Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 5

Reede, 20. detsember – laupäev, 21. detsember

ERIKA BERGER KERGITAS kulmu, kui silmanähtavalt läbikülmunud Mikael Blomkvist pärastlõunal toimetuse uksest sisse astus. Millenniumi toimetus asus Götgatani küürul, kontorite korrusel, mis asus Greenpeace’i ruumide peal. Üür oli ajakirja jaoks tegelikult natuke liiga kõrge, kuid Erika, Mikael ja Christer olid ikkagi nende ruumide otstarbekuse suhtes ühel meelel.

Erika kõõritas kella. Kell oli kümme minutit viis läbi ja Stockholm oli juba ammu mattunud pimedusse. Naine oli oodanud teda tagasi lõuna paiku.

„Vabandust,” ütles mees, enne kui Erika jõudis midagi öelda. „Jäin oma kohtuotsusega molutama ja mul ei olnud jututuju. Tegin pika jalutuskäigu ja mõtlesin asja üle.”

„Kuulsin kohtuotsusest raadiost. TV4 tüdruk helistas ja soovis minult kommentaari.”

„Mida sa ütlesid?”

„Umbes seda, milles me olime kokku leppinud, et me uurime kohtuotsust põhjalikult, enne kui me midagi ütleme. Seega ei öelnud ma midagi. Ja minu seisukoht on endine – minu arvates on see vale strateegia. Me paistame nõrgad ja kaotame ajakirjanduses toetust. Meil on vast oodata, et nad näitavad täna õhtul midagi uudistes.”

Blomkvist noogutas tusase näoga.

„Kuidas sul on?”

Mikael Blomkvist kehitas õlgu ja istus oma lemmiktugitooli, mis seisis Erika töötoa akna all. Tema kabinet oli spartalikult sisustatud, seal oli kirjutuslaud, funktsionaalsed raamaturiiulid ja odav kontorimööbel. Kogu mööbel oli pärit IKEA-st, peale kahe mugava ja ekstravagantse tugitooli ning väikese laua, mida naine naljatades kutsus lõivuks oma päritolule. Kui ta ei tahtnud enam kirjutuslaua taga olla, siis istus ta sageli tugitoolis, jalad enda alla tõmmatud, ja luges. Mikael vaatas alla Götgatanile, kus inimesed pimeduses mööda ruttasid. Jõuluostude aeg hakkas läbi saama.

„Ma usun, et see läheb üle,” ütles ta. „Aga praegu on küll niisugune tunne, nagu oleks saanud ühe korraliku keretäie.”

„Jah, nii võib küll väita. See käib meie kõigi kohta. Janne Dahlman läks täna varakult koju.”

„Ma oletan, et ta ei olnud kohtuotsusest vaimustuses.”

„Ta ei ole just kõige optimistlikum inimene.”

Mikael raputas pead. Janne Dahlman oli olnud üheksa kuud Millenniumi toimetussekretär. Ta oli alustanud just siis, kui Wennerströmi afäär oli käima läinud, ja sattunud kriisis vaevlevasse toimetusse. Mikael püüdis meelde tuletada, kuidas nad olid Erikaga arutlenud, kui olid otsustanud ta tööle võtta. Mees oli ju üsna kogenud, sest oli teinud asendusotsi uudisteagentuuris TT, õhtulehtedes ja raadiouudistes. Aga ta ei olnud kindlasti vastutuult seilaja. Möödunud aasta jooksul oli Mikael sageli vaikselt Dahlmani palkamist kahetsenud, kuna mehel oli närvidele käiv võime näha kõike võimalikult mustades värvides.

„Kas sa oled Christerist midagi kuulnud?” küsis Mikael, ilma et oleks pilku tänavalt tõstnud.

Christer Malm oli Millenniumi peakunstnik ja kujundaja ning koos Erika ja Mikaeliga ajakirja osanik, kuid hetkel oli ta oma meessõbraga välismaal.

„Ta helistas. Ja saatis terviseid.”

„Ta peaks vastutava väljaandja ameti üle võtma.”

„Ah jäta, Micke, vastutava väljaandjana pead sa arvestama, et siit ja sealt võib saada mõne matsu. See käib tööülesannete hulka.”

„Jah, seda küll. Kuid nüüd on seis selline, et mina kirjutasin selle loo, mis avaldati ajakirjas, mille vastutav väljaandja ma olen. See muudab kõik. See annab tunnistust halvast otsustusvõimest.”

