Читать книгу 7x7 - Vahur Kersna - Страница 20

See võttis aega kaheksa kuud. Oli klassiõde Margiti sünnipäev, mai keskel. Hõljusin poolsegasena Vilja läheduse hullutavas pilves. Nagu läbi paksu udu kaikus Margiti hääl, kui ta end klaveril saates laulis „Võta mind pihlapuu rüppe“. Laulis ta terve õhtu tõesti vaid ühte ja sedasama laulu?

Keskööl, kui Viljat intrisse saatsin, see juhtus.

Minu elu esimene suudlus kestis kaks tundi.

Ma ei olnud kunagi varem kell kaks öösel koju tulnud. Nagu karta võis, ootas ees suur-suur pahandus. Poiss on pätt valmis! Ema esines, isa noogutas kaasa. Mitte küll eriti veenvalt. Endalegi üllatuseks seedisin epistli ära võrdlemisi külma kõhuga.

Asi oli niiii palju enamat väärt.