, hääles uus otsustavus.

„Las ma jutustan oma vennast Richard Vangerist. See on ühtlasi näidislõik suguvõsa kroonika jaoks, mida ma palun sul kirjutada.”

Ta kallas endale kohvi juurde ja pakkus ka Mikaelile lisa.

„1924. aastal, kui Richard oli seitsmeteistkümneaastane, oli ta fanaatiline natsionalist ja juudivihkaja ning astus Rootsi Natsionaalsotsialistlikku Vabadusliitu, mis oli Rootsi üks esimesi natsirühmitusi. Kas ei ole kummaline, et natsidel õnnestub alati paigutada sõna vabadus oma propagandasse?”

Henrik Vanger võttis veel ühe fotoalbumi ja otsis õige lehekülje.

„Siin on Richard koos loomaarst Birger Furugårdiga, kellest peagi sai niinimetatud Furugårdi liikumise juht, see oli 1930. aastate algul suur natsiliikumine. Aga Richard ei jäänud tema juurde kauaks. Ainult mõni aasta hiljem sai temast Rootsi fašistliku võitlusorganisatsiooni SFKO liige. Seal tutvus ta Per Engdahli ja teistega, kellest aastatega said poliitilised häbiplekid.”

Ta keeras järgmise lehekülje. Pildil oli Richard Vanger mundris.

„1927. aastal lasi ta end isa tahte vastaselt värvata sõjaväkke ja 1930. aastatel ühines ta mitme Rootsi natsirühmitusega. Kui tekkis mis tahes haige vandeühendus, siis võisid olla kindel, et tema nimi oli jälle selle liikmete nimekirjas. 1933. aastal loodi Lindholmi liikumine, see tähendab Natsionaalsotsialistlik Töölispartei. Kui hästi sa tunned Rootsi natsismi ajalugu?”

„Ma ei ole ajaloolane, kuid olen üht-teist lugenud.”

„1939. aastal algas niisiis Teine maailmasõda ja seejärel Soome Talvesõda. Suur osa Lindholmi liikumise aktivistidest läks vabatahtlikuna Soome sõtta. Üks neist oli Richard, selleks ajaks oli ta tõusnud Rootsi sõjaväe kapteniks. Ta langes 1940. aasta veebruaris, vahetult enne NSV Liiduga rahulepingu sõlmimist. Temast sai natsiliikumise märter ning loodi temanimeline võitlusrühm. Isegi praegu kogunevad mõned tobud Richard Vangeri surma-aastapäeval Stockholmi surnuaeda, et teda austada.”

„Mõistan.”

„1926. aastal, kui ta oli üheksateistkümneaastane, mässas ta ühe naisega, kelle nimi oli Margareta ja kes oli Faluni õpetaja tütar. Nad kohtusid poliitilistel üritustel ja neil oli suhe, mille tulemuseks oli poeg Gottfried, kes sündis 1927. aastal. Richard abiellus Margaretaga, kui poeg sündis. 1930. aastate algupoolel paigutas vend naise ja lapse siia, Hedestadi, kuni ta ise oli rügemendiga Gävles. Vabal ajal sõitis ta ringi ja propageeris natsismi. 1936. aastal oli tal isaga vägev tüli, mille tagajärjel jättis isa Richardi majanduslikust toetusest ilma. Seejärel tuli tal omal käel hakkama saada. Ta kolis perega Stockholmi ja elas suhteliselt vaeselt.”

„Kas tal oma raha ei olnud?”

„Tema pärand oli kontsernis kinni. Ta ei saanud seda suguvõsast väljapoole müüa. Kõigele lisaks oli Richard kodus jõhker türann, kellel ei olnud kuigi palju häid iseloomujooni. Ta lõi oma naist ja peksis last. Gottfried oli allaheitliku ja alandliku loomuga. Ta oli kolmeteistkümneaastane, kui Richard langes; ma usun, et see oli Gottfriedi kõige õnnelikum päev. Minu isa halastas lese ja lapse peale ja kutsus nad Hedestadi, kus ta andis neile korteri ja jälgis, et Margareta saaks talutavalt elada.”

„Kui Richard oli esindanud perekonna tumedat ja fanaatilist külge, siis Gottfried esindas lodevat poolt. Kui ta oli kaheksateistkümneaastane, võtsin ta oma hoolde, kõigele vaatamata oli ta minu surnud venna poeg, aga ära unusta, et meie vanusevahe ei olnud suur. Mina olin ainult seitse aastat vanem. Juba siis olin ma kontserni juhtkonnas ning oli selge, et mina võtan isa koha üle, samal ajal kui Gottfriedisse suhtuti kui perekonna musta lambasse.”

Henrik Vanger mõtles hetke.