Erika Berger tundis, et rahutus, mis oli teda terve päeva vaevanud, hakkab temast võitu saama. Viimastel nädalatel enne kohtuprotsessi oli Mikael Blomkvist käinud ringi nagu paksu udu sees, aga ta ei tundunud nii tusane ja murtud, nagu ta praegu oma kaotushetkel välja paistis. Erika läks ümber kirjutuslaua, istus mehele kaksiratsi sülle ja võttis tal kaela ümbert kinni.

„Mikael, kuula hoolega. Me mõlemad teame väga täpselt, kuidas see kõik toimus. Mina vastutan sama palju kui sina. Me peame tormi käest pääsu otsima.”

„Ei ole ju tormi, millest pääseda. Kohtuotsusega olen ma saanud kuuli kuklasse. Ma ei saa jääda edasi Millenniumi vastutavaks väljaandjaks. Asi on ajakirja usaldusväärsuses. Tehtud kahju tuleb vähendada. Sa saad sellest sama hästi aru kui mina.”

„Kui sa arvad, et ma lasen sul kogu süü enda kaela võtta, siis sa ei ole kõigi nende aastate jooksul mind karvavõrdki tundma õppinud.”

„Ma tean täpselt, kuidas sa toimid, Ricky. Sa oled oma kaastöötajate suhtes ülimalt ustav. Kui sul oleks valida, läheksid sa võitlusse Wennerströmi advokaatidega, ja siis on ka sinu usaldusväärsusel kriips peal. Me peame kavalamalt toimima.”

„Ja sa arvad, et kaval oleks Millenniumist jalga lasta ning jätta mulje, nagu oleksin mina su lahti lasknud?”

„Me oleme sellest sada korda rääkinud. Nüüd sõltub sinust, kas Millennium jääb püsima. Christer on väga hea, aga ta on kena inimene, kes tunneb fotosid ja kujundust ega tea kõige vähematki miljardäridega ragistamisest. See ei ole tema ala. Mõneks ajaks pean ma Millenniumi väljaandja, reporteri ja juhatuse liikme kohalt kaduma; sa võtad minu osaluse üle. Wennerström teab, et ma tean, mida ta on teinud, ja ma olen veendunud, et niikaua, kui ma olen Millenniumi läheduses, püüab ta seda põhja lasta. Meil ei jätku selleks raha.”

„Kuid miks mitte teha teatavaks, mis juhtus – saagu, mis saab!”

„Seepärast, et me ei saa mitte sittagi tõestada, ja seepärast, et ma pole hetkel usaldusväärne. Selle raundi võitis Wennerström. See on läbi. Jäta see sinnapaika.”

„Hüva, sa saad siit kinga. Mida sa siis teed?”

„Ma vajan lihtsalt hingetõmbeaega. Olen läbipõlenud, kopp ees, nagu praegusel ajal öeldakse. Tegelen mõnda aega iseendaga. Eks me siis näe.”

Erika embas Mikaeli ja tõmbas tema pea oma rinnale. Ta kallistas meest kõvasti. Nad istusid mitu minutit vaikides.

„Kas soovid täna õhtul seltsi?” küsis ta.

Mikael Blomkvist noogutas.

„Hästi. Ma helistasin juba Gregerile ja ütlesin, et olen öö sinu juures.”

TOA AINUKE VALGUSALLIKAS oli tänavavalgustus, mis peegeldus aknaorvas. Kui Erika millalgi pärast kahte magama jäi, lamas Mikael ärkvel ja uuris hämaruses tema profiili. Tekk kattis teda nabani ja ta silmitses naise rinda, mis aeglaselt kerkis ja langes. Mikael oli lõdvestunud ning kõhust oli närvivalu kadunud. Erika oli talle head mõju avaldanud. Nagu alati. Ja ta teadis, et täpselt samasugust mõju avaldab ka tema naisele.

Kakskümmend aastat, mõtles ta. Nii kaua oli tema ja Erika suhe kestnud. Mis temasse puutus, siis oleksid nad võinud seksida veel kakskümmend aastat. Nad ei olnud kunagi püüdnud oma suhet varjata, isegi kui see oli põhjustanud tohutult keerulisi olukordi, eriti teistega suhtlemisel. Ta teadis, et nende tutvusringkonnas räägiti neid taga ning et inimesi huvitas, missugused on nende tegelikud suhted; nii tema kui ka Erika jagasid uduseid vastuseid ega teinud kommentaaridest välja.

