Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 4

Igal inimesel on üks isa ja üks ema, kaks vanaisa ja kaks vanaema, neli vanavanaisa ning neli vanavanaema, kaheksa vaarvanaema ja vaar- vanaisa. Iga järgneva põlvega kasvab järeltulijate arv aritmeetilises progressioonis ja kui minna oma ajast näiteks üksteist põlvkonda tagasi sajandite sügavusse, siis otseseid sugulasi, see tähendab selliseid esivanemaid, kelle kirjeldamiseks sõnade „vanaisa“ ja „vanaema“ ette on vaja kaheksa korda kirjutada „vana“, koguneb juba 1024 inimest. Genealoogilises puus on nad mul suures osas paika pandud, kuid memuaarides neid kõiki kirjeldada ei ole mõtet: inimesed väsivad lugemast. Seetõttu peatun vaid vanaisade Jakob Kase ja Villem Pooli, vanaemade Maria Kase (neiupõlvenimi Poom) ja Alma Pooli (neiupõlvenimi Engelbrecht) otsestel juurtel.

19. sajandi alguses tekkis Vene impeeriumi Tobolski kubermangus Rõžkovo küla, mille esimesteks elanikeks olid Siberisse asumisele saadetud ingerlased, lätlased ja eestlased. Aja jooksul koloonia kasvas kiiresti, lähedasi künnimaid hakkas nappima ja talupojad läksid elamiskõlblikuks tegema naabruskonnas asuvat maad. Nii tekkisid naaberküla Tšistoje ja teised asustatud punktid.

2. oktoobril 1845. aastal väljastas tsaar Nikolai I protestantlike pastorite palvel ukaasi number 19 363, millega kohustas luteri usku kurjategijaid – lätlasi, eestlasi, sakslasi, soomlasi, ingerlasi ja rootslasi – elama paigutada Tobolski ja Jenissei kubermangudesse. Seejuures käskis Tema Kõrgeausus Siberisse saadetavaid vähetähtsaid kurjategijaid, „vaatamata sellele, millisesse hõimu nad kuuluvad“, paigutada elama Tobolski kubermangu Rižkovo luteri asundusse, aga tähtsamad seda usku Siberisse asumisele saadetud kurjategijad pidi saatma Jenissei kubermangu, kus nende jaoks tuli Minussinski piirkonnas luua üks või kaks uusasulat ning vastavalt vajadusele määrata sinna üks või kaks pastorit.

1846. aastal kutsus Jenissei kubermangu kuberner luterlastest ümberasujaid Minussinski maakonda, lubades neile eraldada suured viljakasvatuseks sobivad maatükid. Esimestena julgesid tee tundmatusse ette võtta neli peret, kolm Toomasovide ingerieesti suguvõsast ja Jüri Kuldmäe eesti pere (kokku 26 mees- ja naishinge). Toomasovide esivanemad olid Siberisse saadetud Peterburi (endise Ingeri) kubermangu Veriva külast, Kuldmäe oli Liivimaa kubermangu Oberpahleni (nüüd – Põltsamaa) peegli-vabriku meister.

Enne ümberasustamist elasid Toomasovid ja Kuldmäe Tšistoje külas. Pikale teekonnale asusid uljaspead 1847. aasta nelipühal. Nad võtsid endaga kaasa kariloomad ja põllumajandusinventari, liikusid aeglaselt: tegid teel peatusi, talvitusid vene külades, teenisid raha juurde. Lõpuks leidsid nad ilusa koha Suetuki jõe kaldal, mis voolab Sajaanide eelmäestikus endise Jenissei kubermangu lõunaosas, 75 kilomeetri kaugusel Minussinski linnast. Nõnda ilmus 1850. aastal Vene impeeriumi kaardile luterlik koloonia, mille ametlikuks nimeks sai Ülem-Suetuk. Uues paigas kohanenud, kutsusid Toomasovid sinna usukaaslasi Tobolski kubermangust ja küla sai lisa.

25. märtsil 1857. aastal saabus läbi Rõžkovo Ülem-Suetukki esimene partii väljasaadetud luterlasi ja asundus hakkas kiiresti kasvama.

1858. aastal lahkusid lätlased ja mõned saksa pered Ülem-Suetukist ning asutasid 20 versta¹ kaugusele puhta veega Kebeži mägijõe kaldale oma uusasula, mida hakati nimetama Alam-Bulankaks (rahva hulgas Läti-Bulanka).

1861. aastal asutas grupp eesti peresid sellesama Kebeži jõe kaldale, 25 kilomeetri kaugusele Ülem-Suetukist Ülem-Bulanka küla, mida rahva seas hakati kutsuma soomepäraselt Viru-Pulan, see tähendab Eesti-Bulanka.

Ülem-Suetukki peeti sellest ajast soome asunduseks. Aja jooksul hakkasid soomlased külast lahkuma, minema ümbruskonna kullaleiukohtadesse, aga endised sunnitöölised ja sundasustatud eestlased kõik jäid ning 20. sajandi alguseks olid küla peamisteks elanikeks juba eestlased.