Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 20

Jakobi vend Joosep ja naise kasuvanemate sugulased olid huvitatud sellest, et vanaisast iga hinna eest lahti saada. Samal ajal põles taluperemehel, kelle juures vanaisa enne abiellumist oli lühiajaliselt töötanud ja kes talle töö eest palga oli maksmata jätnud, kummalisel moel ait maha, jäljed lumel viisid maja poole, kus elas vanaisa Jakob, ja teda süüdistati süütamises. Inimesed märkasid, et jäljed olid väikesed, vanaisa vildid jätnuks palju suuremad.

Tunnistajana esines vana pime naine, kes olevat nagu öösel põleva aida juurest lahkuvat vanaisa näinud. Teisi süütõendeid polnud, kuid Joosepil oli vallakohtus toetajaid ja vanaisa mõisteti kümneks aastaks sunnitööle, mida võis asendada asumisele saatmisega, kui pere vabatahtlikult süüdimõistetule Siberisse järgneb. Vanaemal olid kolmeaastane poeg Osvald ja kuuekuune poeg Arnold, kuid ta otsustas siiski nendega mehe juurde külmale maale sõita, millega säilitas pere ja päästis vanaisa sunnitööst.

1900. aastal oli Siberi peamine raudteemagistraal juba Jenissei kubermangu piires valmis ehitatud ning pikk teekond ei võtnud enam nii palju aega nagu varem. Ainult Krasnojarski jaamast tuli veel veovankritega paarsada kilomeetrit lõuna poole liikuda. See osa teekonnast maksis noorema poja elu: ta sai külma ning suri, kui tapp liikus läbi Abakanski alevi (nüüd Krasnoturansk) ja määratud kohani jäi täpselt sada kilomeetrit. Vanaema Maria rääkis, et talle toodi laste kirst, mis osutus liiga väikeseks; temalt haarati surnud poeg, jalad kastikesest välja rippumas, ja tapp liikus edasi.