Nad olid kohtunud ühiste tuttavate juures peol. Nad mõlemad õppisid teist aastat ajakirjandust ning kummalgi oli oma püsisuhe. Tol õhtul olid nad hakanud teineteist provotseerima üle lubatud piiri. Flirt oli algul olnud vist lihtsalt nali – ta ei olnud kindel –, kuid enne lahkumist olid nad vahetanud telefoninumbreid. Nad teadsid mõlemad, et lõpetavad voodis, ja juba nädala pärast tegid nad oma plaani partnerite seljataga teoks.

Mikael oli kindel, et tegu ei ole armastusega, vähemalt mitte armastusega selle tavatähenduses, mis viib ühise eluaseme, laenumaksete, jõulupuu ja lasteni. 1980. aastatel, kui neil ei olnud parajasti teisi arvestatavaid suhteid, olid nad mitu korda kaalunud koos elamist. Mikael oli selle poolt olnud. Kuid Erika oli alati viimasel hetkel alt ära hüpanud. Naise arvates ei oleks kooselu toiminud ning ta leidis, et nad ei tohiks teineteisesse armudes oma suhet ohtu seada.

Nad olid veendunud, et nende suhe põhineb seksil või vahest ka seksuaalsel hullusel, ja Mikael oli sageli mõelnud, kas on võimalik tunda veel meeletumat iha ühe naise järele, kui tema tundis Erika järele. Nad lihtsalt sobisid kokku. Nende suhe oli samamoodi sõltuvust tekitav nagu heroiin.

Mõnikord kohtusid nad nii sageli, et tundsid end paarina, siis jälle võis kohtumiste vahele jääda nädalaid ja kuid. Aga nagu joodikuid tõmbab pärast kainusperioodi viinapoodi, nii naasid nemadki alati teineteise manu uut annust hankima.

Ega see ei toiminud küll. Niisugune suhe tekitas paratamatult valu. Nii tema kui Erika olid hoolimatult murdnud lubadusi ja lõhkunud suhteid – tema enda abielugi oli purunenud seepärast, et ta ei suutnud Erikast lahti öelda. Ta ei olnud kunagi oma naisele Monicale valetanud suhetest Erikaga, aga naine oli arvanud, et see pärast abiellumist ja tütre sündi lõpeb, eriti kuna Erika abiellus samal ajal Greger Backmaniga. Mikael oli ise ka nii arvanud, ning abielu algaastatel oli ta Erikaga kohtunud üksnes tööasjus. Seejärel olid nad asutanud Millenniumi, paari nädala jooksul olid kõik head kavatsused põrmu varisenud ning ühel hilisõhtul oli nad naise kirjutuslaual tormiliselt keppinud. See juhatas sisse raske perioodi, kui Mikael tahtis elada oma perekonnaga ja näha tütre sirgumist, tundes samal ajal vastupandamatut tõmmet Erika poole, nagu ei suudaks ta oma tegevust kontrollida. Hea tahtmise korral oleks ta tulnud sellega loomulikult toime. Täpselt nagu Lisbeth Salander oli oletanud, oli tema pidev truudusetus see, mis sundis Monicat lahutama.

Imelikul kombel näis Greger Backman nende suhtega täielikult leppivat. Erika ei varjanud kunagi oma suhet Mikaeliga ja ta oli sellest kohe rääkinud, kui suhe uuesti algas. Võib-olla nõudis sellega nõustumine kunstnikuhinge, inimest, kes oli omaenese loomingust või siis hoopis iseenesest nii sisse võetud, et ei teinud väljagi, kui naine magas teise mehega – ja isegi tükeldas oma puhkust nii, et naine saaks mõne nädala veeta oma armukesega tolle Sandhamni suvilas. Mikaelile Greger eriti ei meeldinud ja ta ei olnud kunagi aru saanud, miks Erika teda armastas. Aga tal oli hea meel, et Greger võimaldas abikaasal armastada kaht meest üheaegselt.

Ta isegi kahtlustas, et Gregeri jaoks lisas naise suhe Mikaeliga nende oma abiellu lisavürtsi. Kuid nad ei olnud seda teemat kunagi lähemalt arutanud.

