Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 3

Reede, 20. detsember

KOHTUPROTSESS OLI läbi mis läbi ja kõik võimalik oli öeldud. Ta ei olnud hetkekski kahelnud, et ta süüdi mõistetakse. Kirjalik kohtuotsus oli avaldatud hommikul kell kümme ja nüüd jäi kohtusaali ees koridoris ootavatel reporteritel teha üksnes lõplik kokkuvõte.

Mikael Blomkvist nägi neid läbi ukseava ja aeglustas viivuks sammu. Tal ei olnud tahtmist arutleda kohtuotsuse üle, mille ta oli äsja kätte saanud, aga küsimused olid vältimatud, ja kes oleks temast veel paremini teadnud, et need tuleb esitada ja neile tuleb vastata. Ah niisugune tunne ongi siis olla kurjategija, mõtles ta. Valel pool mikrofoni. Ta ajas selja kohmetult sirgu ja manas näole naeratuse. Reporterid naeratasid talle vastu ja noogutasid sõbralikult, vaat et häbelikultki.

„No nii… Aftonbladet, Expressen, TT, TV4 ja… kust sina siis oled… ah Dagens Industri. Minust on saanud prominent,” tõdes Mikael Blomkvist.

„Meil on vaja ägedat tsitaati, Kalle Blomkvist,” ütles ühe õhtulehe reporter.

Mikael Blomkvist, kelle täielik nimi juhtus olema Carl Mikael Blomkvist, hoidis end tavapäraselt tagasi, et mitte oma hüüdnime peale silmi pööritada. Kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui ta oli kahekümne kolme aastane ja äsja alustanud suvise asendajana ajakirjanikutööd, oli ta täiesti juhuslikult paljastanud ühe pangaröövlite jõugu, kes oli kahe aasta jooksul sooritanud viis tähelepanu äratanud murdvargust. Ei olnud vähimatki kahtlust, et kõikidel juhtudel oli tegemist sama jõuguga; nende eripäraks oli otsida mõni väike koht ja sõjalise täpsusega röövida üks või kaks panka korraga. Nad kandsid Walt Disney tegelaste lateksmaski ning mitte just liiga keeruline politseiloogika oli nad ristinud pardipoisteks. Ajakirjandus nimetas nad aga penipoisteks, mis mõjus pisut tõsisemalt, kuna nad olid kahel puhul teinud hoolimatuid hoiatuslaske ning ähvardanud möödujaid ja uudishimulikke.

Kuues rööv oli toimunud südasuvel Östergötlandis. Kohaliku raadio reporter juhtus röövi ajal parajasti pangas olema ja käitus täpselt nii, nagu ametijuhend ette nägi. Kohe kui röövlid olid pangast lahkunud, läks ta telefoniautomaadi juurde ja andis uudise otsesaatesse.

Mikael Blomkvist viibis tuttava daamiga sel ajal tolle vanemate suvilas Katrineholmi lähedal. Seda, mismoodi tal täpselt kahtlus tekkis, ei osanud ta seletada isegi siis, kui politseinikud temalt küsisid, aga samal hetkel, kui ta oli kuulnud uudist, meenusid talle kohe neli kutti, kes elasid paarisaja meetri kaugusel suvilas. Ta oli näinud neid mõne päeva eest väljas sulgpalli mängimas, kui ta läks koos sõbrannaga jäätist ostma.

Ta oli näinud üksnes nelja heledapäist heas vormis noormeest, kellel olid jalas lühikesed püksid ja ülakeha paljas. Nad tundusid hästi treenitud ning neis sulgpalli mängivates noorukites oli midagi, mis sundis neile veel korra pilku heitma – võib-olla sellepärast, et nad võistlesid palava päikese käes ja justkui liiga jõuliselt. Mikaelil oli tekkinud tunne, nagu ei olekski tegemist tühipalja ajaviitega.

Ratsionaalselt võttes ei olnud mingit põhjust neid pangaröövliteks pidada, aga sellest hoolimata võttis ta ette jalutuskäigu ja istus künkale, kust avanes vaade kuttide suvilale ja kus ta võis nentida, et hetkel paistis see tühi. Kulus umbes nelikümmend minutit, enne kui jõuk kohale saabus ja Volvo õuele parkis. Kuttidel näis olevat kiire ning igaühel oli käes spordikott, mis iseenesest ei pruukinud tähendada muud, kui et nad olid ujumas käinud. Üks neist tuli aga auto juurde tagasi ja võttis sealt mingi asja, mille ta sedamaid dressipluusiga kattis, kuid isegi oma üsna kaugelt vaatepostilt võis Mikael tõdeda, et tegemist oli vana hea AK-4-ga ehk täpselt sama relvaga, millega ta ise oli hiljutise sõjaväeteenistuse ajal kokku laulatatud. Pärast seda helistas ta politseisse ja rääkis oma tähelepanekutest. See juhatas sisse kolm ööpäeva kestnud suvilapiiramise meedia valvsa pilgu all, kus põhirolli mängis Mikael ja mille eest üks õhtuleht maksis talle kopsakat honorari. Politsei seadis oma peakorteri sisse haagissuvilas, mis paiknes Mikaeli kaaslase suvila krundil.

Penipoiste juhtum andis Mikaelile täpselt selle staariseisuse, mida noor ajakirjanik oma ametis vajas. Kuulsuse pahupoolde jäi aga see, et konkureeriv õhtuleht ei suutnud hoiduda kiusatusest ja pani loo pealkirjaks „Kalle Blomkvist lahendas pangarööviloo”. Tögava loo oli kirjutanud vanem naiskolumnist ja selles oli tosin viidet Astrid Lindgreni noorele detektiivile. Kõige krooniks oli lugu illustreeritud uduse pildiga, kus Mikael annab, suu paokil ja näpp püsti, politseivormis mehele juhiseid. Tegelikult oli ta juhatanud teed suvila välikäimlasse.

TÄIESTI TÄHELEPANUTA jäi asjaolu, et Mikael Blomkvist ei olnud iialgi kasutanud nime Carl ega olnud kunagi avaldanud ühtki lugu Carl Blomkvisti nime all. Ja oma meelehärmiks oli ta sellest hetkest peale ajakirjanike seas tuntud kui Kalle Blomkvist – epiteet, mida kasutati pilkava nokkimisena ja mis ei olnud otseselt ebasõbralik, aga kaugeltki mitte ka sõbralik. Kogu lugupidamise juures Astrid Lindgreni vastu – talle meeldisid need raamatud, aga ta vihkas seda hüüdnime. Alles aastaid hiljem, pärast ajakirjanduslikult oluliselt kaalukamaid saavutusi, hakkas see epiteet tuhmuma, kuid endiselt võpatas ta iga kord, kui seda nime tema kuuldes mainiti.

