Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 7

Neljapäev, 26. detsember

ESIMEST KORDA PÄRAST oma monoloogi alustamist oli Henrik Vangeril õnnestunud Mikaeli üllatada. Mikael oli sunnitud paluma, et vana mees kordaks äsja öeldut, sest ta tahtis olla kindel, et oli kuulnud õigesti. Mitte üheski loos, mida ta oli lugenud, ei olnud vihjatud, et Vangeri suguvõsas oleks toime pandud mõrv.

„See juhtus 1966. aasta 22. septembril. Harriet oli kuueteistkümneaastane ja tema teine gümnaasiumiaasta oli just alanud. Oli laupäevane päev, millest sai ühtlasi minu elu kõige hullem päev. Olen selle päeva sündmusi nii palju mõttes läbi käinud, et arvatavasti võin neist aru anda minuti täpsusega, välja arvatud see kõige tähtsam hetk.”

Ta viipas käega.

„Siia majja oli kogunenud suur osa minu sugulastest. See oli iga-aastane vastik õhtusöök, kus Vangeri kontserni osanikud kohtusid, et arutada suguvõsa äriasju. See oli traditsioon, millele oli aluse pannud minu vanaisa ja mis enamasti lõppes ebameeldiva olenguga. See traditsioon lakkas 1980. aastatel, kui Martin lihtsalt otsustas, et kõik firmaga seotud arutelud peavad toimuma korralistel nõukogu koosolekutel ja aktsionäride üldkoosolekutel. See on parim otsus, mille ta on teinud. Nüüdseks ei ole suguselts niisuguseid kohtumisi pidanud oma kakskümmend aastat.”

„Sa ütlesid, et Harriet mõrvati…”

„Kannata. Las ma räägin, mis juhtus. Niisiis oli laupäevane päev. Sel päeval oli ka pidu ja laste pidulik rongkäik, mille oli korraldanud Hedestadi spordiklubi. Harriet oli olnud päeval linnas ja vaadanud koos paari koolikaaslasega rongkäiku. Ta jõudis Hedeby saarele kohe pärast kahte – õhtusöök pidi algama kell viis ja teda oodati koos teiste noorte sugulastega sellest osa võtma.”

Henrik Vanger tõusis püsti ja läks akna juurde. Ta andis Mikaelile märku, et too järgneks, ja osutas käega välja:

„Kell veerand kolm, mõni minut pärast seda, kui Harriet oli koju jõudnud, juhtus seal sillal hirmus õnnetus. Gustav Aronssoni nimeline mees, kes on saarel oleva Idatalu peremehe vend, pööras autoga sillale ja põrkas ninapidi kokku tsisternautoga, mis tõi saarele kütteõli. Kuidas see õnnetus täpselt juhtus, ei saanudki kunagi päris selgeks – kummaski suunas on hea nähtavus –, kuid mõlemad sõitsid liiga kiiresti ning väikese õnnetuse asemel toimus katastroof. Tsisternauto juht püüdis kokkupõrget vältida ja keeras arvatavasti instinktiivselt rooli. Ta sõitis vastu sillakäsipuud ja läks ümber, nii et masin lebas põiki üle silla, järelhaagis tublisti üle sillaserva… Metallpost tungis odana tsisterni ja sealt hakkas tuleohtlikku kütteõli välja voolama. Samal ajal istus Gustav Aronsson kinnikiilutuna oma autos ja karjus vahetpidamata suurtes valudes. Tsisternauto juht oli ka vigastatud, aga tal õnnestus oma autost välja pääseda.”

Vana mees tegi mõttepausi ja võttis taas istet.

„Sellel õnnetusel ei ole tegelikult Harrietiga mingit pistmist. Aga see oli tähtis täiesti erilisel moel. See tekitas totaalse kaose, kui kohale rutanud inimesed püüdsid abi anda. Tulekahjuoht ähvardas ja anti häire. Kiiresti saabusid kohale politsei, kiirabi, päästeteenistus, tuletõrje, ajakirjanikud ja uudishimulikud. Kõik kogunesid loomulikult suure maa poolele; saarel tegime meie kõik, et Aronssoni autovrakist välja saada, mis osutus kuratlikult raskeks. Ta oli põhjalikult kinni kiilunud ja tõsiselt vigastatud.”

