Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 29

Ülem-Suetukis moodustati alguses kommuun, vaesed kommunaarid elasid kulakuks tehtud talupoegadelt ära võetud varast.

Kui kulaklik vara sai otsa, lagunes kommuun laiali ja moodustati artell Edasi. Artell Edasi edasi ei läinud ja varsti lagunes samuti. See koosnes kõige vaesematest inimestest, kellel polnud midagi ühisesse katlasse tuua: ei kariloomi, hobuseid, tööriistu ega seemet. Jõukamatel talupoegadel ja keskmikel ei olnud mingit soovi artelli minna. Peale artelli pankrotti moodustati kolhoos nimega Kolos (Viljapea), kuhu kõiki järjest hakati ajama. Neile, kes ei tahtnud kollektiivse tööga tegelda, pandi peale määratu suured maksud ja neil ei jäänud muud üle kui kogu oma kraami ja pudulojustega kolhoosi minna. Viimased, kõige põikpäisemad teisitimõtlejad said „teadlikeks” ja astusid „vabatahtlikult” kolhoosi alles 1936. aastal.

Ülem-Suetuki puhkpilliorkester. Keskel istub orkestri juhendaja, vanaisa Jakob Kask. Temast vasakul istuvad pasunatega minu onud Mihhail ja Aleksander Kask. Kaks teist vanaisa poega Osvald ja Karl olid juba kodupesast välja lennanud ja mängisid teistes orkestrites. 7. november 1930. Orkestri read hõrenesid: käis kulakuks tegemine ja kollektiviseerimine

1929.–1930. aastal algas kollektiviseerimine, kolhooside loomine viidi läbi kiirustades, massiliselt, kuritarvitustega. Kohalikud võimud ajasid taga kõrgeid protsente, paljulapselisi peresid asustati isegi teistesse rajoonidesse tühermaale. See kõik kutsus esile talupoegade stiihilist vastupanu rajooni eri külades ja valdades, sealhulgas ka Ülem-Suetukis. Need vastuhakud suruti maha. Kulakud tapsid kolm nõukogude aktivisti, nõukogude võimuesindajad omakorda kuus talupoega. Osa ülestõusnuid peitis end taigasse.

Ülem-Suetuki lähedal asub Kurkino küla. Kasutan võimalust ja räägin loo, kust pärineb selle küla nimi. Ülem-Suetukis elas meie naabruses soome päritolu eestlase Kristjan Kurkini suur eesti-soome segapere. Kristjani esivanem Elias Kurkki oli pärit Lapimaalt, ja saadeti mingi süüteo eest juba 19. sajandil Siberisse sunnitööle. Peale karistuse kandmist jäeti ta Ülem-Suetuki luterlikku kolooniasse ja kirjutati sisse perekonnanime Kurkin all.

Üks Elias Kurkini järeltulijatest, Valter, hakkas külast kaugemal rendimaad harima, ehitas seal maja ja rikastus ajaga nii palju, et nõukogude võim tegi ta pursuiks, kodanlaseks. Rajoonikeskuses hoiatati Valterit, et tema juurde sõitsid militsionäärid. Aimates halba, kihutas ta koju ja jälgis olukorda metsast. Tema kartused osutusid tõeks: õuel seisis inimene püssiga, vankri peale pandi Valteri naine Liisa, nende viis last, tema vend Konstantin ja mahutati nende asjad.

Teades, et nad viiakse lähimasse linna, Minussinskisse, kappas Valter sinna. Tee peal alustasid arreteeritud ise päästeoperatsiooni. Koos isiklike asjadega oli taibukas Liisa endaga kaasa haaranud suure pudeli samagonni ja kuna oli käre külm, pakkus mõlemale valvurile pudelist. Need tahtsid veel ja veel ning nii jootis Liisa nad poolsurnuks ja pääses pakku. Valter kohtus põgenikega Minussinskis ja nad sõitsid Kurkinost kaugele eemale – Kaug-Itta Kamtšatkale ja elasid seal repressioonide aja üle. Kurkinite rendimaale Kurkineid ei jäänud, kuid ajaga küla kasvas ja hakkas kandma oma esimese peremehe nime.