Nüüd naeratas ta rahumeelselt ja vaatas õhtulehe reporterile otse silma.

„Ah, mõtle midagi välja. Sa luuletad ju niikuinii oma lood kokku.”

Hääletoon ei olnud ebameeldiv. Nad kõik tundsid üksteist vähem või rohkem ja Mikaeli kõige hullem arvustaja ei olnud kohale ilmunud. Ühega neist oli ta kunagi koos töötanud ning mõni aasta varem oli tal ühel peol peaaegu õnnestunud üks teine – see TV4 tots – ära rääkida.

„Sa said seal korraliku koosa,” mainis ärileht Dagens Industri, kust oli ilmselt kohale saadetud verinoor algaja.

„Seda küll,” tunnistas Mikael. Mida muud ta pidigi väitma.

„Mis tunne on?”

Olukorra tõsidusele vaatamata pidid Mikael ja teised vanemad ajakirjanikud selle küsimuse üle tahtmatult muigama. Mikael vahetas pilgu TV4-ga. Mis tunne on – see oli küsimus, mis Tõsiste Ajakirjanike väitel oli ainus, mida Tobedad Spordireporterid suutsid esitada Hingetule Sportlasele, kes oli äsja ületanud finišijoone. Aga siis muutus ta jälle tõsiseks.

„Mul on loomulikult kahju, et kohus ei jõudnud teistsugusele otsusele,” vastas ta pisut formaalselt.

„Kolmekuuline vanglakaristus ja 150 000 krooni kahjutasu. Annab tunda,” ütles TV4 naisreporter.

„Elame üle.”

„Kas sa Wennerströmi ees vabandad? Ulatad lepituskäe?”

„Vaevalt küll. Minu suhtumine härra Wennerströmi ärieetikasse ei ole märkimisväärselt muutunud.”

„Nii et sa väidad endiselt, et ta on suli?” küsis Dagens Industri ruttu.

Küsimuse taga kumas potentsiaalselt hukatuslik tsitaatpealkiri ja Mikael oleks võinud visatud banaanikoorel libastuda, kui reporter ise poleks mikrofoni liiga innukalt ettepoole nihutades ohule viidanud. Ta kaalus vastust mitu sekundit.

Kohus oli just kinnitanud, et Mikael Blomkvist oli ärimees Hans-Erik Wennerströmi au haavanud. Ta oli mõistetud süüdi laimamises. Kohtuprotsess oli lõppenud ja tal ei olnud plaanis otsust edasi kaevata. Aga mis juhtub siis, kui ta ettevaatamatult kordab oma väiteid juba kohtutrepil? Mikael otsustas, et ta ei taha seda teada saada.

„Ma leidsin, et mul oli igati põhjust avaldada minu valduses olevad andmed. Kohus arvas teisiti, ja ma pean mõistagi tunnustama juriidilise protsessi tulemusi. Nüüd tuleb meil toimetuses kohtuotsus põhjalikult läbi arutada, enne kui me otsustame, mida edasi teha. Midagi muud ei ole mul lisada.”

„Aga sa unustasid, et ajakirjanik peab suutma oma väiteid tõestada,” ütles TV4 reporter, kelle hääles oli tunda torget. Seda väidet oli võimatu ümber lükata. Nad olid olnud head sõbrad. Naise nägu oli neutraalne, aga Mikaelile tundus, et näeb tema silmis pettumust ja halvakspanu.

Mikael Blomkvist vastas küsimustele veel mitu piinarikast minutit. Õhku jäi küsimus, mida ükski reporter ei esitanud, võib-olla sellepärast, et see oli nii ebamugavalt arusaamatu – kuidas küll Mikael oli kirjutanud loo, millel täielikult puudus kate. Kohalolevad reporterid, kui Dagens Industri algaja välja arvata, olid kõik suure kogemusega veteranid. Nende jaoks oli selle küsimuse vastus teispool mõistetavuse piiri.

TV4 paigutas Mikaeli raekoja ukse ette ja esitas oma küsimused eraldi kaamera ees. Küsitleja oli sõbralikum, kui Mikael oli ära teeninud, ja tema omalt poolt paotas piisavalt palju suud, et kõik reporterid oleksid rahul. Lugu jõudis kindlasti suurtesse pealkirjadesse – see oli vältimatu –, aga ta pidi endale meelde tuletama, et tegemist ei olnud kaugeltki aasta suurima meediasündmusega. Reporterid olid soovitu kätte saanud ja pöördusid tagasi oma toimetusse.

TA OLI KAVATSENUD jalutada, aga oli tuuline detsembripäev ja tal oli intervjuu ajal külm hakanud. Kui ta üksi raekoja trepil seisis ja pilgu kergitas, märkas ta, kuidas William Borg ronib välja autost, milles ta oli intervjuu ajal istunud. Nende pilgud kohtusid, seejärel William Borg naeratas.

„Siia tasus tulla juba ainuüksi sellepärast, et näha, kuidas sa seda paberit käes hoiad.”

Mikael ei vastanud. William Borg ja Mikael Blomkvist olid tundnud teineteist viisteist aastat. Nad olid kunagi hommikulehes koos töötanud, täites ajutiselt majandusreporteri kohuseid. Ilmselt puudus neil omavaheline klapp, igatahes oli sealt alguse saanud nende eluaegne vaen. Mikaeli arvates oli Borg vilets reporter ning tüütu, väiklane ja kättemaksuhimuline inimene, kes piinas teisi oma tobedate naljadega ning halvustas vanemaid ja järelikult märksa kogenumaid reportereid. Iseäranis tundus ta vihkavat vanemaid naisreportereid. Esimesele tülile järgnesid uued nägelused, kuni vastuolud muutusid isiklikuks.

Aastate jooksul olid Mikael ja William Borg ikka ja jälle kokku puutunud, kuid alles 1990. aastate lõpus pöörasid nad tõeliselt tülli.