„Püüdsime teda omal jõul autost kätte saada, aga see ei õnnestunud. Ta tuli välja lõigata või saagida. Probleem oli selles, et me ei tohtinud teha midagi niisugust, mis oleks tekitanud sädemeid – me seisime keset õlijärve kummuli tsisternauto kõrval. Kui see oleks plahvatanud, oleks meil ots peal olnud. Seetõttu kulus hulk aega, enne kui me suurelt maalt abi saime, tsisternauto lamas nagu kiil üle terve silla ning üle paagi ronimine võrdus üle pommi ronimisega.”

Mikaelil oli ikka veel tunne, et vana mees räägib hoolega harjutatud ja kaalutletud lugu, mille eesmärk oli köita tema huvi. Aga Mikael pidi ka tunnistama, et Henrik Vanger on suurepärane jutustaja, kes suudab kuulajaid kaasa haarata. Küll ei taibanud ta endiselt, kuhu see lugu lõpuks välja jõuab.

„Õnnetusega seoses on tähtis, et sild jäi järgevaks ööpäevaks suletuks. Alles pühapäeva õhtul hilja õnnestus järelejäänud kütus välja pumbata ja siis sai tsisternauto eest ära tõsta ning silla taas reisijatele avada. Nende enam kui kahekümne nelja tunni jooksul oli Hedeby saar muust maailmast sisuliselt ära lõigatud. Mandrile sai üksnes tuletõrjepaadiga, mis pandi käima, et toimetada inimesed saare paadisadamast vanasse kalasadamasse kiriku juures. Mitu tundi kasutasid paati ainult päästetöötajad – eraisikuid hakati üle toimetama alles üsna hilja laupäeva õhtul. Kas sa mõistad, mida see tähendas?”

Mikael noogutas: „Ma oletan, et Harrietiga juhtus saarel midagi ning et kahtlustatute hulka kuulub see piiratud arv inimesi, kes saarel viibis. Omamoodi saare jaoks kohandatud lukustatud toa mõistatus.”

Henrik Vanger naeris irooniliselt.

„Mikael, sa ei aimagi, kui õigus sul on. Ka mina olen lugenud Dorothy Sayersit. Faktid on järgmised: Harriet saabus saarele umbes kümme minutit pärast kahte. Kui me arvestame hulka ka lapsed ja vallalised inimesed, siis oli sel päeval saabunud kokku ligemale nelikümmend külalist. Koos abipersonali ja saarel elavate inimestega oli mõisas või selle ümber kuuskümmend neli inimest. Osa neist, kes tahtsid jääda ööseks, olid ennast parajasti sisse seadmas lähikonna taludes või võõrastetubades.”

„Harriet elas varem siit otse üle tee asuvas majas, aga nagu ma olen juba öelnud, ei olnud ei tema isa Gottfried ega ema Isabella stabiilsed inimesed ja ma ju nägin, kuidas Harriet piinles. Ta ei suutnud keskenduda õpingutele ja 1964. aastal, kui ta oli neljateistkümneaastane, lasksin tal kolida meie majja. Isabellale ilmselt meeldis, et ta pääseb vastutusest. Harriet sai toa ülemisel korrusel ning elas siin kaks viimast aastat. Järelikult tuli ta tol päeval siia. Me teame, et ta kohtus õuel minu vanema venna Harald Vangeriga ja ajas temaga paar sõna juttu. Seejärel tuli ta trepist üles siia tuppa ja tervitas mind. Ta ütles, et soovib minuga millestki rääkida. Sel hetkel oli paar sugulast minu juures ja mul ei olnud tema jaoks aega. Aga tema asi näis olevat nii pakiline, et ma lubasin varsti minna tema tuppa. Harriet noogutas ja väljus sellest uksest. See oli viimane kord, kui ma teda nägin. Mõni minut hiljem toimus sillal õnnetus ja puhkenud kaos ajas kõik plaanid nurja.”

„Kuidas ta suri?”

