Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 21

1900. aasta oktoobris jõudis vanaisa ja vanaema pere Ülem-Suetuki asundusse Ida-Sajaanide eelmäestikus, Jenissei kubermangu lõunaosas, kuhu suunati väljasaadetud Soomest ja Baltikumist ning luteri usku isikud pärast Siberis sunnitööl olemist.

Alguses elasid nad võõraste juures, kuid juba paari aasta pärast ehitas vanaisa endale maja, ostis hobused, kariloomad ja põllumajandusinventari. Oma majapidamisele aitasid aluse panna säästud. Olgugi, et kohtu kaudu ja viivitusega, sai vanaisa talle päranduseks jäetud 150 rublast 130 siiski kätte. Peale selle müüs vanaema Maria kuue aasta jooksul kogunenud ühisvara maha ning õmbles kogu raha, hõbe- ja kuldmündid, alussärgi vöö sisse, mille enne Siberisse saatmist riiete alla pani. Vangitapis käidi mitu korda saunas ja sel ajal inimesed tavaliselt paljaks varastati. Kuid vanaema teeskles haiget, ei võtnud „voorusevööd“ isegi pesemise ajaks seljast ja raha jäi alles.

Vanaisa valis maja jaoks ilusa koha: allika lähedal mägijõe kaldal. Ümberasustatutele anti iga meeshinge (sh lapsed) kohta 15 tessatini¹⁰ maad, kuid tegelikkuses sai üles harida nii palju maad, kui jõudu jagus. Vanaisa sinna jõudes oli Ülem-Suetuki küla juba 50aastane ja külviks kõige sobivamad maad küla läheduses olid ära võetud, vanaisale jäi metsane maatükk viie kilomeetri kaugusel kodust. Et mitte käimise peale aega ja jõudu raisata, ehitas ta sellele maatükile hüti, kus nad perega praktiliselt terve suve elasid.

1910. aastal lõppes vanaisa sundasumisel olemise aeg, tal oli õigus oma kodanikuõiguste taastamist taotleda ja minna väljasaadetud, õigusteta talupoegade kategooriast tagasi vabade talupoegade sekka. Alguses vanaisa seda teha ei tahtnud, sest õigusetu olla oli kasulik: neil kui sunniviisiliselt uude kohta asunutel oli märkimisväärseid eeliseid, maksu maksid nad vaid kolm rubla aastas. Kuid ametnike pealekäimisel vanaisa siiski kirjutas taotluse, tema õigused taastati ja tõsteti aastamaks viieteistkümne rublani.