Mikael oli kirjutanud raamatu majandusajakirjandusest, kus ta tsiteeris tervet hulka tobedaid artikleid, mille autor oli Borg. Mikaeli versiooni kohaselt oli Borg ennast täis tüüp, kes oli enamasti faktidest valesti aru saanud ja kirjutanud ülistavaid lugusid internetifirmadest, mis peagi pankrotti läksid. Borgile ei olnud Mikaeli analüüs meeldinud ja ühel juhuslikul kohtumisel Söderi kõrtsis oleksid nad peaaegu käsitsi kokku läinud. Samal ajal oli Borg ajakirjandusest lahkunud ja töötas nüüd tunduvalt kõrgema palga eest avalike suhete juhina firmas, mis pealegi kuulus tööstur Hans-Erik Wennerströmi huvisfääri.

Nad seirasid teineteist tükk aega, enne kui Mikael ümber pööras ja minema kõndis. See oli nii Borgi moodi – sõita raekoja juurde üksnes selleks, et näkku irvitada.

Mikaeli ees peatus parajasti buss number 40 ning ta hüppas peale, et sealt ükskord juba minema saada. Ta väljus Fridhemsplanil ja seisis nõutult peatuses, kohtuotsus ikka veel käes. Lõpuks otsustas ta minna Anna kohvikusse, mis asus politseijaoskonna garaaživärava kõrval.

Peaaegu kohe pärast seda, kui ta oli tellinud caffe latte ning võileiva, tulid raadiost keskpäevased uudised. Tema uudis oli kolmas, pärast Jeruusalemma enesetaputerroristi ja vastloodud valitsuskomisjoni, mis pidi hakkama uurima uut väidetavat kartelli ehitustööstuses.

Millenniumi ajakirjanikule Mikael Blomkvistile mõisteti neljapäeva hommikul kolmekuuline vanglakaristus tööstur Hans-Erik Wennerströmi jõhkra laimamise eest. Laim tuvastati tänavu ilmunud ja palju tähelepanu äratanud artiklis niinimetatud Minose afäärist. Blomkvist oli seal väitnud, et Wennerström oli kasutanud riigi raha, mis oli mõeldud tööstusinvesteeringuteks Poolas, relvatehinguteks. Kohtuotsuse alusel tuleb Mikael Blomkvistil maksta ka 150 000 krooni kahjutasu. Oma kommentaaris ütleb Wennerströmi advokaat Bertil Camnermarker, et tema klient on kohtuotsusega rahul. Tema väitel oli tegu eriti jõhkra laimuga.

Kohtuotsust oli kakskümmend kuus lehekülge. See esitas faktidel rajaneva põhjenduse, miks Mikael oli süüdi ärimees Hans-Erik Wennerströmi jõhkra laimamise viieteistkümnes juhtumis. Mikael konstateeris, et iga süüdistuspunkt läks talle maksma kümme tuhat krooni ja kuus päeva vanglat. Lisaks veel kohtukulud ja advokaadi töötasu. Ta ei jaksanud isegi mõelda, milline tuleb lõpparve, aga ta möönis, et oleks võinud ka hullemini minna; seitsmes süüdistuspunktis oli kohus ta õigeks tunnistanud.

Sedamööda kuidas ta luges kohtuotsuse formuleeringuid, tekkis tal kõhusopis järjest raskem ja ebameeldivam tunne. Ta pani seda imeks. Juba protsessi alguses oli ta teadnud, et kui imet ei juhtu, siis mõistetakse ta süüdi. Kogu selle loo suhtes ei olnud valitsenud kahtlusevarjugi ja ta oli selle mõttega leppinud. Ta oli olnud üsna muretu kaks istungipäeva ega olnud tundnud midagi erilist ka need üksteist päeva, mil tuli oodata, et kohus mõtleks läbi ja sõnastaks selle otsuse, mida ta nüüd käes hoidis. Ja alles nüüd, kui protsess oli läbi, tundis ta end ebameeldivalt.

Kui ta võileiba hammustas, tundus talle, nagu paisuks leib suus. Neelamisega oli raskusi ja ta lükkas toidu kõrvale.

See oli esimene kord, kui Mikael Blomkvist oli kuriteos süüdi mõistetud – üleüldse esimene kord oli teda milleski kahtlustatud või süüdistatud. Kohtuotsus oli suhteliselt tühine. Kergekaaluline kuritegu. Tegemist ei olnud ju relvastatud röövi, mõrva või vägistamisega. Majanduslikult andis see ometi tunda. Millennium ei olnud piiramatute vahenditega meediamaailma lipulaev – ajakiri tuli napilt ots-otsaga kokku –, kuid kohtuotsus ei olnud tema jaoks ka katastroof. Häda oli selles, et Mikael oli üks Millenniumi osanikke, samal ajal saatuse irooniana ka autor ja ajakirja vastutav väljaandja. 150 000-kroonise kahjusumma kavatses Mikael maksta oma taskust, see oleks neelanud põhimõtteliselt kõik tema säästud. Ajakiri kattis kohtukulud. Targa majandamisega pidanuks need asjad korda saama.

Ta kaalus võimalust oma korter maha müüa, aga see oleks olnud valulik otsus. Lustlike 1980. aastate lõpus, siis kui tal oli kindel töökoht ja suhteliselt hea sissetulek, oli ta otsinud endale püsivat eluaset. Ta oli käinud kortereid vaatamas ja enamiku neist ära põlanud, kuni ta juhuslikult sattus Bellmansgatani alguses asuvasse 65-ruutmeetrisesse ärklikorterisse. Eelmine omanik oli hakanud seda elamisväärseks kujundama, kuid läinud ootamatult tööle ühte internetifirmasse välismaal ja Mikael sai renoveeritava korteri odavalt kätte.

Mikael loobus sisearhitekti visanditest ja viis töö omal käel lõpule. Ta lasi korda teha duširuumi ja köögi ning ülejäänu peale vilistas. Selle asemel, et paigaldada parkettpõrand ja püstitada kavandatud kahetoalise korteri vaheseinad, lihvis ta laetalad siledaks, võõpas konarlikud originaalseinad lubjavärviga valgeks ning kattis kõige hullemad kohad paari Emanuel Bernstone’i akvarelliga. Tulemuseks oli täiesti avatud lahendusega korter, kus magamiskoht jäi raamaturiiuli taha ning sööginurk ja elutuba väikese baariletiga köögi kõrvale. Korteril oli kaks katuseakent ja üks otsaaken, kust avanes üle katuseharjade vaade Riddarfjärdenile ja vanalinnale. Ta nägi natuke Slusseni vett ja raekoda. Praegusel hetkel ei oleks ta saanud endale enam niisugust korterit lubada, kuid loobuda ta sellest ka ei tahtnud.