„Oota. See lugu on märksa keerulisem ja ma pean rääkima kronoloogilises järjekorras. Kui kokkupõrge toimus, jätsid inimesed kõik oma toimetused sinnapaika ja tõttasid õnnetuspaigale. Ma olin… ma arvan, et ma võtsin juhtimise üle ja olin järgmiste tundide jooksul palavikuliselt rakkes. Me teame, et Harriet tuli ka kohe pärast õnnetust sillale – paljud inimesed nägid teda –, aga plahvatusohu tõttu käskisin ma kõigil, kes ei olnud seotud Aronssoni väljapäästmisega autovrakist, eemale minna. Õnnetuskohale jäi viis inimest. Need olid mina ja minu vend Harald. Siis üks mees, kelle nimi oli Magnus Nilsson ja kes oli minu majahoidja. Siis saeveski tööline Sixten Nordlander, kelle maja oli kalasadama lähedal. Ja veel üks poiss, kelle nimi oli Jerker Aronsson. Ta oli ainult kuueteistkümneaastane ja ma oleksin pidanud ta tegelikult minema saatma, aga ta oli autosse jäänud Aronssoni vennapoeg ja sõitis sealt kohe pärast õnnetust rattaga mööda.”

„Umbes kell 14.40 oli Harriet meie maja köögis. Ta jõi klaasi piima ja ajas natuke juttu Astridi-nimelise naisega, kes oli kokk. Nad vaatasid aknast sillal puhkenud möllu.”

„Kell 14.55 kõndis Harriet üle õue. Muuseas, teda nägi ema Isabella, aga juttu nad ei ajanud. Mõni minut hiljem kohtus ta Otto Falkiga, kes oli Hedeby kirikuõpetaja. Tol ajal asus pastoraat seal, kus praegu on Martin Vangeri maja, seega elas õpetaja siinpool silda. Kirikuõpetaja oli haige ja magas kokkupõrke ajal; ta ei teadnud sellest dramaatilisest sündmusest midagi, ning äsja sellest kuulda saanud, tõttas ta silla poole. Harriet pidas ta teel kinni ja tahtis temaga kõnelda, aga ta katkestas tüdruku jutu ja ruttas edasi. Otto Falk oli viimane inimene, kes teda elusana nägi.”

„Kuidas ta suri?” kordas Mikael küsimust.

„Ma ei tea,” vastas Henrik Vanger mureliku näoga. „Alles millalgi viie paiku saime Aronssoni autost kätte – muuseas, ta oli ränkadele vigastustele vaatamata ellu jäänud – ja kuskil pärast kuut kinnitati, et tulekahjuoht on möödas. Saar oli endiselt mandrist ära lõigatud, kuid olukord hakkas rahunema. Alles kaheksa paiku, kui me istusime lauda, et hilinenud õhtusööki süüa, avastasime, et Harriet on puudu. Ma saatsin ühe nõo teda kutsuma, aga too tuli tagasi ja ütles, ei leidnud teda. Ma ei mõelnud sellele eriti, arvasin, et küllap ta on läinud jalutama või ei kuulnud õhtusöögi algusest. Õhtu jooksul tuli mul pereliikmetega ette mitmeid vaidlusi. Alles järgmisel hommikul, kui Isabella püüdis teda leida, tuli välja, et keegi ei tea, kus ta on, ja keegi ei ole teda eelmisest päevast saadik näinud.”

Ta laiutas käsi.

„Sellest päevast peale on Harriet Vanger jäljetult kadunud.”

„Kadunud?” kordas Mikael kajana.

„Kõigi nende aastate jooksul ei ole me suutnud leida temast vähimatki jälge.”

„Aga kui ta on kadunud, siis ei saa sa ju kindel olla, et keegi on ta mõrvanud.”

„Mõistan sinu vastuväidet. Olen mõelnud umbes samamoodi. Kui inimene on jäljetult kadunud, siis võib olla juhtunud neli asja. Ta võib olla kadunud vabatahtlikult ja varjab ennast. Temaga võib olla juhtunud õnnetus ja ta on surma saanud. Ta võib olla toime pannud enesetapu. Ja lõpuks võib ta olla langenud kuriteo ohvriks. Olen kaalunud kõiki neid võimalusi.”

„Aga sa usud ikkagi, et keegi võib olla ta tapnud. Miks nii?”

