Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 12

1870. aastate lõpul sattus mu vaarisa Voldemar Siberisse. Vändra kirikuraamatutes on nime kõrvale lahtrisse „elukoht“ kirjutatud „Siber“ ja näidatud selle sissekirjutuse tegemise aeg – 1876. aasta. Sattus ta sinna mõne süüteo pärast või asus ümber vabatahtlikult, sellest polnud pikka aega midagi teada.

Nendel aastatel elas vaarvaarisa Ants Engelbrecht jõukalt, tema poeg Toomas (vanavanaisa vanem vend) elas eraldi, tal oli suur talu, ta oli palju aastaid vallavanem. Keskmine vend Johann Engelbrecht osales kui talupidaja vallavolikogu töös otsustava hääleõigusega. Selliseid sugulasi omades võis vanaisa Siberisse sattuda ainult raske eksimuse pärast. Toomas Engelbrechti järeltulija Vello Esula rääkis oma isa arhiivimaterjalidele viidates, et vaarisa Voldemar saadeti kohtu otsusel Siberisse mingi mässu eest.

Teine minu kauge sugulane mäletab oma vanaema (Voldemar Engelbrechti tütar) jutustust, et Vändra kõrtsis leidis aset intsident, mis lõppes tähtsa isiku tapmisega, ning kuna uurimine konkreetset süüdlast ei tuvastanud, saadeti kõik tapmise hetkel kohal viibinud kõrtsilised, sealhulgas ka vaarisa, Siberisse asumisele.

Esimese dokumentaalse informatsiooni oma vaarisa sattumisest Siberisse kaevasin ma välja luteri kiriku meetrikaraamatust⁶, mida säilitatakse Krasnojarski riiklikus arhiivis: „Peeter Schreiner, Ülem-Bulanka elanik, talupoeg, vallaline, Georgi ja Greeta poeg, ning Helene Engelbreht, Ülem-Bulanka elanik, vallaline, 20-aastane, Voldemari ja tema surnud abikaasa Anna tütar, on laulatatud 14. aprillil 1908. aastal.“ Sellel paasapüha päeval sõitis luteri pastor N. Busch Ülem-Bulanka külla ja laulatas kirikus järjest kaheksa paari. Teiste sel päeval abieluga ühendatute hulgas oli ka mu vanaisa Villem Pool ja vanaema Alma (Elene Engelbrechti õde).

Kuni Siberini oli vaarisa Voldemar vallaline, eelmainitud tekstist selgub, et 1888. aastal, see on kaksteist aastat hiljem, oli ta abielus ja tema abikaasa Anna sünnitas talle tütre Elene (Ülem-Bulanka külas hüüti teda Lenni). Varsti pärast tütre sündi Anna suri, vaarisa jäi üksi, väike laps süles.

Vaarema Kristina Engelbrecht (esimesest abielust Leinvald, neiupõlvenimi pole teada) sattus Siberisse mitte enda tahtel. Eestis elas ta Keila vallas Jõgisoo kirikumõisas, oli paruni teenijatüdruk, jäi tema pojast rasedaks ja tegi aborti. Aborte luges kirik toona kuriteoks ja vastavalt seadustele oli karistus selle teo eest Siberisse väljasaatmine. Vaarema Kristinal oli kaks alaealist tütart: Iida ja Julia. Viimane oli veel üsna väike, teda vaarema endaga külmale maale kaasa võtta ei riskinud ja jättis ta Tallinna sõbranna kasvatada.

Siberis määrati vaarema koos tütar Iidaga Ülem-Suetuki asundusse. Seal läks vaarema Madis Leinvaldile (külas hüüti teda Madis Muts) mehele ja sünnitas talle poeg Aleksandri. Madisega juhtus õnnetus: ta sai perutava hobuse käest kabjalöögi ja suri.

Pärast Madise surma abiellus vaarema Kristina lesestunud vaarisa Voldemar Engelbrechtiga ja sünnitas talle üksteist last. Võimalik, et neid oli isegi rohkem, sest osa kirikuraamatuid hävis, kui Ülem-Bulanka kirik põles. 5. märtsil 1892. aastal sündis neil tütar Alma – minu vanaema. 1908. aastal läks ta mehele minu vanaisa Villem Poolile (1888–1946). Neil oli kümme last, kolm neist surid alaealisena, ülejäänud seitse jõudsid täiskasvanuikka ja lõid oma pered. Vanim poeg Aleks Pool (08.08.1909–28.04.1968) oli minu isa.

Tallinna sõbranna juurde jäetud tütar Julia kasvas suureks, abiellus ning sõitis kogu perega 1912. aastal pärisema juurde Siberisse. Seal elas Julia 33 aastat. Sõja ajal ema Kristina suri. Pärast sõda, 1945. aastal, pöördus Julia koos tütar Leidaga tagasi Eestisse oma kasuema juurde. Julia poeg Helmut Lang kutsuti Siberist rindele ja ta sõdis Eesti Laskurkorpuse ridades. Pärast sõda jäi Helmut Eestisse elama. Ta töötas palju aastaid riigi tähtsamate isikute ihukaitsjana. Mina kohtusin temaga 1970. aastal Eesti Riikliku Julgeoleku Komitees (KGB). Sellest kohtumisest räägin veel 10. peatükis.

Vaki kool andis vaarisale oma aja kohta korraliku hariduse. Võimalik, et ta õppis veel kuskil, sest 18. eluaastaks omandatud teadmistest piisas, et saada asumisel Siberi eestlaste asunduses Ülem-Bulankas muusikaõpetajaks. Vaarisal olid kodus viiulid, tiibklaver, bajaan, lõõtspill. Oma raha eest ostis ta ka koolile klaveri. Hiljem põles kool ühes klaveriga maha.

Naaberkülas Karatuzskojes pidas vaarisa poodi, mis varustas kaubaga talupoegi ja rikkaid kullakaevureid. Pere elas jõukalt: vanemad ja lapsed käisid hästi riides, tütardel olid kuldehted, vaarisal taskukell, mida sel ajal loeti jõukuse ja intelligentsuse märgiks. Ülem-Bulanka külas vaarisa austati, ta korraldas seal mitmesuguseid kultuuriüritusi, aga pastori ja köstri puudumisel viis läbi kirikutalitusi.

Vaarisa Voldemar Engelbrecht ja vaarema Kristina lastega. Paremal nende noorim tütar Alma (minu vanaema). Vaarisa Voldemari põlve juures seisab poeg Voldemar. Vaarema ootab poeg Jaani. Vanaema Alma kõrval on ta vend Aleksei, kes hukkus revolutsiooni ajal 1918. aastal. Vennad Voldemar-noorem ja Jaan lasti maha 1938. aastal. Ülem-Bulanka küla. 1906. aasta