Korteri kaotamise oht oli aga tühiasi selle kõrval, et oma ajakirjanikutöös oli ta saanud tõelise tagasilöögi, mille kahjude heastamiseks kulub hulk aega. Kui neid üldse heastada saabki.

Asi oli usalduses. Lähemas tulevikus ei olnud paljud toimetajad kindlasti nõus tema nime all lugu avaldama. Tal oli ajakirjanduses ikka veel piisavalt palju sõpru, kes said aru, et ta on langenud ebaõnne ja juhuse ohvriks, nii et ta ei tohtinud teha enam pisimatki viga.

Kõige rohkem ärritas teda alandus.

Tal olid olnud kõik trumbid käes, aga ikkagi oli ta kaotanud mingile Armani ülikonda kandvale gangsterivennikesele. Börsihaist närukaelale. Uusrikkale, kelle staaradvokaadi suult ei kadunud irve terve protsessi vältel.

Kurat, kuidas tal kõik nii viltu oli läinud?

WENNERSTRÖMI AFÄÄR oli alanud pooleteise aasta eest jaanilaupäeval nii paljutõotavalt ühe kollase purjeka Mälar-30 kokpitis. Kõik oli olnud puhas juhus, mis sai alguse sellest, et üks endine ajakirjanikust kolleeg, kes nüüd töötab maakonnapäeva avalike suhete juhina, oli tahtnud oma uuele tüdruksõbrale muljet avaldada ning mõtlematult üürinud paariks päevaks Scampi, et saarestikus romantilist purjereisi teha. See sõbranna, kes äsja oli Hallstahammarist ära kolinud, et jätkata õpinguid Stockholmis, oli pärast pisukest vastupuiklemist lasknud end nõusse kaubelda, kuid tingimusel, et ka tema õde ja tolle peigmees kaasa tulevad. Hallstahammari kolmikust ei olnud ükski varem purjekaga sõitnud. Häda oli ka selles, et avalike suhetel kutil oli rohkem pealehakkamist kui purjetamiskogemust. Kolm päeva enne väljasõitu oli ta viimases hädas helistanud Mikaelile ja kutsunud ta navigatsioonioskustega meeskonnaliikmena viiendaks kaasa.

Ettepanek oli Mikaeli algul üsna külmaks jätnud, aga ta oli järele andnud, kui talle lubati hea söögi ja vahva seltskonnaga paaripäevast puhkust saarestikus. See aga jäigi ainult lubaduseks ning meresõidust kujunes kaugelt hullem katastroof, kui ta oleks osanud ette kujutada. Nad olid seilanud ilusal, kuid vähedramaatilisel marsruudil Bullandöst Furusundini alla viie meetri sekundis, ometi oli maakonnapäeva vennikese uus sõbranna kohe merehaigeks jäänud. Tema õde oli oma poisiga tülli keeranud ja ükski neist ei ilmutanud vähimatki huvi purjetamise praktilise poole vastu. Peagi oli selge, et Mikaelilt eeldati paadi eest hoolitsemist, sellal kui ülejäänud andsid heatahtlikku, kuid enamasti mõttetut nõu. Pärast esimest ööbimist Ängsö saare lahes oli ta valmis Furusundil randuma ja bussiga koju sõitma. Üksnes pressivennikese meeleheitliku veenmise peale oli ta pardale jäänud.

Järgmisel päeval kella kaheteistkümne paiku, piisavalt vara, et leida veel vaba kohta, olid nad kinnitanud otsad Arholma külalisjahtide kail. Nad olid süüa teinud ja sõid parajasti lõunat, kui Mikael märkas kollast plastkerega purjekat M-30, mis liugles lahte sisse üksnes suurpurjega. Purjekas loovis tasakesi, sel ajal kui kipper otsis kai ääres kohta. Mikael vaatas ringi ja jõudis järeldusele, et nende Scampi ja parema parda taga oleva H-paadi vahel oli ilmselt ainus vaba koht, kitsa M-30 jaoks just paras. Ta tõusis ahtris püsti ja viipas, M-30 kipper tõstis tänutäheks käe ja pööras nina kai poole. Üksik purjetaja, kes ei viitsi mootorit käivitada, mõtles Mikael. Ta kuulis ankruketi raginat ja mõni hetk hiljem langes suurpuri alla, sellal kui kipper rabeles nagu kõrvetada saanud rott, kui ta pidi hoidma rooli otse ja seadma köie vööris valmis.

Mikael ronis reelingule ja sirutas käe välja näitamaks, et ta võib köie vastu võtta. Uustulnuk muutis viimast korda kurssi ja lähenes väga vaiksel käigul oskuslikult Scampi ahtrile. Alles siis, kui tulija viskas Mikaelile köie, tundsid nad teineteise ära ja puhkesid südamlikult naerma.

„Tere, Robban,” ütles Mikael. „Pane mootor tööle, siis sa ei kriimusta kõigi sadama paatide külgi ära.”

„Tere, Micke. Mulle tunduski, et sinus on midagi tuttavat. Mootorit kasutaksin hea meelega, kui ma selle ainult käima saaks. See logu suri kaks päeva tagasi Rödlöga juures välja.”

Nad kätlesid üle reelingu.

Kunagi ammu, 1970. aastatel Kungsholmeni gümnaasiumis, olid Mikael Blomkvist ja Robert Lindberg olnud sõbrad, isegi väga head sõbrad. Aga nagu vanade koolikaaslastega nii sageli juhtub, sai nende sõprus pärast lõpueksameid läbi. Nende teed olid läinud lahku ning viimase kahekümne aasta jooksul olid nad kohtunud vaevalt pool tosinat korda. Enne seda, kui nad nüüd Arholma kail ootamatult kokku juhtusid, ei olnud nad näinud vähemalt seitse-kaheksa aastat. Nad uurisid teineteist uudishimulikult. Robert oli pruuniks põlenud ja sassis juustega, tema põski kattis kahenädalane habemetüügas.

