Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 16

Laiuse on iidne kohanimi, selle kirikut mainitakse juba 1319. aastal. Kirikuaias kasvab tamm, mis on ajaloomälestis ja riikliku kaitse all. Legendi järgi istutas selle Rootsi kuningas Karl XII. Novembrist 1700 kuni maini 1701 oli Laiusel tema residents, kust ta juhtis riigiasju ja valmistas ette sõjaretke Venemaale.

Rahvapärimuse järgi olla kuningas enne kirikusse palvusele minekut vajutanud oma jalutuskepi maasse ja unustanud selle. Kepp võttis juured alla ja sellest kasvas võimas puu, mis tänaseni ehib aeda. Olgu tammega, kuidas oli, kuid kolm pärna istutas kuningas kindlasti, sest ajaloolised allikad kinnitavad, et see toimus 29. mail 1701. aastal. Üks neist murdus suure tormi ajal 1856. aastal. Millal hukkus teine pärn, pole teada. Kuid kolmas tunneb end juba 317 aastat hästi. 1976. aastal hindasid spetsialistid pärna seisundit ja panid diagnoosi: terve. Hiljem skaneeriti puu läbi ja tehti kindlaks, et see on tõesti istutatud 1701. aastal.

Laiusel elas mõnda aega ka poeet Juhan Liiv, kes kirjutas selle kandi kohta: „Hea on olla seal.“ Seal kirjutas ta oma luuletuse „Helin“, mis on tuntud igale eestlasele, kes on kodumaal koolis käinud.

Laiuse on kuulus oma sinise allika poolest. Usutakse, et selle vesi ravib silmi, kuna allikas pole lihtsalt vesi, vaid Kalevipoja higi. Ammustel aegadel, kui nendes paikades möllas katk, desinfitseeriti allikaveega põrandaid, aknaid, pühiti ukselinke, sest rahvas uskus, et Kalevipoja raske tööga valatud higi aitab nakkuse levikule piiri panna.

Kuigi Laiusel oli oma luteri kirik, käisid paljud kohalikud inimesed kirikus naaberalevikus Tormas. Minu esimeseks esivanemaks, kes on Torma kirikuraamatutes üles tähendatud, oli Änniksaare Karp. Mina olen tema kümnenda põlve järeltulija. Ta sündis umbes 1640. aastal ja suri 1700. aastal. Sel ajal eestlastel perekonnanimesid polnud ja nii on ta kirja pandud kui Änniksaare Karp, s.t Karp Änniksaarest (mõnes allikas Enniksaare).

Muiste olid Torma, Änniksaare, Avinurme Vaigamaa osad. Vaigamaad tänapäevastelt Eesti kaartidelt enam ei leia, selle territoorium jaotati eri aegadel Tartu, Jõgeva ja Ida-Virumaa maakonna vahel. Praegu kuulub Änniksaare Ida-Viru maakonna Avinurme valla koosseisu.

Änniksaare küla tekke kohta on kaks legendi. Ühe järgi sai külakese asutajaks Rootsi armee kõrge ametimehe teener, kellele anti kingituseks hea teenistuse eest Avinurme mõisast tükk maad. Teenri nimi oli Klaus Aen või Ann ja sellest tuleneb justkui külanime esimene pool. Külakesi, mis koosnesid kahest-kolmest majapidamisest ja asusid teistest kaugemal, on ammusest ajast saarteks nimetatud ja siit tuleb külanime teine pool. Teener abiellus kohaliku tüdrukuga ja nende järeltulijaid hakati kutsuma Kalausideks või Kalaisideks. Avinurme vallas kohtab tänapäevani selle perekonnanimega inimesi. Minu sugupuus on ka üks nende järeltulijatest – Jüri Kalais (1795–1846), minu vanaema Maria vanaisa.

Teise versiooni kohaselt olnud Änniksaare esimesteks elanikeks kaks soomlasest venda, kelle laev läks Balti merel põhja ning kes ujusid Eesti rannale, jäid siia elama, abiellusid eestlannadega ja asutasid vanast Avinurme külast natuke edasi uue külakese. Nende soomlaste perekonnanimeks oli Ani. „Hane saar“ (Änniksaare), mis jääb kümmekonna kilomeetri kaugusele Peipsi järvest ja asub kõrgendikul, ongi see koht, kus elas minu kõige kaugem mulle teadaolev esivanem. 1. jaanuari 2012. aasta seisuga elas Änniksaares ainult 13 inimest.