MIKAEL EI SUUTNUD magama jääda ja nelja paiku ta enam ei üritanudki. Ta läks istus kööki ja luges kohtuotsuse veel kord otsast lõpuni läbi. Seda käes hoides oli tal tunne, et Arholma kohtumises oli olnud midagi saatuslikku. Ta ei olnud saanudki selgust, kas Robert Lindberg oli paljastanud Wennerströmi pettuse ainult selleks, et pajatada ruhvis viinaklaasi taga head lugu, või oli ta tõesti soovinud, et see avalikuks saaks.

Spontaanselt kahtlustas Mikael esimest võimalust, kuid sama hästi võis ka olla nii, et Robert mingil ülimalt isiklikul või ärialasel põhjusel tahtis tekitada Wennerströmile kahju või lihtsalt kasutas juhust, kui tal oli taltsas ajakirjanik pardal. Robert ei olnud eriti purjus, kui oli oma loo otsustaval hetkel vaadanud Mikaelile pingsalt silma sisse ja meelitanud temalt välja need võlusõnad, mis muutsid ta lobamokast anonüümseks allikaks. Pärast seda oli Robertil ükskõik, mida ta rääkis, sest Mikael ei tohtinud eales paljastada teda allikana.

Üks asi oli aga Mikaelile täiesti selge. Kui Arholma kohtumise korraldamine oleks olnud vandenõu, et võita Mikaeli tähelepanu, siis ei oleks Robert saanud oma tööd paremini teha. Kuid kohtumine Arholmas oli olnud juhus.

Robert ei teadnud, kui palju Mikael põlgas Hans-Erik Wennerströmi suguseid inimesi. Olles aastaid seda valdkonda uurinud, oli Mikael veendunud, et ei olnud ainsatki pangadirektorit või firmajuhti, kes ühtlasi ei oleks olnud lurjus.

Mikael ei olnud eales kuulnud Lisbeth Salanderist ja õnneks ei teadnud ta midagi tüdruku sama päeva ettekandest, aga kui ta oleks seda pealt kuulanud, oleks ta nõusolevalt noogutades kinnitanud Lisbethi oletust, et tema ilmne põlgus arvepidajate vastu ei tulenenud tema vasakradikaalsetest vaadetest. Teatud huvi Mikael poliitika vastu küll tundis, aga ta suhtus poliitilistesse vooludesse suure kahtlusega. 1982. aasta parlamendivalimistel, kui ta ainus kord üldse oli hääletanud, oli ta leige veendumusega valinud sotsiaaldemokraate, lihtsalt sellepärast, et tema arvates ei saanud olla midagi hullemat, kui et veel kolm aastat oleks rahandusminister olnud Gösta Bohman ja peaminister kas Thorbjörn Fälldin või Ola Ullsten. Järelikult oli ta ilma erilise vaimustuseta hääletanud Olof Palme poolt ja selle asemel saanud peaministri mõrva, Boforsi ja Ebbe Carlssoni skandaalid.

Mikaeli põlgus majandusreporterite vastu tulenes mingil määral tema enese suhtumisest nõnda lihtlabasesse asja nagu moraal. Võrrand oli tema silmis lihtne. Pangadirektor, kes raiskab sadu miljoneid arututes spekulatsioonides, ei tohi ametisse edasi jääda. Firmajuht, kes teeb hämaraid tehinguid, tuleb pokri pista. Kinnisvaraomanik, kes kasseerib noorte käest ühe toa ja peldiku eest hingehinda, tuleb mõnitamiseks häbiposti panna.

Mikael Blomkvist leidis, et just majandusajakirjanike ülesanne oli uurida ja paljastada finantshaisid, kes põhjustavad intressikriise ja lasevad spekulatsioonidega väikeaktsionäride kapitali hullumeelsete internetifirmade segapudrus tuulde. Ta oli seisukohal, et majandusajakirjanduse ülesanne oli tegelikult jälgida firmajuhte samasuguse halastamatu innuga nagu poliitikareporterid valvavad ministrite ja parlamendiliikmete väiksemaidki väärsamme. Ühelegi poliitikareporterile ei tulnud eales pähegi omistada parteijuhile pühaku oreooli, ja Mikael ei suutnud kuidagi aru saada, miks pidid riigi tähtsamate meediaväljaannete paljud majandusreporterid kohtlema keskpäraseid finantsjuntsusid nii, nagu oleksid need superstaarid.