„Kuna see on ainuke mõistlik järeldus.” Henrik Vanger tõstis näpu püsti. „Algul ma lootsin, et ta on end ära peitnud. Aga mida päev edasi, seda rohkem mõistsime, et nii see ei ole. Ma pean silmas, et kuidas saaks kuueteistkümneaastane tüdruk, kes on üsna turvalisest keskkonnast pärit, isegi kui ta on taibukas, ise hakkama saada, end ära peita ja olla nii peidus, et teda ei leita? Kust ta raha saaks? Ja isegi kui ta leiaks kuskilt tööd, siis on tal vaja isikuandmeid ja aadressi.”

Ta tõstis üles kaks sõrme.

„Minu järgmine mõte oli loomulikult see, et temaga on juhtunud mingisugune õnnetus. Ole palun nii kena, mine kirjutuslaua juurde ja tõmba ülemine sahtel lahti. Seal on kaart.”

Mikael tegi nagu palutud ja laotas kaardi söögilauale laiali. Hedeby saar oli ebakorrapärase kujuga, umbes kolm kilomeetrit pikk ja kõige laiemast kohast umbes poolteist kilomeetrit lai. Suur osa saarest oli metsa all. Majad olid silla juures ja ümber väikese paadisadama; saare tagumises otsas oli Idatalu, kust õnnetu Aronsson oli autoga tulnud.

„Pea meeles, et ta ei saanud saarelt lahkuda,” rõhutas Henrik Vanger. „Hedeby saarel võib õnnetuses surma saada ükskõik kus. Võib saada välgutabamuse, aga tol päeval ei olnud äikest. Hobune võib su surnuks trampida, võid kukkuda kaevu või kaljulõhesse. Kindlasti võib siin juhtuda sada igasugust õnnetust. Olen neist enamiku peale mõelnud.”

Ta tõstis üles kolmanda sõrme:

„On üks aga, ja see puudutab kolmandat võimalust, et tüdruk võis vastu kõiki ootusi ise endalt elu võtta. Kuskil sellel piiratud alal peaks olema laip.”

Henrik Vanger põrutas rusikaga keset kaarti.

„Tema kadumisele järgnenud päevadel kammisime saare risti-rästi läbi. Otsijad tuhnisid läbi iga kraavi, iga põllulapi, kaljulõhe ja murdunud puu. Vaatasime läbi iga hoone, korstna, veekanalid, küüni ja salaurkad.”

Vana mees pööras pilgu Mikaelilt ära ja vaatas aknast välja pimedusse. Tema hääl muutus madalamaks ja intiimsemaks.

„Ma otsisin teda terve sügise, ka pärast seda, kui saare kammimine lõpetati ja inimesed olid otsimisest loobunud. Kui ma ei pidanud tööga tegelema, kõndisin saarel edasi-tagasi. Saabus talv, ilma et me oleksime temast jälgegi leidnud. Kevadel jätkasin senikaua, kuni mõistsin oma otsimise mõttetust. Kui saabus suvi, palkasin kolm vana metsameest, kes otsisid verekoertega kõik kohad läbi. Nad kammisid järjekindlalt läbi saare iga ruutmeetri. Sel ajal tekkis mul mõte, et keegi oli võinud talle kurja teha. Nad otsisid seega hauda, kuhu keegi oli ta peitnud. Nad tegutsesid kolm kuud. Me ei leidnud Harrietist vähimatki jälge. Just nagu oleks ta õhku haihtunud.”

„Veel on mitmeid võimalusi,” väitis Mikael vastu.

„Ma kuulan.”

„Ta võib olla uppunud või end uputanud. See on saar ja vesi varjab kõik.”

„Tõsi. Kuid selle tõenäosus ei ole suur. Mõtle nüüd nii: kui Harrietiga juhtus õnnetus ja ta uppus, siis loogiliselt võttes pidi see toimuma üsna küla lähedal. Tuleta meelde, et nii suurt möllu, nagu seal sillal juhtus, ei ole Hedeby saarel toimunud mitukümmend aastat ja see on vaevalt hetk, kui normaalne uudishimulik kuueteistkümneaastane tüdruk otsustab minna jalutama saare teise randa.”

„Kuid veel tähtsam,” lisas ta, „on see, et siin ei ole eriti tugevat voolu ning et tol aastaajal on põhiliselt põhja- ja kirdetuuled. Kui midagi vette kukub, siis ilmub see mandril kaldale, ja seal on peaaegu terve rand maju täis. Ära arva, et me selle peale ei mõelnud; mõistagi me traalisime kõik kohad läbi, kus ta loogiliselt võis uppuda. Ma palkasin ka noori Hedestadi sukeldujate klubist. Nad kulutasid terve suve väina põhja ja rannikuala läbikammimisele… mitte ainsatki jälge. Olen veendunud, et kui ta oleks olnud vees, siis oleks me ta üles leidnud.”

