Читать книгу Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid - Udo Uibo - Страница 10

Nii ema kui ka keel kuuluvad meie iidse sõnavara hulka. Mõlemal sõnal leidub vasteid ka meie kõige kaugemates sugulaskeeltes kuni samojeedi keelteni välja ja mõlemat peetakse ürgvanaks Uurali sõnaks. Kuidas aga ema ja keel kokku said ning sõna emakeel sünnitasid? Teame, et ka meie sugulaskeeles soome keeles on äidinkieli ja ungari keeles anyanyelv. Need on moodustatud samuti kui eesti emakeel – liidetud on ema ja keelt tähendav sõna –, kuigi keelematerjal on erinev. Samasuguseid sõnu aga leidub rohkesti ka paljudes keeltes, mis meie sugulaskeeled ei ole: inglise keeles on mother tongue, saksa keeles Muttersprache, rootsi keeles modersmål, prantsuse keeles langue maternelle, itaalia keeles lingua materna, tšehhi keeles mateřský jazyk, serbohorvaadi keeles maternji jezik, indoneesia keeles bahasa ibu. Seda näidete rida võiks pikalt jätkata.

Keelendi lai levik võib hõlpsasti viia mõttele, et tegemist on omamoodi universaaliga, mis on kogu inimkonnale ühine ja mille keeleline väljendusvorm on eri paigus tekkinud iseseisvalt. Nii see siiski ei ole. Emakeele mõiste pole ei universaalne ega iseendastmõistetav. Antiikmaailmas polnud emakeelest kellelgi veel õrna aimugi, küll aga oli vanadele roomlastele tuntud patrius sermo – sõna-sõnalt tõlkides isakeel. Vanad kreeklased ei saanud sellegagi kiidelda, kreeka phone patria on üsna hiline tõlkelaen ladina keelest, mille esmakasutaja au kuulub teadaolevalt alles meie ajaarvamise teise ja kolmanda sajandi vahetusel elanud vastupaavstile, hobuste ja vangivalvurite kaitsepühakule Hippolytusele. Ja mis puutub tänapäeva Euroopasse, siis pole emakeel siingi ainuvaldav, ehkki on rõhuvas ülekaalus: venelastel on родной язык ehk ‘sünnikeel’ või ‘sugukeel’, nagu seda on ka ukrainlaste рiдна мова ja valgevenelaste родная мова. Läti keeles on mātes valoda ja leedu keeles motinos kalba küll levima hakanud, ent see tundub olevat üsna uus nähtus. Vanad keelendid, lätlaste dzimtā valoda ja leedulaste gimtoji kalba tähendavad ikkagi sünni- või sugukeelt, mille täiendsõna on sama päritolu kui ladina generare ‘sünnitama’ ja gens ‘sugu’. Omapärane erand Euroopa taustal on poolakad, kes räägivad isakeelt nagu vanad roomlased.

Õpetlased, kes on üritanud emakeele juuri välja kaevata, on need avastanud Põhja-Prantsusmaalt. On arvatud, et keskaja künnisel, kui frangid liikusid lõunasse, assimileerusid nad alles ajapikku ja nende asuala püsis veel kaua kakskeelsena. Frangi naised säilitasid pikka aega oma esivanemate keele ja niisiis oli mõiste emakeel esialgu käibel täiesti sõnasõnalises tähenduses: see oli keel, mida rääkis kodus ema, vastandina kohalikule keelele, mida räägiti väljaspool kodu. Ajapikku mõiste maht laienes ja emakeel hakkas tähistama rahvakeelt üldse, vastandina sakraalsele, skolaarsele ja sageli ka ofitsiaalsele ladina keelele.

Sellistesse seletuskatsetesse võib suhtuda nii ja teisiti. Märksa kindlamal pinnal on teadmine, et keskaja ladina keeles on väljendi materna lingua esmakasutus tuvastatud 1119. aastal. Riburada järgnevad rahvakeeled: 1350 taani módurmál, 1380 inglise mother tongue, 1424 alamsaksa modersprake jne. Ehkki keskajal puudus emakeele mõistel praegune tundeküllane sisu ja see oli vaid üks võimalus rahvakeelt tähistavate väljendite kirjus reas, torkab silma, et isegi nii väärikad persoonid nagu Jeesus Kristus ja issanda inglid kippusid pühakutega nende nägemustes tihti just emakeeles rääkima. Näiteks võib tuua meilgi hästi tuntud, Pirita kloostrile nime andnud Rootsi kaitsepühaku Birgitta, kellega ingel kõneles in linga materna beate Birgitte – «õndsa Birgitta emakeeles».

Kesksele kohale tõusis emakeele mõiste 16. sajandil, kui reformatsiooniliikumine Saksamaal Martin Lutheri juhtimisel Rooma vastu tõrkuma hakkas ja kõige muu hulgas rahvakeelset jumalateenistust nõudis. 1523. aastal soovib Luther kirjatöös «Sakramendi kummardamisest», et seda tuleb alleyne aus seyner mutter sprach tun – «üksnes oma emakeeles teha». See on sõna emakeel esmakasutus Lutheril. Ja ongi lähedal hetk, kui saksa hingekarjaste hoolel jõuab aktuaalne ja moodsaks saanud mõiste ka Eestisse. Seejuures saab eestikeelse sõna teadaoleva esmakasutuse fikseerida lausa kuupäevalise täpsusega. Veidi rohkem kui nelisada aastat tagasi, 16. septembril 1603 (vkj), pani Tallinna Pühavaimu koguduse pastor Georg Müller pühapäevast jutlust ette valmistades kirja lause:

Minckprast meddÿ Ello ninck tegko, eb woÿ Iumala meleprast mitte olla, se olkut sÿß, eth meÿe Iumala kartuße siddes, tædda kaunÿ Laulude kaas tæñame, ninck meddÿ Em˜a Kele kaas abbÿ hüÿame.

Sellega oli sõna emakeel teekond meie emakeeles alanud. Ajani, mil üks seitsmeteistaastane imelaps pani kirja «kas siis selle maa keel» ja kõik teised ülevad sõnad, oli jäänud täpselt kakssada viisteist aastat.