SEE MAJANDUSREPORTERITE maailmas pisut põikpäine hoiak oli toonud kaasa mitmeid teravaid konflikte teiste ajakirjanikega, kelle hulgas vähemalt William Borgist sai tema elupõline vaenlane. Mikael oli suu täis võtnud ja arvustanud kolleege selle pärast, et nad ei täida oma ülesannet, vaid teenivad noorte finantshaide huve. Ühiskonnakriitiku roll oli toonud Mikaelile mõistagi teatud kuulsuse ja teinud temast ebamugava külalise telesaadetes, sest just teda kutsuti kommenteerima, kui mõni direktor tabati miljardilise lahkumishüvitisega, aga see oli toonud talle ka terve hulga vihaseid vaenlasi.

Mikaelil ei olnud raske ette kujutada, kuidas sel õhtul nii mõneski toimetuses šampanjapudeleid paugutati.

Erika suhtus ajakirjaniku rolli samamoodi nagu tema ning üheskoos olid nad lõbustanud end sellega, et mõtlesid sedasorti ajakirja välja juba ülikooli ajal.

Erika oli parim ülemus, keda Mikael võis endale soovida. Ta oli organisaator, kes oskas töötajatega soojalt ja usalduslikult suhelda, kuid kes samal ajal ei kartnud vastuolusid ja vajaduse korral võis olla vägagi karmi käega. Ennekõike oli tal eksimatu intuitsioon, kui tuli langetada otsus järgmise numbri sisu kohta. Temal ja Mikaelil olid sageli eri seisukohad ja nad võisid üsna korralikult kakelda, aga samas nad usaldasid teineteist vankumatult ning moodustasid üheskoos võitmatu tandemi. Mikael oli musta töö tegija, kes hankis loo, Erika pakkis selle ära ja müüs maha.

Millennium oli nende ühine looming, kuid see ei oleks kunagi teoks saanud ilma Erika oskuseta raha hankida. See oli töölispere poisi ja ülemklassi neiu ilus liit. Erikal olid päritud rahad. Põhiosa oli ta ise alla pannud ning veennud ka isa ja tuttavaid seda projekti oluliste summadega toetama.

Mikael oli sageli mõelnud selle üle, miks Erika oli panustanud Millenniumisse. Muidugi oli ta osanik, sealjuures enamusaktsionär, ja peale selle oma ajakirja peatoimetaja, mis andis prestiiži ja avaldamisvabaduse, mida ta mõnel muul töökohal vaevalt oleks saanud. Erinevalt Mikaelist oli ta pärast õpinguid teinud panuse teletööle. Ta oli enesekindel, nägi ekraanil haruldaselt hea välja ja suutis püsida konkurentsis. Lisaks olid tal head suhted riigiaparaadiga. Kui ta oleks jätkanud, oleks ta ilma vähimagi kahtluseta saanud märksa kõrgema palgaga juhikoha mõnes telekanalis. Selle asemel oli Erika teadliku valiku tulemusena kõrvale astunud ja teinud panuse Millenniumile, üliriskantsele projektile, mis sai alguse Stockholmi eeslinna Midsommarkranseni kitsastes ja väsinud keldriruumides, kuid millel oli läinud piisavalt hästi, et 1990. aastate algul kolida avaramatesse ja hubasematesse ruumidesse Södermalmi Götgatani küürul.

Erika oli veennud ka Christer Malmi ajakirja osanikuks hakkama; too oli tähelepanu vajav prominentne homo, kes aeg-ajalt eksponeeris enda ja oma poiss-sõbra kodu ajakirjades ja kes sageli figureeris seltskonnakroonikas. Huvi meedia vastu oli tal tekkinud siis, kui ta oli alustanud kooselu Arnold Magnussoniga, Arniks kutsutud näitlejaga, kes oli mänginud draamateatris ja saavutanud tõsisema läbilöögi alles siis, kui oli ühes tõsieluseriaalis hakanud mängima iseennast. Pärast seda olid Christer ja Arni meedia huviorbiidis.

Kolmekümne kuue aastane Christer Malm oli hinnatud fotograaf ja kujundaja, kes andis Millenniumile moodsa ja huvitava graafilise väljanägemise. Tema oma firma kontor asus Millenniumi toimetusega samal korrusel ja ta tegi kujundustööd osatööajaga ühe nädala kuus.