Mikaeli tuju tõusis kohe tunduvalt. Kui avalike suhete kutt ja tema lihtsameelne seltskond läks saare teise otsa poe juurde meiupuu ümber tantsima, jäi Mikael heeringa ja napsi seltsis kokpitti ning ajas koolivennaga juttu.

MILLALGI ÕHTUL, kui nad olid loobunud kurikuulsate Arholma sääskedega võitlemast ja kolinud alla ruhvi, muutus jutt pärast rohket napsitamist sõbralikuks lõmpsimiseks ärimaailma moraali ja eetika üle. Mõlemad olid valinud karjääri, mis teatud mõttes oli seotud riigi rahandusega. Robert Lindberg oli läinud gümnaasiumist edasi majanduskõrgkooli ja pangandusse. Mikael Blomkvist oli sattunud ajakirjanduskõrgkooli ja suure osa oma ajakirjanikuelust pühendanud panga- ja ärimaailma kahtlaste tehingute uurimisele. Jutt hakkas keerlema 1990. aastatel ilmsiks tulnud firmajuhtide lahkumishüvitiste moraalse õigsuse üle. Olles vapralt kaitsnud mõningaid enim tähelepanu äratanud kuldse käepigistusega firmajuhte, oli Lindberg klaasi käest pannud ja vastumeelselt tunnistanud, et kõigele vaatamata on ärimaailmas peidus nii mõnigi korrumpeerunud nadikael. Ta oli vaadanud Mikaelile äkitselt otsa, silmad väga tõsised.

„Sa oled ju uuriv ajakirjanik ja kirjutad majanduskuritegudest, miks sa siis ei kirjuta Hans-Erik Wennerströmist?”

„Ma ei tea, et temast oleks midagi kirjutada.”

„Kaeva. Kaeva, pagana pihta. Mida sa tead SIB-programmist?”

„Mnjah, see oli 1990. aastatel mingi abiprogramm, mis pidi aitama endise idabloki riikide majanduse taas jalule. See lõpetati mõni aasta tagasi. Ma ei ole sellest kirjutanud.”

„SIB tähendab tööstusabiametit, see oli valitsuse toetatav projekt, mida juhtisid kümmekonna suure Rootsi ettevõtte esindajad. SIB sai riikliku tagatise paljudele projektidele, mis pandi paika koos Poola ja Balti riikide valitsustega. Ametiühingud osalesid samuti, püüdes tagada, et ka Ida-Euroopa töölisliikumine tugevneks Rootsi mudeli järgi. Formaalselt võttes oli see abiprojekt, mis võimaldas riikidel iseennast aidata ja mis andis nende riikide valitsusele võimaluse ajakohastada oma majandust. Praktiliselt tähendas see aga seda, et Rootsi firmadele anti riiklikku toetust, mille abil nad said osanikuks endiste idabloki riikide ettevõtetes. Too neetud kristlik minister oli SIB kindel toetaja. Krakowisse rajati paberivabrik, Riiga ehitati metallitööstusettevõte, Tallinna tsemenditehas ja nii edasi. Raha jaotas SIB juhatus, kuhu kuulus panga- ja tööstusmaailma raskekahurvägi.”

„Tegemist oli niisiis maksurahadega?”

„Umbes viiskümmend protsenti oli riigi toetus, ülejäänu panid pangad ja tööstus. Aga see ei olnud kaugeltki heategevus. Pangad ja ettevõtted tahtsid selle pealt korralikult teenida. Mida kuradit nad muidu sellest hoolinud oleks.”

„Mis summadest me räägime?”

„Oota, kuula edasi. Põhiliselt koondas SIB Rootsi ärihiide, kes tahtsid laieneda idaturule. Need olid kaalukad firmad, nagu ABB, Skanska ja teised. Ehk siis mitte mingid spekulandid.”

„Kas sa väidad, et Skanska ei tegele spekulatsioonidega? Kas see ei olnud mitte nende tegevdirektor, kes sai sule sappa, kui oli lasknud ühel oma poistest kiirtehingutega pool miljardit maha mängida? Ja need hüsteerilised kinnisvaratehingud Londonis ja Oslos?”

„Muidugi, idioote leidub igas maailma ettevõttes, aga saad aru küll, mida ma mõtlen. Need on firmad, mis vähemalt toodavad midagi. Rootsi tööstuse selgroog ja kõik see muu jutt.”

„Kuidas Wennerström mängu tuleb?”

„Wennerström on selles loos jokker. Niisiis, mees eikusagilt, kellel ei ole mingit rasketööstuse tausta ja kellel ei ole kõige sellega õieti mingit pistmist. Aga ta on börsil kokku ajanud tohutu varanduse ja investeerinud stabiilsetesse firmadesse. Ta on sisenenud nii-öelda tagauksest.”

Mikael kallas oma klaasi Reimersholmi viina, nõjatus vastu ruhviseina ja mõtles järele, mida ta Wennerströmist teadis. Õigupoolest ei olnud seda eriti palju. Ta oli sündinud kuskil Norrlandis, kus ta asutas 1970. aastatel investeerimisfirma. Ta ajas raha kokku ja kolis Stockholmi, kus tegi lahedatel 1980. aastatel ülikiiret karjääri. Ta asutas Wennerströmi grupi, mis ristiti Wennerstroem Groupiks, kui selle kontorid avati Londonis ja New Yorgis ning kui firmat hakati mainima Beijeriga samades artiklites. Ta kauples aktsiate ja optsioonidega ning tegi harilikke kiirtehinguid ja sai kollases ajakirjanduses tuntuks kui Rootsi üks uusmiljardäre, kellel on Strandvägenil katusekorter, tohutu suvila Värmdö saarel ja 23 meetri pikkune mootorlaev, mille ta oli ostnud endiselt tennisetähelt, kes oli sattunud rahalistesse raskustesse. Ta oli puhtakujuline arvepidaja, aga 1980. aastad oligi arvepidajate ja kinnisvaraspekulantide aastakümme ja Wennerström ei paistnud teistest rohkem silma. Pigem vastupidi: ta oli jäänud Suurte Ninade varju. Tal puudus Stenbecki lai joon ja ta ei tükkinud ajakirjade esikaanele nagu Barnevik. Ta loobus kinnisvarast ja tegi selle asemel suuri investeeringuid endisesse idablokki. Kui 1990. aastatel mull lõhkes ning üks direktor teise järel pidi oma kuldse käepigistuse vastu võtma, pääsesid Wennerströmi firmad üllatavalt terve nahaga. Ei skandaali varjugi. A Swedish success story, nagu koguni Financial Times selle kokku võttis.

