Читать книгу 7x7 - Vahur Kersna - Страница 14

Paar aastat hiljem põrutasime suvel Jaltasse. Sõit rongiga Pihkvast Simferoopolisse kestis kaks ööpäeva. Vagunid olid rahvast puupüsti täis. Ukraina jaamades, kus rong peatus, müüsid kohalikud perroonil naeruväärsete hindadega ploome, virsikuid, aprikoose, tomateid. Vagunis sõid kõik millegipärast aga keedetud muna ja küpsetatud kana.

Mäeküljel, umbes pooletunnise jalgsitõusu kaugusel rannast üürisime endile pisikese veranda, kuhu mahtusid paar voodit ja väike lauake. Üür oli kolm rubla päev. Tegelikult oli see kõik väga kaunis, isegi muinasjutuline. Ahnelt, kõigi meeltega ahmisin endasse lõunamaist lopsakat loodust, hingasin sooja magusat õhku, nautisin Musta mere kristallkirgast läbipaistvust. Sadamas peatusid uhked kruiisiaurikud, sealsamas säras ka lõbustuspark karussellide ja mänguautomaatidega. Ainult toit karjus appi. Inimesed seisid järjekorras poolteist tundi, et saada ljulja kebabi või riisi kanalihaga, mis millegipärast oli peenestatud koos kontidega. Kaupluses Mjaso i Rõba seisid letil püramiididesse laotuna vaid kahte sorti konservid – merikapsas ja vaalaliha. Enamasti ostsime midagi turult ja sõime kodus. Päeval piisas jäätisest ja mahlast.

Kuna Novorossiiskis oli avatud Pepsi-Cola tehas, saime Jaltas esimest korda maitsta ja osta seda imejooki. Seisime kaks tundi sabas, igaühele müüdi kaheksa pudelit. Tõime suurema osa koju Eestisse ja tähtpäevadel pakkusime pitsidest külalistele. Viimane pudel läks avamisele minu sünnipäeval järgmisel kevadel.