„Aga kas temaga ei võinud juhtuda õnnetus kuskil mujal? Sild oli mõistagi blokeeritud, aga mandrile ei ole pikk maa. Ta võis sinna ujuda või sõuda.”

„Oli septembri lõpp ja vesi nii külm, et Harriet oleks vaevalt selle õnnetuse ajal ujuma läinud. Aga kui tal oleks järsku pähe tulnud mandrile ujuda, siis oleks teda nähtud ja see oleks äratanud suurt tähelepanu. Sillal oli tosinaid silmapaare ning mandril seisis oma kakskolmsada inimest kaldal seda vaatemängu uudistamas.”

„Sõudepaat?”

„Ei. Sel päeval oli Hedeby saarel täpselt kolmteist paati. Enamik neist oli juba kaldale tõmmatud. Vanas suvilasadamas oli vees kaks Petterssoni-tüüpi paati. Seal oli seitse sõudepaati, millest viis olid veetud kaldale. Pastoraadi juures oli üks paat kuival maal ja teine meres. Kaugemal Idatalu juures oli veel üks mootorpaat ja üks vene. Kõik need paadid olid arvel ning omal kohal. Kui ta oleks üle sõudnud ja minema läinud, oleks ta loomulikult pidanud paadi teisele kaldale jätma.”

Henrik Vanger tõstis üles neljanda sõrme.

„Seega jääb ainult üks mõistlik võimalus, nimelt et Harriet kadus vastu tahtmist. Keegi tegi talle viga ja toimetas laiba minema.”

LISBETH SALANDER luges teise jõulupüha hommikul Mikael Blomkvisti vastuolulist raamatut majandusajakirjandusest. See oli 210 lehekülge paks ja kandis pealkirja „Templirüütlid” ning alapealkirja „Majandusajakirjanike kordamisülesanne”. Kaas oli Christer Malmi trendika kujundusega ning sellel oli Stockholmi börsihoone pilt. Christer Malm oli pilti PhotoShopis töödelnud ja kulus väheke aega, enne kui vaataja märkas, et maja hõljub õhus. Vundament puudus. Oli raske ette kujutada selgemat kaanepilti, mis annaks paremini edasi raamatu sisu.

Salander tõdes, et Blomkvist on suurepärane stilist. Raamat oli kirjutatud otsekoheselt ja kaasahaaravalt ning isegi inimesed, kes ei tundnud majandusajakirjanduse keerdkäike, võisid lugeda seda mõnuga. Stiil oli salvav ja sarkastiline, kuid ennekõike veenev.

Esimene peatükk oli omamoodi sõjakuulutus, kus Blomkvist ei olnud sõnu valinud. Rootsi majandusajakirjanikud olid viimase paarikümne aastaga muutunud ebakompetentseteks jooksupoisteks, kelle nina oli tähtsusest püsti läinud ja kellel puudus kriitilise mõtlemise võime. Viimatimainitud järelduse tegi ta sellest, et väga paljud majandusajakirjanikud rahuldusid ikka ja jälle vähimagi vastuväiteta sellega, et andsid edasi firmajuhtide ja börsispekulantide ütlusi, isegi kui need andmed olid selgelt eksitavad ja valed. Sellised majandusreporterid olid seega kas nii naiivsed ja kergeusklikud, et nad oleksid pidanud oma ametist loobuma, või siis olid nad – mis oli hullem variant – inimesed, kes teadlikult ei täitnud oma ajakirjanduslikku ülesannet uurida asju kriitiliselt ja anda üldsusele korrektset infot. Blomkvist väitis, et tal oli sageli häbi, kui teda nimetati majandusajakirjanikuks, kuna siis võidi teda samastada inimestega, kes tema meelest ei olnud mingid reporterid.