„Oli 1992. aasta. Wennerström oli äkitselt SIB-ga ühendust võtnud ja teatanud, et ta vajab raha. Ta tutvustas oma äriplaani, mida ilmselt toetasid Poola kohalikud ettevõtjad ja mille eesmärk oli rajada sinna toiduainetööstusele pakendeid tootev firma.”

„Ah et siis konservipurgitööstus.”

„Mitte päris, aga midagi sinnapoole. Mul ei ole aimugi, keda ta seal SIB-s tundis, aga ta kõndis sealt rahulikult kuuekümne miljoni krooniga minema.”

„Lugu hakkab ilmet võtma. Ma oletan, et pärast seda neid rahasid enam ei nähtud.”

„Eksid,” ütles Robert Lindberg. Ta naeratas asjatundlikult, enne kui end viinatilgaga turgutas.

„Kõik, mis pärast seda juhtus, on otsekui klassikalise majandusaruande näide. Wennerström asutas tõesti Poolasse ja täpsemalt Łódźi pakenditootmise. Firma nimi oli Minos. 1993. aastal sai SIB paar optimistlikku aruannet, seejärel tekkis vaikus. 1994. aastal vajus Minos äkitselt kokku.”

ROBERT LINDBERG PANI tühja napsiklaasi kolksuga lauale, et selgemalt illustreerida firma kokkuvarisemist.

„SIB probleem oli selles, et tal puudus korralik mehhanism, kuidas projektidest aru anda. Sa ju mäletad tolle aja meeleolu. Kõik olid nii rõõmsad, kui Berliini müür langes. Tuli hakata rajama demokraatiat, tuumasõja oht oli möödas ja bolševikest said üleöö tõelised kapitalistid. Valitsus tahtis toetada demokraatia levikut ida poole. Mitte üks kapitalist ei tahtnud rongist maha jääda ning kõik olid valmis aitama uut Euroopat ehitada.”

„Ma ei teadnud, et kapitalistid soovisid nii innukalt heategevust arendada.”

„Usu mind, see oli kapitalisti ülim unistus. Venemaa ja teised idabloki riigid on ilmselt Hiina järel suuruselt maailma teine turg. Firmadel ei olnud mingeid probleeme valitsuse abistamisel, eriti kui nende kanda jäi ainult murdosa kuludest. Ühtekokku neelas SIB tubli 30 miljardit maksumaksjate raha. Tulevikus pidi raha kasumina tagasi tulema. Formaalselt oli SIB valitsuse algatus, kuid tööstusringkondade mõju oli nii suur, et SIB juhatus töötas sisuliselt iseseisvalt.”

„Saan aru. Kas siit tuleb ka mingi lugu?”

„Kannatust. Kui projekte käivitati, ei olnud raha saamisega probleemi. Rootsit ei olnud veel intressišokk tabanud. Valitsus oli rahul, et sai koos SIB-ga anda suure panuse demokraatia arendamisse ida pool.”

„See toimus niisiis parempoolse valitsuse ajal.”

„Poliitika ei ole oluline. Kui asi on rahas, siis on jumala kama, kas ministri on ametisse pannud sotsid või mõõdukad. Niisiis, täiskäigul edasi, siis tulid valuutaprobleemid ja seejärel hakkasid mõned napakad uusdemokraadid – sa mäletad Uue Demokraatia parteid? – vinguma, et SIB tegevuse üle puudub kontroll. Üks nende tarkpea oli SIB SIDAga segi ajanud ja arvas, et tegemist on mingi pagana do gooder – abiprojektiga á la Tansaania. 1994. aasta kevadel moodustati komisjon, mis pidi SIB tegevust uurima. Sel hetkel oli küsimärke mitme projekti osas, kuid üks esimesi, mida uuriti, oli Minos.”

„Ja Wennerström ei osanud öelda, kuidas raha on kasutatud.”

„Vastupidi. Wennerström esitas täiesti hiilgava aruande, millest selgus, et Minosesse oli investeeritud üle 54 miljoni krooni, kuid kahjuks ilmnes, et vähearenenud Poolas oli liiga suuri struktuuriprobleeme, et moodne pakenditööstus suudaks tegutseda, ning et analoogne Saksa projekt oli nende pakenditootmise sisuliselt välja söönud. Sakslased olid kogu idabloki suurimad ülesostjad.”

„Sa mainisid, et ta oli saanud 60 miljonit krooni.”

„Täpselt nii. SIB raha oli nagu intressivaba laen. Idee oli muidugi selles, et firmad maksavad teatud aastate jooksul oma raha tagasi. Aga Minos oli läinud pankrotti ja projekt seega läbi kukkunud, mille eest ei saanud Wennerströmile etteheiteid teha. Seal tulid mängu riiklikud tagatised ja Wennerström pääses terve nahaga. Tal ei olnudki vaja tagasi maksta seda raha, mis oli Minose pankrotiga kaotsi läinud, ja ta sai ka näidata, et oli kaotanud vastava summa oma raha.”

„Oota nüüd, kas ma olen asjast ikka õigesti aru saanud? Valitsus hankis maksumiljardid ja aitas diplomaatide abil uksi avada. Ettevõtted said raha ja investeerisid selle ühisfirmadesse, kust nad seejärel teenisid rekordilist kasumit. Ehk teiste sõnadega – umbes nagu see asi käib. Keegi võidab, keegi maksab arved ja me teame, kes missugust osa täidab.”

„Sa oled küünik. Laen tuleb riigile tagasi maksta.”

„Sa ütlesid, et laen oli intressivaba. See tähendab, maksumaksjad ei saanud selle eest mingeid dividende, et nad olid oma papi mängu pannud. Wennerström sai 60 milli, millest 54 kasutas investeerimiseks. Mis sai ülejäänud kuuest miljonist?”

„Samal hetkel, kui sai selgeks, et SIB projekte hakatakse kontrollima, saatis Wennerström SIB-le kuue miljoni kroonise tšeki, millega maksis nii-öelda vahe kinni. Sellega oli asi puhtjuriidiselt lahendatud.”

ROBERT LINDBERG jäi vait ja seiras Mikaeli uuriva pilguga.

