Читать книгу 7x7 - Vahur Kersna - Страница 18

Järgmisel hommikul jalutasime vanast koolihoonest, kus toimusid traktoriõpetuse tunnid, läbi pargi uude koolimajja. Päike sätendas vastu kollastelt vahtratelt, sügis lõhnas niiskelt ning tüdruk, kellest isa oli rääkinud … see tüdruk oli tuumaplahvatus!

Ma ei olnud kunagi näinud nii suuri, nii säravaid ja nii sõbralikke silmi! Ma ei olnud kunagi kohanud nii avali, nii heledat ja nii lahket naeratust!

Togisime klassivendadega uut tüdrukut terve vahetunnipikkuse tee ühest majast teise. Mida muud me oleksime teha võinud?

Ja tema ainult naeris!

Ma olin kadunud mees.