Читать книгу 7x7 - Vahur Kersna - Страница 15

Minu teledebüüt toimus veebruaris 1975. Olin võitnud saatesarja „TV 10 olümpiastarti“ viktoriini. See polnud eriti keeruline, tahtis natuke vanades Spordilehtedes sobramist. Igatahes kutsuti mind pühapäevahommikusse otsestuudiosse. Sõitsime isaga öise Pihkva rongiga Tallinna. Pärli kohvikus Balti jaama lähedal sõime hommikust ning saabusime telemajja kolm tundi enne saate algust. Istusime kannatlikult fuajee punastel vakstutoolidel ja ma vahtisin suu ammuli, kuidas tuntud ja tundmatud telenäod mööda voorivad. See võis olla ka soovunelmast fatamorgaana, aga mul on selge mälupilt, kuidas hõbedaste lokkide lehvides möödus meist Valdo Pant.

Eeter läks 2. stuudiost. Hallid seinad ja ere valgus. Minuga koos kükitas tooliotsal ka hilisem spordiajakirjanik Toivo Kivimägi. Saatejuht Toomas Uba küsis meilt midagi. Olin erutusest kange, aga üritasin midagi oma arust vaimukat vastu piiksuda. Siis lasi Uba meil püüda nööriga sõrmkübara küljes rippuvat pallikest – legendaarne reporter oli selle mängu toonud värskelt Falunist. Ja oligi kõik. Auhinnaks sain võistlussarja embleemiga helesinise nokkmütsi.

Tegime isaga veel terve päeva lörtsises Tallinnas aega parajaks, käisime Draamateatris ülemiselt rõdult vaatamas etendust „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“. Mängisid Einari Koppel, Alfred Mering, Juhan Viiding. Öise Pihkva rongiga sõitsime tagasi. Kodus ütles ühel päeval vaid koolivend Kubi Tolik, et oli mind telekas näinud. Rohkem ei tulnud kuskilt piuksugi. Aga mis siis, olin millegipärast kindel, et ühel päeval satun sinna majja tagasi. Saatsin nüüd „10 olümpiastardi“ viktoriinile ülipõhjalikke vastuseid, kuid enam mind saatesse ei kutsutud. Antsla kandi maapoiste limiit oli selleks korraks täis.