Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 18

Vaarisa Mart sündis 28. veebruaril 1837. aastal, kahekümneaastaselt abiellus Ann Rosinaga. Flemmingshofi mõisas sündisid neil tütar Mari (1859), pojad Joosep (1864) ja minu vanaisa Jakob (1871). Mõni aeg pärast vanaisa sündi kolis vaarisa perega Kõnnule, kus ostis laenuraha eest maad. Vanaisa õde Liisa sündis juba selles külas 1881. aastal.

Uues kohas ehitas vaarisa maja, rajas suure majapidamise, tegi palju tööd, elas külluses. Vanem poeg Joosep sai hariduse, võttis naise ja hakkas õpetajana tööle Peipsi ääres Mustvee linnakeses. Noorem poeg, 20aastane Jakob (minu tulevane vanaisa) ja kümneaastane tütar Liisa (vanaisa õde) elasid veel perega.

17. mail 1891. aastal sai vaarisa Mart õnnetusjuhtumi läbi surma: õhtul hilja, kui kuu juba paistis, sõitis ta Mustvee laadalt koju, teele jooksis hunt, hobune hakkas ehmatusest perutama, vaarisa kukkus vankrist välja ja lõi pea vastu põllukivi puruks.

Alguses hakkas talupidamist juhtima vaarema Ann koos poeg Jakobiga, kuid varsti pakkus Joosep emale kokkulepet: ema kirjutab kogu kinnis- ja vallasvara tema nimele, aga tema kolib Mustveest Kõnnusse, jätkab suure majapidamise juhtimist, maksab igale pereliikmele välja tema osa pärandusest, aga peale selle jätab emale osa majast (kaks tuba), hoolitseb tema eest surmani ja aitab kasvatada õde tema täisealiseks saamiseni. Kõik nõustusid, eriti rõõmustas tehingu üle vanaisa Jakob, kes tahtis saada algkapitali, et oma pere luua.

Et kindlaks teha, palju keegi peab pärandusest saama, korraldati vara loendus ja hindamine. Vaarisa talus oli sel ajal viis hobust, kuus lehma, kaheksa vasikat, kaks härga, härjavärss, kaks siga, kolm põrsast, kolm vankrit, suur maja, laudad, saun, rehealune, oma aja kohta moodne põllutööinventar ja oma pere. Taluhäärberi uhkuseks oli just äsja saadud vedruvanker, mis maksis metsikut raha, tervelt 55 rubla – luksus selle aja kohta. Sama raha eest oleks saanuks osta noore mära (25 rubla), viieaastase lehma (15 rubla), täku (10 rubla) ja sea (5 rubla).

Päranduse väärtuseks hinnati 951 hõberubla ja 50 kopikat, talu võlakohustused olid 402 rubla, vaarisal oli kavas nendest lähiaastatel vabaneda. Nõnda jäi jaotamiseks 549 rubla ja 50 kopikat – seega sai iga pereliige 138 rubla ja 38 kopikat. Arvestades, et kogu 1892. aasta saak jäi Joosepile, kohustus ta emale, vend Jakobile ja õde Liisale täiendavalt maksma viie aasta jooksul igal aastal 11 rubla ja 62 kopikat, kokku 150 hõberubla.

Leping päranduse jagamiseks sõlmiti 25. septembril 1892. aastal Võtikvere kohtus. Alates 23. aprillist 1893 läks majapidamine üle Joosepile, ema koos tütrega jäid tema juurde elama, kuid vanaisa läks teise tallu tööle. Peagi puhkes sugulaste vahel tüli: Joosep ei tahtnud pärandit jagada, aga tema naine hakkas ema kodunt välja sööma. Algasid kohtuvaidlused, vastastikuste hagide esitamine kohtusse.