Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 10

Perekonnanimede panemisega oli naljakaid lugusid. Üks minu esivanemaid sai perekonnanime Kuldkepp. Lugu oli järgmine.

Pärast Liivi sõda (1558–1583) ja sellele järgnenud hirmsat katkuepideemiat jäi Eestimaa rahvast tühjaks, ellu jäid peamiselt need, kes elasid kõrvalistes maanurkades, kus ei olnud lahinguid ega kontakte ülejäänud maailmaga. Vändra kant oli just selline.

Kui rootslased 17. sajandil siia jõudsid, otsustas nende asehaldur üles kirjutada ellu jäänud inimesed. Revisjonile tuli teiste hulgas räbalates vanamees, kepp käes. Asevalitseja tundis huvi, palju tal poegi on ja palju tütreid. Kuulnud, et vanamees on abielus ja kõik tema 12 last on pojad, teatas ametnik: „Kui su kuningas teaks, et tema alamal on sedavõrd palju lapsi, poleks sa minu juurde tulnud, kaigas peos, vaid oleksid uhkelt kullast kepile nõjatunud.“

Rootsi riik vajas hädasti sõjamehi, seepärast paljulapselisi peresid soositi. Oli selline reegel: kui perre sünnib ja seal kasvab seitse poega, on vanematel õigus paluda Rootsi kuningat oma viimase poja vaderiks (ristiisaks). Kuningas võttis sellised kutsed meeleldi vastu ja saatis talupoegadele väärikad kingitused.

Vanamees kasutas seadust ja ühe tema poja ristiisaks sai Rootsi kuningas. Ristilaps kasvas, võitles vapralt rootslaste poolel ja teenis välja isegi ohvitseri auastme. Pärast, kui talupoegadele hakati perekonnanimesid andma, saigi hüüdnimi Kuldkepp selle staatuse. On inimesi, kes siiamaani kannavad seda kummalist perekonnanime.