Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 13

1920. aastate algul tahtis vaarisa Voldemar perega Eestisse opteeruda. Selleks otsustas ta 19aastase poja Voldemari luuret tegema saata. 21. septembril kirjutas Voldemar Eesti Vabariigi esindusele Nõukogude Venemaal avalduse Eesti kodakondsuse saamiseks. Palve rahuldati 1922. aasta 15. veebruaril.⁷ Kuid Eestisse ta ümber asuda ei saanud. Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külast kavatsesid seda teha 88 optanti, enamik neist naiste ja lastega, isegi lastelastega, nagu ka minu emaliini pidi vanaisa Jakob Kask (temast tuleb edaspidi juttu), kuid kohalikud nõukogude võimud ei lasknud kedagi rajoonist välja. Nad viivitasid optantidele Eesti kodakondsuse andmise teadete kohaletoimetamisega, teatised said adressaatidele üle antud siis, kui koordinatsioonikomiteed lõpetasid tegevuse ja ärasõiduaeg sai läbi.

Vastavalt Siberi revolutsioonikomitee 21. märtsil 1921. aastal antud korraldusele nr 1330 pidi külanõukogude väljastatud tõendites olema märgitud, kust opteeruda soovijad pärit on, kuhu ja kelle juurde nad Eestis kavatsevad elama asuda. Eelmainitud Voldemar Engelbrechti tõend ja ankeedi andmed aitasid mul kindlaks määrata koha, kus vaarisa pere Eestis elas. Vaki külla oli tal jäänud palju sugulasi, nendega peeti kirjavahetust. Voldemar märkis ankeedis, et kavatseb elada Vaki külas isakodus. Sugulastest nimetas ta nõbusid Ernst, Gustav, Jaan ja Ado Pilli – vaarisa vanema õe Anna Engelbrechti (mehe järgi Pill) lapsi.