Blomkvist võrdles majandusajakirjanike panust sellega, kuidas töötasid kriminaalajakirjanikud ja väliskorrespondendid. Ta maalis pildi pahameeletormist, mis järgneks, kui suure päevalehe kohtureporter hakkaks näiteks mõrvaprotsessilt kriitikavabalt edastama prokuröri seisukohti absoluutse tõe pähe ega vaevuks infot hankima kaitse poolelt, või siis intervjueerima ohvri perekonda ja andma ise loole meelevaldseid hinnanguid. Ta tahtis öelda, et samad reeglid peavad kehtima ka majandusajakirjanikele.

Ülejäänud raamat moodustas tõestusahela, mis pidi kinnitama sissejuhatavat sõnavoolu. Üks pikk peatükk käsitles seda, kuidas kuus juhtivat päevalehte ning Finanstidningen, Dagens Industri ja Rootsi televisiooni majandussaade A-ekonomi käsitlesid üht tuntud internetifirmat. Ta tsiteeris ja võttis kokku reporterite öeldu ja kirjutatu, enne kui võrdles seda tegeliku olukorraga. Kui ta kirjeldas ettevõtte arengut, mainis ta ikka ja jälle lihtsaid küsimusi, mida tõsine reporter oleks pidanud esitama, kuid mida kogu see majandusreporterite kamp ei esitanud. See oli nutikas võte.

Teine peatükk käsitles Telia aktsiate emiteerimist – see oli raamatu kõige pilkavam ja iroonilisem peatükk, paari nimeliselt mainitud majandusajakirjanikku oli karmilt kritiseeritud, nende hulgas kedagi William Borgi, kes paistis Mikaeli eriti ärritavat. Veel ühes peatükis, raamatu lõpuosas, võrreldi Rootsi ja välismaiste majandusreporterite kompetentsuse taset. Blomkvist kirjeldas, kuidas Financial Timesi, Economisti ja paari Saksa majanduslehe tõsised reporterid olid vastavat teemat oma riigis käsitlenud. Võrdlus ei olnud Rootsi ajakirjanikele soodne. Lõpupeatükis oli visandatud ettepanek, kuidas selle viletsa olukorra vastu tuleks võidelda. Raamatu lõppsõna tegi tagasivaate eessõnasse:

Kui parlamendireporter suhtuks oma ülesandesse nii, et hakkaks kriitikavabalt kaitsma iga vastuvõetud otsust, ükskõik kui kentsakas see ka ei ole, või kui poliitikareporteril puuduks samamoodi igasugune hinnanguvõime, siis lastaks see reporter lahti või siis paigutataks osakonda, kus ta ei saaks tekitada nii suurt kahju. Majandusreporterite maailmas ei kehti aga normaalne ajakirjanduslik lähenemine – uurida asju kriitiliselt ja teavitada lugejaid asjalikult oma leiust. Siin pälvib kiitust hoopiski kõige edukam kelm. Ka siin luuakse tuleviku Rootsit ja hävitatakse ühtlasi viimane usalduskübe ajakirjanike tsunfti vastu.

Need olid karmid sõnad. Kibedalt kirja pandud ja Salanderil ei olnud raske endale ette kujutada, missugused ärritatud vaidlused järgnesid sellele ajakirjanike häälekandjas Journalisten, majandusajalehtedes ning päevalehtede arvamus- ja majanduskülgedel. Isegi kui raamatus nimetati väheseid majandusajakirjanikke nimepidi, oletas Lisbeth Salander, et see ringkond oli piisavalt väike, et kõik saaksid täpselt aru, keda eri lehtede tsiteerimisel silmas peeti. Blomkvist oli hankinud endale vihaseid vaenlasi, mis avaldus ka hulgalistes kahjurõõmsates kommentaarides Wennerströmi afäärile.

Ta sulges raamatu ja vaatas tagakaanel autori pilti. Mikael Blomkvisti oli pildistatud külje pealt. Laupa kattis pisut turris juuksetukk, nagu oleks seda just enne klõpsu tegemist sasinud tuulehoog, või – mis oli veelgi tõenäolisem – oli fotograaf Christer Malm seda ise kujundanud. Mees vaatas aparaati iroonilise muigega, kuid tema pilgus oli aimata sarmi ja poisikeselikkust. Üsna ilus mees. Kes läheb kolmeks kuuks vanglasse.

„Tere, Kalle Blomkvist,” ütles ta valjusti enda ette. „Sa oled paras ärpleja, või mis?”

