Читать книгу 7x7 - Vahur Kersna - Страница 11

Minu vanemad olid pedagoogid.

Kuna ema lisaks vene keele õpetamisele juhatas ka kooli raamatukogu, siis palju aega veetsin selles kõrge laega saalis. Olin üliväga rahul, kui poolest päevast sain lasteaiast tulema ja selle asemel, et lõunauinaku ajal magamist teeselda, võisin unustada ennast raamaturiiulite vahele, imedemaale.

Isa kabinetis katsid seinu vimplid, riiulitel särasid kümned karikad. Sõjajärgsetel aastatel olid tema õpilased kõikvõimalikel võistlustel kõva reha teinud. Kappides hoiti muu kraami kõrval dresse, spordisärke, naelikuid ja tosse. Igaühele, kes küsis, anti. Mina sain oma esimesed naglid esimeses klassis. Isa lasi kingsepal spetsiaalselt teha kõige väiksema olemasoleva paari veel lühemaks. Sportlikes tulemustes see ilmselt märkimisväärselt ei kajastunud, küll aga enesetundes. Kõndisin, naglid kaelas, ringi ja olin väga uhke.

Võimla oli teine kodu. Et isa niikuinii veetis kas seal või staadionil kõik oma päevad, siis loogiliselt palju aega ka mina. See oli suurepärane mängumaa. Rõngad, mille otsas kiikuda, heitevõrk, mida mööda ronida, matid, millel hüpata, trampliin, pallid, poksikindad, kangid – mis kõik veel. Mind ei häirinud, kui möllasin teinekord tühjas saalis üksi. Aga enamasti oli võimla rahvast täis. Antsla noortele oli see oluline sotsiaalse suhtlemise koht. Väiksena istusin tihti pallikapi otsas ja vaatasin suurte tegemisi pealt.

Elu esimese ja kõige valusama sportliku kaotuse sain endast aasta vanema naabritüdruku Kairiga võidu joostes. Kui poole maa peal selgus, et ponnista palju tahes, miski ei aita, pöörasin rajalt ära ja hakkasin pettumusest nutma. Siis sain esimest korda aru karmist tõest, mille aastaid hiljem sõnastas Luule Viilma: „Sulle ei tule elus miski kergelt, sa pead tööd tegema.“