„Jääb mulje, nagu oleks Wennerström osa SIB rahasid pihta pannud, kuid võrreldes selle poole miljardiga, mis kadus Skanskast, või ABB direktori ligi miljardi krooni suuruse lahkumistasuga – see oli asi, mis rahvast tõeliselt vihastas – tundub, et sellest loost pole eriti midagi kirjutada,” oli Mikael just maininud. „Tänapäeva lugeja on üsna küllastunud ebakompetentsete kiirrikastujate lugudest, isegi kui tegu on maksumaksja rahaga. Kas lugu läheb edasi?”

„Parem osa alles tuleb.”

„Kuidas sina üldse tead seda Wennerströmi Poola-afääri?”

„1990. aastatel töötasin ma Handelsbankenis. Arva ära, kes koostas SIB pangaesindajale aruandeid?”

„Või nii. Räägi edasi.”

„Niisiis… võtame asja kokku. SIB sai Wennerströmilt selgituse. Koostati dokumendid. Ülejäänud raha maksti tagasi. Just see, et kuus miljonit tuli tagasi, oli väga nutikas. Kui keegi seisab rahakotiga esikus ja tahab seda sulle anda, siis arvavad kohe kõik, et selle poisi käed on puhtad.”

„Räägi asjast.”

„Aga kulla Blomkvist, selles asi ongi. SIB oli Wennerströmi aruandega rahul. See oli investeering, mis oli läinud vett vedama, aga midagi ei olnud ette heita. Vaatasime arveid, pangaülekandeid, kõiki dokumente. Kõik oli väga kenasti vormistatud. Ma uskusin seda. Minu ülemus uskus. SIB uskus seda ja valitsusel ei olnud midagi lisada.”

„Kus on asja konks?”

„Nüüd läheb lugu delikaatseks,” ütles Lindberg ja nägi korraga hämmastavalt kaine välja. „Kuna sa oled ajakirjanik, siis on see jutt nii-öelda off the record.”

„Ah jäta nüüd. Ei ole ju võimalik, et sa jutustad mulle lugu ja pärast ütled, et ma pean selle enda teada jätma.”

„On küll võimalik. See, mis ma olen seni rääkinud, on täiesti avalik. Sa võid uurida aruannet, kui soovid. Ülejäänud loost, mida ma ei ole veel rääkinud, võid sa vabalt kirjutada, kuid mind pead sa mainima anonüümse allikana.” „Ah soo, üldlevinud terminoloogia järgi tähendab off the record seda, et ma saan teada midagi konfidentsiaalset, millest ma ei tohi kirjutada.”

„Unusta see terminoloogia. Kirjuta, kurat, kuidas tahad, aga mina olen su anonüümne allikas. Oleme kokku leppinud?”

„Loomulikult,” vastas Mikael.

Tagantjärele tark olles oli tema vastus olnud muidugi viga.

„Niisiis. See Minose lugu juhtus seega kümne aasta eest, kohe pärast müüri langemist ja kui bolševikest said korralikud kapitalistid. Mina olin üks neist, kes uurisid Wennerströmi, ja mul oli kogu aeg tunne, et selles loos on midagi valesti.”

„Miks sa siis midagi ei öelnud?”

„Rääkisin sellest oma ülemusega. Aga asi oli selles, et mitte millestki ei olnud kinni hakata. Kõik dokumendid olid korras. Mul jäi üle ainult oma allkiri aruandele alla panna. Aga iga kord, kui ma näen lehtedes Wennerströmi nime, mõtlen Minose loole.”

„Või nii.”

„Edasi läks nii, et mõni aasta hiljem, 1990. aastate keskpaiku, ajas pank Wennerströmiga pisut äri. Õieti üsna suurt äri. Aga see ei läinud eriti hästi.”

„Ta tegi teile rahaga tünga?”

„Ei, mitte nii robustselt. Me teenisime tehingu pealt mõlemad. Pigem oli see… ma ei oska seda õieti seletada. Nüüd räägin ma oma tööandjat taga ja seda ma ei taha. Aga minu mulje – jääv ja terviklik, nagu öeldakse – ei olnud positiivne. Wennerströmi kujutatakse meedias hiilgava majandusoraaklina. Sellest ta elab. See on tema usalduskapital.”

„Ma tean, mida sa silmas pead.”

„Minu mulje oli, et ta on läbi ja lõhki blufivend. Ta ei olnud majanduslikult eriti taibukas. Vastupidi, sain aru, et teatud küsimustes on ta uskumatult pealiskaudne. Tal oli nõunikeks paar tõsiselt terast young warrior’i, aga temast kui inimesest on mul väga sant arvamus.”

„Hüva.”

„Paar aastat tagasi sõitsin Poolasse ühe hoopis teise asja pärast. Meie seltskond sõi õhtust koos mõne Łódźi linna investoriga ja mina sattusin juhuslikult linnapeaga samasse lauda. Me kõnelesime sellest, kui raske oli Poola majandust jalule upitada ja kuidas see kõik käis, ning juhtumisi mainisin ma Minose projekti. Linnapeal oli mõnda aega niisugune nägu ees, nagu ei saaks ta millestki aru, nagu ei oleks ta eales Minosest kuulnud, aga siis talle meenus, et see oli olnud üks mõttetu äri, millest ei olnud midagi välja tulnud. Ta lõpetas selle teema naerdes ja ütles, et – need on tema sõnad – kui see on kõik, millega Rootsi investorid suudavad hakkama saada, siis oleks meie riik õige varsti upakil. Jõuad jälgida?”

„See ütlus näitab, et Łódźi linnapea on arukas sell, aga räägi edasi.”

„Too lause jäi mind ajusoppi kummitama. Järgmise päeva hommikul oli mul üks kohtumine, aga ülejäänud päev oli vaba. Puhtast õelusest sõitsin linnast välja ja vaatasin Łódźi lähedal väikeses külas Minose suletud vabrikut, kus ühes küünis oli trahter ja õues välipeldik. Suur Minose vabrik oli varisemisohtlik sara. Profiilplekist vana laohoone, mille Punaarmee oli 1950. aastatel ehitanud. Kohtasin seal territooriumil valvurit, kes purssis saksa keelt, ja ma sain teada, et tema sugulane oli Minoses tööl olnud. Too elas seal lähedal ja me läksime tema juurde. Valvur tuli tõlgiks kaasa. Kas tahad kuulda, mis selgus?”

