Читать книгу 7x7 - Vahur Kersna - Страница 7

Minu vanavanavanaisa vahetati mõisasse kokaks koera vastu. Ühe vanaisa lõid naabrid maha, et tema talu endale saada, teist ei nähtud kodus kuude kaupa. Vanaemal, keda väga- väga armastasin, oli vaid kolm klassi haridust. Isa võeti koolist ära, sest keset põllutöid andis hobune otsad ja kedagi teist polnud adra ette panna. Peksa sai ta oma sõnul poisipõlves rohkem kui süüa, kõhutäiteks parimal juhul rasvaga kokkumääritud leivaviil. Ka mu emal tuli enamikul hommikutel kooli minna tühja kõhuga, tema väikevend suri sõja ajal nälga.

Ometi lõpetas ema kõrgkooli puhtalt viitega ning isa spordimedalitest ja -diplomitest oli meil kodus üks sahtel nii punnis, et ei käinudki korralikult kinni.

Kõike seda arvestades – mida võis maailm minust tahta?

Hiljuti kohtasin endast 5-6 aastat vanemat kooliõde. Marje mäletas, et kui olin veel üsna pisike, oli ta küsinud, kelleks ma suureks kasvades saada tahan.

„Inimeseks,“ vastanud mina.