Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 7

Minu vaarvaarvaarisal Jaan Poolil (1796–1845) ja tema naisel Liisil (1795–1872) oli kaheksa last, kõik nad, nagu ka ema ja isa, sündisid eespool nimetatud Löwenhofi mõisas. Nende esimesed viis last olid tüdrukud, viimased kolm poisid: Ando, Johann ja Ants (kirikuraamatutes Hans).

Ants Pool sündis 30. detsembril 1836. aastal. 1856. aastal abiellus ta Mai Venseliga (sünd 1838). 1858. aastal sünnib neile poeg Jaan, minu vaarisa. Saatus paiskab nad Siberisse. Asjaolud olid sellised. 3. jaanuaril 1859 andis Löwenhofi mõisa talupoeg Vilhelm Ehrlich Tartu kohtusse avalduse, milles süüdistas Antsu ja tema venda Johanni (sünd 1833) selles, et nad varastasid talt kasuka, linaseemneid, linast lõnga, villa ja 30 hõberubla.

5. jaanuaril 1859. aastal vennad vahistati, esialgu viidi uurimine läbi Tartus (tollastes saksakeelsetes dokumentides oli linna nimi Dorpat). Tunnistajatena kuulati üle Priipalu Püha Vassilius Suure õigeusu kiriku vaimulikud Ivan Dubkovski ja Pjotr Komokovski. Oma seletustes kirjutasid vaimulikud, et kuulsid Ehrlichi naise juttu sellest, kuidas vennad Ants ja Johann oleks justkui need asjad varastanud, aga mingeid konkreetseid fakte kuritöö kohta nad välja tuua ei suutnud.

Uurimismaterjalidest sain teada, et veidi enne arreteerimist olid vennad luteri usust õigeusku üle läinud. Õigeusk oli Venemaal alati riigivõimu tugevdamise ja rahva valgustamise alustugi. Tsaarivõim oli huvitatud teiste usutunnistuste esindajate üle tulekust Venemaa peamisse religiooni – õigeusku. 1842. aastal hakati Pihkva vaimulikus seminaris isegi ette valmistama eesti keele oskusega õigeusu vaimulikke.

Löwenhofi mõisale lähim asustatud koht, kus 1840. aastate keskel moodustati õigeusu kogudus, oli Soontaga mõis (Sontack). Vennad Johann ja Ants said selle koguduse liikmeteks, nende õigeusku üleminemise täpne kuupäev on teadmata, aga toimus see 1858. aastal, kui Soontaga kiriku preestriks oli isa Stefan Bežanitski. Kohus palus Bežanitskil iseloomustada oma koguduse liikmeid Ants ja Johann Pooli. Kohtumaterjalides hoitakse isa Stefani eesti keeles käsitsi kirjutatud vastust, milles seisab, et õigeusu kirikus tuntakse vendi Poole vähe, kuna õigeusku tulid nad üle hiljuti ja on teenistusel käinud vaid kaks korda. Isa Stefan soovitas kohtul pöörduda Sangaste Püha Andrease luteri kiriku pastori poole, kelle koguduses vennad varem olid.

Tartust anti asi üle Riia kubermangukohtule. 19. juunil 1859. aastal, pärast peaaegu pooleaastast uurimist, määrati vendadele ihunuhtlus (90 vitsahoopi) ja poolteist aastat sunnitööd koos järgneva Siberisse asumisele saatmisega kuueks aastaks. Neil aastatel saadeti Liivimaa kubermangu elanikud sunnitööle sadama ehitusele Ventspilsi Lätis või Siberisse; Eestimaa kubermangu sunnitöölised saadeti paekivi murdma Paldiski asulasse. Seal oli koos eestlastega sunnitööl ja on ka ahelates sinna maetud baškiir Salavat Julajev³, üks talurahvamässu⁴ juhtinud Jemeljan Pugatšovi kambaline.

Kus vennad Poolid täpselt sunnitööl olid, pole teada, kuid asumisele olid nad saadetud Ülem-Bulanka asundusse. Tsaarivõim oli huvitatud Hiinaga piirnevate Siberi regioonide asustamisest valgete inimestega. Siberisse ümberasustamist kannustati igati; need parunid, kes teistest rohkem oma talupoegi sinna saatsid, kasutasid võimu erilist eestkostet, saades iga väljasaadetu eest rahasummasid ja mõningaid soodustusi. Esimeses järjekorras üritasid parunid vabaneda neile ebamugavatest ja allumatutest talupoegadest – korrarikkujatest. Tõenäoliselt kuulusid vennad Ants ja Johann selliste isikute kategooriasse: elasid renditud maal oma talus ja neil polnud mitte mingit põhjust teiselt talupojalt kasukat, linaseemet, lõnga ja 30 hõberubla varastada.

Esimesed dokumenteeritud andmed Johann ja Ants Pooli ning nende perede elust Siberis pärinevad aastast 1863. Nad lahkusid õigeusust, pidasid endid luterlasteks ja sattusid sel moel pärast sunnitööd usukaaslaste keskele eelnimetatud eesti asundusse. Kuni 1860. aastate alguseni teenis Ülem-Suetuki, Ülem- ja Alam-Bulanka ning teiste Jenissei luteri kolooniate kogudustes pastor, kelle püsiresidents asus Irkutski linnas. Sealses arhiivis säilitatakse kirikuraamatuid, millest sain aru, et naised koos väikeste lastega sõitsid meestele Siberisse järele.

21. märtsil 1863. aastal kiitis tsaar heaks uue ukaasi (nr 39 400), millele vastavalt pandi luteri pastorile kohustus „omada oma peamist asupaika Ülem-Suetuki asunduses ja tunda rootsi, soome, vene ja saksa keelt“. Pastoril tuli hoolt kanda kõigi Jenissei kubermangu luterlaste vaimse manitsemise eest.

Niisiis, minu kaugeks esivanemaks on Jaan Pool (kuna minu suguvõsas on palju Jaane, nimetagem teda Jaan Esimeseks), kes sündis 1796. aastal Löwenhofi mõisas ja on sinna ka 1845. aastal maetud. Ta pole ainult minu, vaid ka kõigi teiste paljude Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külas ning teistes selle regiooni paikades sündinud ja senini nii nendes külades kui ka üle terve Venemaa (Peterburi, Novosibirski, Krasnojarski, Norilski, Abakani, Minussinski, Nahodka, Vladivostoki, Kõzõli, Saratovi, Belgorodi, Novokuznetski, Tšernoretšenski linnas; Karatuzskoje, Jermakovskoje, Motorskoje, Tšerjomuški, Širištõki jt külades), Ameerika Ühendriikides (Atlantas, Indianapolises, Pennsylvanias), Inglismaal (Londonis), Saksamaal, Soomes, Ukrainas ja muidugi ka kodumaal Eestis elavate Pooli-nimeliste ühine esivanem.