Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 26

Vanaisa Jakob saadeti Siberisse 1900. aasta sügisel ja pandi elama Ülem-Suetuki luterlikku asundussse, mille tekkimise lühikesest ajaloost jutustasin esimeses osas. Vanaema Maria sõitis nagu dekabristi abikaasa vabatahtlikult vanaisale järele. Pikale teele asus ta kahe väikese lapsega. Noorem poeg Arnold suri teel ja Suetukki vanaisa juurde jõudis vanaema koos kolmeaastase Osvaldiga. Siberis sünnitas ta veel viis last. Viimasena nägi ilmavalgust minu ema Anetta 7. aprillil 1915. aastal. Mina sündisin samas koloonias naljapäeval, 1. aprillil 1939.

Esialgu kuulus Ülem-Suetuki küla Jermakovski valla koosseisu. Jermakovski külani on 30 kilomeetrit, kuid toona, kui ei olnud mingeid teid, loeti seda teekonda läbi taiga väga pikaks. Vald kuulus Minussinski maakonda, mille keskus jäi neist küladest tohutu kaugele – tervelt 75 kilomeetrit. Seetõttu maakonna ja valla juhid kolooniat oma käikudega ei tülitanud. Ainult harva külastas asundust pristav¹³ või kasakaurjadnik¹⁴. Varguste ning pisikuritegude eest karistasid kohalikud elanikud süüdlasi ise. Vallavalitsus sekkus vaid vägivaldsete surmajuhtumite korral, kuid selliste kuritegude eest rangelt ei karistatud. Tapmise eest pandi kolmeks kuni viieks aastaks vangi. Kui aga tapeti mõni võõras või jooksus olnud inimene, siis tapjat vangi üldse ei pandud, ta oli kohustatud maksma ainult matusekulud.

Kui 1857. aastal jõudis kolooniasse suur hulk asumisele saadetud luterlasi, oli kõigi üllatuseks nende hulgas ka eestlasest röövel ja hobusevaras Rummu Jüri. Siberis ta oma veidrusi ja tempe ei lõpetanud ning leidis oma surma naabermaakonnas, kus ta tabati kuriteo pealt ja tapeti omakohtu korras kaikaga. Rahva mällu jäi ta omamoodi Robin Hoodina.

1954. aastal kirjutasid Leo Normet ja Edgar Arro opereti „Rummu Jüri“. Peaosa selles mängis legendaarne Georg Ots.

Ülem-Suetuk kasvas kiiresti ja kui 1888. aastal ehitati kirikut, ulatusid küla maad juba mitme kilomeetri peale, küla territooriumil asus palju üksikuid talusid ja rendimaid, kus elasid nii mõnedki pered. Külas tegutses viis vesiveskit, nende juures elasid pered. Kiriku ehitamine oli keeruline ettevõtmine, ehitusmaterjaliks sobiv mets küla ümbruses oli juba maha raiutud ja puid tuli kaugelt hobustega kohale vedada. Alguses ei olnud Suetukis oma luteri pastorit, ta oli üksi kogu suure ümbruskonna peale ja käis Suetukis paar-kolm korda aastas. Alaliselt elas külas köster.

Olulise jälje Suetuki ellu jättis eestlasest pastor Georg Veem, kes elas seal 1892. kuni 1907. aastani. Nagu eespool öeldud, osales ta puhkpilliorkestri asutamises, mida hiljem 30 aastat kuni oma surmani 1935. aastal juhtis minu vanaisa Jakob Kask.

1864. aastal ehitati Ülem-Suetukki soome kool ja õpetaja saadeti Soomest. Hiljem rajati suur kahekorruseline eesti kool, mille juures oli rikkalik raamatukogu. Kahjuks põles see kool Esimese maailmasõja ajal kooli töötajate hooletuse tõttu maha. Pärast tulekahju õppisid eesti lapsed piimakombinaadi-juustutööstuse hoones. Kooliõpetajale maksid palka külaelanikud. Neid toetasid luteri kirikud ja heategevusühendused Soomest ja Eestist. Peale selle võisid õpetajad ise maad harida. Soome kooli hoone seisab tänaseni, ehkki soomlasi Suetukis praegusel ajal pole. Suure osa õpilastest moodustavad Eesti lapsed – endiste sunnitööliste, väljasaadetute ja hilisemal ajal ümberasunute järeltulijad.

1920. aastatel sai kool seitsmeklassiliseks, õppetöö jätkus eesti keeles. Leningradi pedagoogiline tehnikum hakkas ette valmistama õpetajaid eesti, läti, korea ja teiste rahvuskeelsete koolide tarbeks. Hiljem avati tehnikumi baasil pedagoogiline instituut.

Pärast stalinliku põhiseadusena tuntuks saanud uue konstitutsiooni¹⁵ vastuvõtmist 1936. aastal hakati rahvuskoole sulgema ja õppetöö viidi üle vene keelele. Aastatel 1937–1938 represseeriti paljud Ülem-Suetuki, Ülem-Bulanka ja lätlaste küla Alam-Bulanka koolide õpetajad, aga eestikeelsed õpikud põletati ära.

Suetukis olid lugemistuba, oma puhkpilliorkester ja kirik, milles teenistuste pidamine lõpetati 1925. aastal. Inimesi ristiti ja maeti kirikuta, kuid luteri usu pühade kaanonite järgi. 1937. aastal võeti kirikukell maha. Seda tegi Alo Leinvald. Selle patu eest sai ta usklikelt kõvasti võtta ja oli sunnitud külast lahkuma. Kirik muudeti kolhoosiklubiks ning sügiseti kasutati seda sageli viljahoidlana.

Vene keelt osati külas halvasti. Enam-vähem õigesti rääkida ja kirjutada suutsid vaid kaks-kolm inimest.