Читать книгу Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid - Udo Uibo - Страница 6

Üks vanem patriits, kes oli pikka aega kõrget ametit pidanud (tema nimi on mulle hästi teada, aga ma hoidun seda hoolega nimetamast, et teda igavesest naeruvääristamisest säästa) ja kellele keisrinna teenija polnud tagasi maksnud suurt võlga, läks ükskord keisrinna juurde kavatsusega oma võlg kätte nõuda ja keisrinna õiglast abi anuda. Aga Theodorat hoiatati ette ja ta käskis oma eunuhhidel patriitsi ümber piirata, kui too tema juurde lubatakse, ning keisrinna sõnu tähele panna; ta ütles neile, mida nad peavad tegema, kui ta oma jutu on lõpetanud. Ja kui patriits tema eraruumidesse juhatati, suudles ta kombekohaselt keisrinna jalgu ja pöördus nuttes tema poole:

«Kõrgus, patriitsil on raske raha küsida. Seda, mis teiste inimeste juures kutsub esile kaastunnet ja haletsust, peetakse minu seisuse puhul häbiväärseks. Iga teine inimene, keda piinab vaesus, võib selle enda kaitseks võlausaldajate ette tuua ja otsekohe oma raskuses leevendust leida; aga kui patriits ei tea, kas ta leiab võlausaldajaile maksmiseks raha, häbeneb ta seda üldse tunnistada. Ja kui ta seda ka tunnistab, ei suuda ta neid iial veenda, et nii kõrgest soost isik võib elada vaesuses. Ja kui ta neid ka veenab, peab ta kannatama kõige häbistavamat ja talumatumat alandust, mida võib ette kujutada.

Ja ometi, Kõrgus, just niisuguses olukorras ma viibin. Ma võlgnen võlausaldajatele raha, samal ajal kui teised võlgnevad mulle. Ja oma maine pärast ei saa ma petta neid, kellele ma võlgnen ja kes nõuavad võla tasumist, samal ajal kui minu võlglased keelduvad mulle ebamehistel ettekäänetel tasumast, sest nad ei ole patriitsid. Sellepärast ma vannutan teid, ma palun ja anun teid härdalt, et te mind õiglasel meelel aitaksite ja päästaksite praegusest kitsikusest.»

Nii ta ütles ja keisrinna vastas laulvalt: «Patriits isand Seeja-See,» mille peale eunuhhide koor hakkas laulma: «Kas mitte song ei tee teile tüli!»

Ja kui mees keisrinnat veel kord härdalt palus, pöördudes tema poole samasuguse kõnega, vastas keisrinna nagu varem ja eunuhhide koor laulis sedasama laulu; vaene rauk alistus, kummardas ja läks koju.

See palake pärineb Bütsantsi 6. sajandi ajaloolase Prokopiose teosest, mis on tuntuks saanud pealkirjaga «Bütsantsi salaajalugu» või

«Anekdoodid» («Anekdota»). Prokopiost on nimetatud antiikmaailma viimaseks suureks ajaloolaseks. Ta on kirjutanud ülistavad käsitlused Bütsantsi keisri Justianus I sõdadest ja tema valitsemisajal rajatud ehitistest. Kui need moodustavad ametliku ajaloo ja olid tuntud juba varasemal ajal, siis «Salaajalugu» ehk «Anekdoodid» avastati Vatikani arhiividest ja avaldati alles 17. sajandil. See teos on Prokopiose kirjutatud ametlikule ajaloole täiesti vastandlik ega jäta keiser Justianuse ega tema naise Theodora hiilgusest kübetki alles. Justianust kujutatakse ebapädeva valitsejana, kes on julm, müüdav ja raiskab mõttetult riigi raha, aga keisrinna Theodora on truuks jäänud endistele elukommetele – Prokopiose väitel oli ta varem lõbutüdruk ja temaga abiellumiseks pidi Justianus muutma riigis kehtivaid seadusi.

Prokopios on kogunud Bütsantsi õukonnast rohkesti kõmu ja kuulujutte ning need kõik oma teosesse kirja pannud. Seda on päris lõbus lugeda ka tänapäeval, ehkki kõike ei maksa vahest päris puhta kullana võtta. Siinses ühenduses pakub see teos huvi seetõttu, et sellele pealkirjaks pandud hiliskreeka sõnast anekdota hakkaski 17. sajandil Euroopa keeltes levima sõna anekdoot, mille all tänapäeval mõeldakse koomilise või pikantse sisuga ja üllatusliku lõpuga lühilugu. Hiliskreeka sõna anekdota otsene tähendus aga on «välja andmata, üllitamata» ja see on eitava eesliite a(n)- abil tuletatud tegusõnast ekdiktonai ‘välja andma, üllitama’. Eesti keelde jõudis sõna anekdoot saksa keele vahendusel alles 19. sajandi lõpus.