Читать книгу Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid - Udo Uibo - Страница 9

Kõnekäänd, mis võib pärineda aegadest, kui peenematel inimestel oli kombeks oma lastele palju eesnimesid panna, väidab, et heal lapsel on mitu nime. Kui seda väljendit uskuda, siis peaks daalia ehk georgiin ehk jorjen olema väga hea lill. Uudishimulikul inimesel aga tekib küsimus, miks Kesk-Ameerikast pärit õistaimel, mis ei kasva Eestis looduslikult, vaid on hiline sissetoodud aialill, on meie emakeeles nii palju nimesid.

Nagu selliste küsimuste puhul ikka, peitub vastus ajaloos. Botaanikute tava kohaselt on taimele nime panemise õigus õpetlasel, kes on seda taime esimesena teaduslikult kirjeldanud. Esimesed

Euroopa daaliad olid kasvatatud Hispaania botaanikule Antonio José de Cavanillesele (1745–1804) Mehhikost saadetud seemnetest ja levisid Madridist teistesse Euroopa botaanikaaedadesse. Oma teose «Taimede pildid ja kirjeldused» («Icones et Descriptiones Plantarum») esimeses köites (1791) esitas Cavanilles esimest korda ka daalia kirjelduse ja andis sellele kaks aastat varem surnud Rootsi botaaniku Anders Dahli (1751–1789) mälestuseks nime Dahlia.

Tänapäevase taimesüstemaatika rajaja, Rootsi õpetlase Carl von Linné teost «Taimede liigid» («Species Plantarum») täiendatakse pidevalt. Selle neljandat trükki (1805) ette valmistades arvas teose toimetaja Carl Ludwig Willdenow eksikombel, et nimetust Dahlia on juba varem teise taimeliigi kohta kasutatud, ning ristis Dahlia ümber Georgina’ks, sedapuhku kolm aastat varem surnud Saksa õpetlase, Peterburi akadeemiku Johann Gottlieb Georgi (1729– 1802) mälestuseks. Ehkki eksitus avastati ja parandati kiiresti, jäi hiljem antud nimetus eriti Põhja-Euroopas ja Venemaal kasutusele. Eesti kirjakeeles esineb see märksa varem kui hiline tulnukas daalia, näiteks juba 1866. aasta Eesti Postimehest võib lugeda kuulutust: Georgini-lille jurikaid müüb oddawalt A. Koch.

Kust aga tuli daalia ja georgiini kõrvale jorjen? See sõna on sündinud saksakeelsest lillenimetusest Georgine baltisaksa murdehäälduse toel. Baltisaksa lihtrahvalikus keelepruugis oli häälik g eesvokaalide e, i, ä, ö, ü ees muutunud j-iks, rõhutu silbi e-d aga hääldatakse saksa keeles lõdvalt ja ebamääraselt ning eesti keelde tulnud laenudes on seda enamasti edasi antud häälikuga i. Kui me seda teadmist arvestades saksa sõna Georgine «eestipärastame», saame tulemuseks jiorjini. Selline sõna pole eesti keeles muidugi võimalik ja selle asemel on lähedane jorjen, ehkki teoreetiliselt oleks selle asemel võinud olla ka jorin. Soome keeles ongi lille vanem nimetus joriini, aga see pole sündinud mitte baltisaksa, vaid rootsi häälduse mõjul, kus g on eesvokaalide ees samuti muutunud j-iks.