„Vaevalt ma sellest pääsen.”

„Minos alustas tegevust 1992. aasta sügisel. Kõige rohkem oli seal viisteist töötajat, põhiliselt vanamutid. Kuupalk oli mingi 150 krooni. Algul masinaid ei olnud, siis käisid töötajad sara koristamas. Oktoobri algul saabus kolm papimasinat, mis olid ostetud Portugalist. Need olid vanad, kulunud ja täiesti aegunud. Selle vanaraua väärtus ei ületanud mõnda tuhandet. Masinad siiski töötasid, aga läksid kogu aeg katki. Varuosi mõistagi ei olnud, nii et Minose tootmises olid pidevad seisakud. Enamasti proovis mõni töötaja masina kuidagi ära parandada.”

„Siin hakkab juba midagi looma,” tunnistas Mikael. „Mida siis Minoses õieti toodeti?”

„1992. aastal ja pool järgmist aastat valmistasid nad täiesti tavalisi pesupulbrikotte, munakarpe ja muud sellesarnast. Seejärel valmistasid nad paberkotte. Aga vabrikus oli kogu aeg toormepuudus ja ega see eriti palju toodangut kunagi andnudki.”

„Ei kõla just suurinvesteeringu moodi.”

„Ma arvestasin kokku. Kahe aasta üürikulud olid 15 000 krooni. Palgad võisid olla maksimaalselt 150 000 – see on heldelt pakutud. Masina ja vedude kulud… kaubik, mis vedas munakarpe… umbes 250 000. Lisaks jooksvad kulud tegevusloa eest, edasi-tagasi reisid – ilmselt ainult üks Rootsi inimene külastas seda küla mõned korrad. Mnjah, ütleme, et kogu operatsiooniks kulus alla miljoni. Ühel 1993. aasta suvepäeval tuli juhataja vabrikusse ja ütles, et see on kinni pandud, ja kohe seejärel saabus Ungari veoauto ja viis masinad minema. Minos oli lavalt lahkunud.”

KOHTUPROTSESSI AJAL oli Mikael sageli mõelnud tagasi sellele jaaniõhtule. Nende jutt oli olnud suurema osa õhtust koolipoisilik ja sõbralikult nokkiv, täpselt nagu kooli ajal. Teismelisena olid nad teineteisega jaganud seda koormat, mida tolles vanuses kantakse. Täiskasvanuna olid nad õigupoolest võõrad, täiesti erinevad inimesed. Õhtu jooksul oli Mikael mõtisklenud selle üle, et talle õieti ei meenugi, mis neist keskkooli ajal oli head sõbrad teinud. Tema mälestustes oli Robert vaikne ja vaoshoitud poiss, kes hirmsasti häbenes tüdrukuid. Täiskasvanuna oli ta edukas… mnjah, karjerist pangamaailmas. Mikael ei kahelnud hetkekski, et tema kamraadi vaated olid täielikus vastuolus enamiku seisukohtadega tema enda maailmapildis.

Mikael võttis endal harva nina täis, aga see juhuslik kohtumine oli muutnud ebaõnnestunud purjetamise meeldivaks õhtuks ja viinatase pudelis lähenes sundimatult põhjale. Just seetõttu, et jutt oli läinud koolipoisilikult lõõpivaks, ei olnud ta algul võtnud Roberti lugu Wennerströmist tõsiselt, aga lõpuks olid ajakirjanikuinstinktid temas ärganud. Korraga oli ta hakanud Roberti juttu tähelepanelikult jälgima ning avastanud loogilised vastuolud.

„Oota natuke,” palus Mikael. „Wennerström on ju tipptegija börsihaide seas. Kui ma ei eksi, siis peaks ta olema miljardär…”

„Ligikaudsel hinnangul istub Wennerstroem Group 200 miljardi otsas. Sa tahad küsida, miks üks miljardär üleüldse jandib armetu 50 miljoni suuruse taskurahaga.”

„Nojah, pigem võiks küsida, miks ta peaks nii ilmse pettusega riskima.”

„Ma ei tea, kas saab öelda, et pettus on väga ilmne; väga üksmeelne SIB juhatus, pangainimesed, valitsus ja parlamendi audiitorid olid Wennerströmi aruande heaks kiitnud.”

„Tegemist on ikkagi tühise summaga.”

„Kindlasti. Aga mõtle järele, Wennerstroem Group on investeerimisfirma, mis tegeleb kõigega, millega võib pappi kokku ajada – väärtpaberite, optsioonide, valuutaga… you name it. Wennerström võttis SIB-ga ühendust 1992. aastal, just siis, kui turul hakkas pind jalge alt kaduma. Kas sa mäletad 1992. aasta sügist?”

„Ja kuidas veel. Mul oli ujuva intressiga korterilaen, kui Rootsi keskpanga intress tõusis oktoobris 500 protsenti. Ma pidin aasta otsa maksma 19-protsendist aastaintressi.”

„Oo, olid vast ajad,” naeratas Robert. „Tol aastal läks mul kuradi halvasti. Ja Hans-Erik Wennerström – täpselt nagu kõik teised turul tegutsejad – maadles samade probleemidega. Temal oli miljardeid kinni eri liiki väärtpaberites, aga sularaha oli hämmastavalt vähe. Korraga ei saanud nad enam laenata uusi fantastilisi summasid. Selles olukorras müüakse tavaliselt mõni kinnisvara ja lakutakse pärast kahjumit haavu – aga 1992. aastal ei tahtnud järsku mitte keegi seda kuradi kinnisvara osta.” „Cash-flow problem.”

„Täpselt nii. Ja Wennerström ei olnud sugugi ainus, kes niisuguste probleemidega maadles. Igal ärimehel…”

„Ära ütle ärimees. Kutsu neid, kuidas tahad, aga neid ärimeesteks nimetades solvad sa tõsise ameti esindajaid.”

„…no börsihail siis oli cash-flow problem… Vaata seda niimoodi: Wennerström sai 60 miljonit krooni. Kuus milli maksis ta tagasi, aga alles kolme aasta pärast. Minose kulutused ei ületanud eriti miljonit krooni. Ainuüksi kolme aasta intress 60 miljoni pealt teeb õige kopsaka summa. Sõltuvalt sellest, kuidas ta selle raha investeeris, võis ta SIB raha kahe- või kümnekordistada. Ja see on juba midagi. Selle peale võtame!”