„Mu isa ei teadnud päriselt, kuidas ta peaks oma pojapoja suhtes käituma, ja mina käisin peale, et midagi tuleb ette võtta. Ma andsin talle kontsernis tööd. See oli pärast sõda. Ta püüdis küll korralikku tööd teha, aga tal oli keskendumisraskusi. Ta oli logard, naistekütt ja pummeldaja, ta meeldis naistele ja oli perioode, kui ta jõi ohjeldamatult. Mul on raske kirjeldada oma tundeid tema vastu… ta ei olnud saamatu, aga teda ei saanud usaldada ja ta valmistas mulle sageli suurt pettumust. Aastatega sai temast alkohoolik ja 1965. aastal uppus ta õnnetult. See juhtus Hedeby saare teises otsas, kus tal oli suvila, mille ta oli lasknud ehitada ja kuhu ta joomatuurideks tavaliselt tõmbus.”

„Tema on siis Harrieti ja Martini isa?” küsis Mikael ja osutas laual olevale fotole. Tahtmatult pidi ta tunnistama, et vana mehe jutt on huvitav.

„Õige. 1940. aastate lõpul kohtus Gottfried naisega, kelle nimi oli Isabella Koenig, see noor sakslanna oli tulnud Rootsi pärast sõda. Isabella oli tõeline iludus – see tähendab, et ta oli niisama säravalt ilus nagu Greta Garbo või Ingrid Bergman. Harriet sai oma geenid rohkem Isabellalt kui Gottfriedilt. Nagu sa pildilt näed, oli ta väga kena juba neljateistkümneaastaselt.”

Nii Mikael kui Henrik Vanger uurisid fotot.

„Aga las ma jätkan. Isabella on sündinud 1928. aastal ja ta on elus. Kui sõda algas, oli ta üheteistkümneaastane ja sa võid ette kujutada, mida tähendas olla teismeline Berliinis, kui pommituslennukid tühjendasid sinna oma laste. Võib arvata, et kui ta Rootsi pinnale astus, tundis ta, nagu oleks sattunud maisesse paradiisi. Kahjuks oli tal Gottfriediga palju ühiseid pahesid; ta oli pillaja ja pani alailma pidu ning mõnikord olid nad Gottfriediga rohkem joomakaaslased kui abikaasad. Ta reisis pidevalt Rootsis ja välismaal ning tal puudus vastutustunne. See kandus mõistagi edasi lastele. Martin sündis 1948. ja Harriet 1950. aastal. Nende kasvatamine oli kaootiline, ema jättis neid alailma omapead ning isa oli peaaegu alkohoolik.”

„1958. aastal ma sekkusin. Gottfried ja Isabella elasid siis Hedestadis – ma sundisin neid siia kolima. Minu mõõt oli täis ja ma otsustasin, et sellest nõiaringist tuleb välja murda. Martin ja Harriet jäeti nüüd juba üsna saatuse hooleks.”

Henrik Vanger vaatas kella.

„Minu kolmkümmend minutit on kohe täis, aga ma hakkan looga lõpule jõudma. Kas annad mulle ajapikendust?”

Mikael noogutas. „Jätka.”

„Seega lühidalt. Mul ei olnud lapsi – tohutu kontrast ülejäänud vendade ja pereliikmetega, keda näis kannustavat kohtlane vajadus jätkata Vangeri sugu. Gottfried ja Isabella kolisid siia, kuid abielu oli lagunemas. Juba aasta pärast kolis Gottfried oma suvilasse. Ta elas seal pikki perioode täiesti üksi ja kolis Isabella juurde, kui liiga külmaks läks. Mina võtsin Martini ja Harrieti oma hoole alla ja nad olid üsna sellised lapsed, keda minagi oleksin tahtnud.

Martin oli… tõtt-öelda oli mingi aeg tema nooruses, kui ma kartsin, et ta läheb oma isa jälgedes. Ta oli hellik, kinnise loomuga ja mõtlik, aga ta võis olla ka meeldiv ja innukas. Teismelisena oli tal mitu rasket aastat, aga ta ajas end sirgu, kui ta ülikooli astus. Ta on… nojah, kõigele vaatamata on ta Vangeri kontserni jäänuste tegevjuht, mida võib pidada heaks hindeks.”

„Ja Harriet?” küsis Mikael.

„Harriet oli minu silmatera. Püüdsin süstida temasse julgust ja enesekindlust, me hoidsime ühte. Ma pidasin teda oma tütreks ja ta oli mulle märksa lähedasem kui oma vanematele. Mõistad, Harriet oli väga eriline. Ta oli kinnine täpselt nagu tema vend ja teismelisena vaimustus ta religioonist, selle poolest erines ta kõigist ülejäänud suguvõsaliikmetest. Aga ta oli selgelt andekas ja meeletult intelligentne. Tal oli nii kõlblustunnet kui selgroogu. Kui ta oli neliteist-viisteist, siis olin ma täiesti veendunud, et tema – oma venna ja kõigi teiste mind ümbritsevate keskpäraste onu-, tädi- ja vennalaste kõrval – on just see inimene, kes ühel päeval hakkab juhtima Vangeri kontserni või siis vähemalt etendama seal keskset osa.”

„Mis siis juhtus?”

„Nüüd oleme jõudnud tegeliku põhjuseni, mille pärast ma sinu käest abi otsin. Ma tahan, et sa uuriksid välja, kes suguseltsist mõrvas Harriet Vangeri ja kes on püüdnud mind seejärel ligi nelikümmend aastat hulluks ajada.”