Peale selle oli Millenniumis kaks täiskohaga töötajat, üks praktikant ja kolm osatööajaga töötajat. See oli sedalaadi ajakiri, mille raamatupidamise otsad õigupoolest eales kokku ei läinud, kuid mis oli prestiižikas ja mille toimetus armastas oma tööd.

Millennium ei olnud just tulus äri, aga ajakiri oli oma kulud katnud ning nii tiraaž kui ka reklaamitulud olid pidevalt kasvanud. Kuni selle hetkeni oli ajakirja peetud häbematuks ja usaldusväärseks tõekuulutajaks.

Nüüd oli karta, et olukord muutub. Mikael luges läbi lühikese pressiteate, mille tema ja Erika olid õhtu jooksul koostanud ja mis oli kiiresti muutunud uudisteagentuuri TT sõnumiks ning üles riputatud Aftonbladeti netilehele.

SÜÜDIMÕISTETUD REPORTER LAHKUB MILLENNIUMIST Stockholm (TT). Ajakirjanik Mikael Blomkvist lahkub ajakirja Millennium vastutava väljaandja kohalt, teatas peatoimetaja ja põhiomanik Erika Berger.

Mikael Blomkvist lahkub Millenniumist omal soovil. Ta on viimase aja dramaatilistest sündmustest väsinud ja vajab hingetõmbeaega, ütles Erika Berger, kes võtab üle ka vastutava väljaandja ameti.

Mikael Blomkvist oli üks Millenniumi asutajaid 1990. aastal. Erika Berger ei usu, et niinimetatud Wennerströmi afäär mõjutab ajakirja tulevikku.

Ajakiri ilmub järgmisel kuul nagu tavaliselt, ütles Erika Berger. Mikael Blomkvistil on olnud kaalukas osa ajakirja arengus, kuid nüüd pööratakse uus lehekülg.

Erika Berger tunnistas, et käsitab Wennerströmi afääri paljude õnnetute asjaolude kokkusattumisena. Tal on kahju ebameeldivuste pärast, mis on Hans-Erik Wennerströmile osaks saanud. Mikael Blomkvistilt ei ole õnnestunud kommentaari saada.

„Minu arvates on see kohutav,” oli Erika öelnud, kui nad olid pressiteate meiliga välja saatnud. „Enamik inimesi teeb sellest järelduse, et sina oled ebakompetentne idioot ja mina südametu saatan, kes kasutab juhust, et sulle kuuli kuklasse kihutada.”

„Arvestades kõiki neid kuuldusi, mis meie kohta sõpruskonnas levivad, siis on neil nüüd midagi uut lõksutada,” püüdis Mikael nalja visata. Kuid Erikat ei lõbustanud see üldse.

„Mul ei ole plaan B-d, aga mulle tundub, et me teeme vea.”

„See on ainus lahendus,” oli Mikael vastanud. „Kui ajakiri põhja läheb, on kogu vaev asjata. Sa tead, et juba praegu oleme kaotanud palju pappi. Muuseas, kuidas jäi selle arvutifirma reklaamiga?”

Erika ohkas. „Jajah, nad teatasid täna hommikul, et ei soovi jaanuarinumbris oma reklaami avaldada.”

„Ja Wennerströmil on selles firmas arvestatav aktsiapakk. See ei ole juhus.”

„Muidugi mitte, aga me võime otsida uusi reklaamiandjaid. Wennerström võib olla suur rahajõmm, aga talle ei kuulu terve maailm ja meil on ju ka oma kontaktid.”

Mikael oli võtnud Erikal ümbert kinni ja tõmmanud ta enda ligi.

„Ühel päeval me veel pitsitame Hans-Erik Wennerströmi nii, et kogu Wall Street vappub. Aga mitte praegu. Millennium peab tähelepanu keskmest välja pääsema. Me ei tohi riskida sellega, et ajakiri kaotaks täielikult usalduse.”

„Kõike seda ma tean, aga ma jätan endast mulje kui ilgest nõiast ja sina jääd vastikusse olukorda, kui me teeme näo, et meie suhted on lõhki.”

„Ricky, nii kaua, kui me teineteist usaldame, on meil võimalus. Me peame kuulmise järgi mängima ja just praegu on õige aeg taganeda.”

Erika pidi vastumeelselt tunnistama, et mehe järeldustes oli oma sünge loogika.