LÕUNA AJAL KÄIVITAS Lisbeth Salander oma iBooki ja avas meiliprogrammi Eudora. Ta sõnastas üheainsa tuumaka repliigi:

[Kas sul on aega?]

Alla kirjutas ta Wasp ja saatis meili aadressil <Plague_xyz_666@hotmail.com>. Kindluse mõttes krüpteeris ta selle lihtsa sõnumi programmiga PGP.

Seejärel tõmbas ta selga mustad teksad, sooja polosärgi ja tumeda meremehejaki, lisaks otsis välja kokkusobivad helekollased sõrmkindad, mütsi ja salli ning pani jalga tugevad talvesaapad. Ta võttis ära kulmu- ja ninarõnga, värvis huuled kergelt roosaks ja uuris end vannitoapeeglist. Ta nägi välja nagu tavaline päevavaras ja pidas riietust sobivaks maskeeringuks, et teha reid vaenlase tagalasse. Lisbeth sõitis metrooga Zinkensdammist Östermalmstorgile ja läks Strandvägeni poole. Ta kõndis keset alleed ja uuris majade numbreid. Jõudnud peaaegu Djurgårdeni silla juurde, jäi ta seisma ja uuris otsitavat välisust. Ta läks üle tänava ja ootas sissepääsust mõne meetri kaugusel.

Tüdruk tegi kindlaks, et enamik inimesi, kes teisel jõulupühal külma ilmaga väljas jalutasid, kõndisid sillal, vähesed tulid mööda kõnniteed majade poole.

Ta pidi kannatlikult peaaegu pool tundi ootama, enne kui Djurgårdeni poolt lähenes kepiga vanem naine. Naine jäi seisma, silmitses Salanderit kahtlustavalt, too aga naeratas sõbralikult ja noogutas viisakalt. Kepiga daam tervitas vastu ja oli niisuguse näoga, nagu püüaks ta tüdrukut enda jaoks määratleda. Salander pööras talle selja ja astus mõne sammu välisuksest eemale, justkui ootaks ta kedagi kannatamatult edasi-tagasi kõndides. Kui ta ümber pööras, oli kepiga daam ukseni jõudnud ja vajutas hoolega koodiluku numbritele. Salander nägi raskusteta kombinatsiooni: 1260.

Ta ootas viis minutit, enne kui ta uksele lähenes. Pärast numbri valimist lukk avanes. Tüdruk avas ukse ja vaatas trepikojas ringi. Natuke seespool oli turvakaamera, mida ta pärast põgusat pilku ignoreeris – kaamera oli sama tüüpi, mida Milton Security müüs ja mis käivitus alles siis, kui alarm varguse või rünnaku korral tööle hakkas. Pisut edasi, vanaaegsest liftist vasakul oli veel üks koodlukuga uks; ta katsetas 1260-ga ja tõdes, et sama kombinatsioon, mis sobis välisuksele, sobis ka keldri- ja prügiruumiuksele. Lohakus, lohakus. Tal kulus täpselt kolm minutit, et läbi uurida keldrikorrus, kust ta leidis lukustamata pesuköögi ja koliruumi. Seejärel kasutas ta muukrauakomplekti, mille oli laenanud Miltoni lukueksperdilt, et avada lukus uks, mis näis olevat ühistu nõupidamisruum. Kaugemal keldris oli puhketuba. Viimaks leidis ta selle, mida oli otsinud: väiksema ruumi, kus asus maja elektrikeskus. Ta uuris voolumõõtjaid, elektrikilpe ja ühenduskarpe ning võttis välja Canoni digifotoka, mis oli sigaretipaki suurune. Lisbeth tegi kolm pilti sellest, mis teda huvitas.

Välja minnes heitis ta korraks kiire pilgu lifti kõrval olevale tahvlile ja luges sealt ülemise korruse korteriomaniku nime. Wennerström.

Seejärel lahkus ta majast ja astus tõtlikul sammul rahvusmuuseumi suunas, kus ta läks kohvikusse, et sooja saada ja kohvi juua. Umbes poole tunni pärast sõitis ta tagasi Söderisse ja läks oma korterisse.

Ta oli saanud vastuse aadressilt <Plague_xyz_666@hotmail.com>. Kui ta selle PGP-s ära tõlkis, koosnes see lihtsalt arvust 20.