Читать книгу Minu elu ja teenistus KGBs - Vladimir Pool - Страница 32

25. juunil 1941. aastal väljastas Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu otsuse nr 1750 „Raadiosaatjate ja -vastuvõtjate elanike poolt äraandmisest“. Kõigile kodanikele anti korraldus viie päeva jooksul ära anda sõja lõpuni kõik raadiod kuni lihtsate detektoriteni Side Rahvakomissariaati. Korralduste mittetäitmise eest oli kehtestatud kriminaalvastutusele võtmine vastavalt sõjaaja seadustele.

1941. aasta juulist viidi sisse uus raadiosaadete kuulamise kord. Asutustes, ettevõtetes, raadiosõlmedes, klubides, punanurkades ja teistes ühiskondlikes organisatsioonides oli lubatud ainult kindlatel aegadel ja vastutavate isikute kontrolli all ametlike raadiosaadete kollektiivne kuulamine. Sellised inimesed andsid sideorganitele allkirja, et on tutvunud raadiovastuvõtjate kasutamise eeskirjadega ja vastutavad nende õige kasutamise eest vastavalt sõjaaja seadustele. Pärast kuulamist pandi raadiod kappi luku taha. Meie, Suetuki poisiklutid, käisime õhtuti raadiosaateid kuulamas külanõukogu punanurgas, mis asus kolhoosiesimehe tööruumides. Kuuldavus oli halb, raadio läks tihti rikki, kuid me olime rõõmsad iga uue info üle.

Hiljem tehti raadiote kohustuslik registreerimine siseasjade organite ülesandeks, selline kord kehtis veel palju aastaid pärast sõda.

1942. aastal hakati Eesti sõjaeelse „kodanliku“ armee jäänustest nõukogude tagalas Uuralites formeerima Eesti Laskurkorpust, mis täienes mobiliseeritud ja teistel rinnetel võidelnud eestlastega. Isa kutsuti välja 1942. aasta märtsis. Mäletan seda päeva: lund sadas, hoovil seisis saani ette rakendatud hobune, inimesed sagisid, meie vennaga läksime paljajalu ja poolpaljalt isaga hüvasti jätma. Ta patsutas meile õlale: „Mehed, pidage end korralikult üleval, minge tuppa, muidu külmute ära.“ Mäletan, et saani pandi veel istuma Siberi laika, ka tema läks sõtta.

Isa käis sõja läbi 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Tallinna Laskurdiviisi 27. laskurpolgu 1. roodu koosseisus. Rindel teenis ta välja medali „Vapruse eest“ (Emajõe forsseerimise eest), Punatähe ordeni (hävitas Kuramaal lähivõitluses 14 fašisti) ja medali „Võidu eest Saksamaa üle“.

Kohe peale sõda algas Punaarmee vähendamine. Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 13. juunist 1945. aastal demobiliseeriti kõik üle 50 aastased sõjaväelased ja armee spetsialistid. Isa oli sõja lõpuks 36aastane ja esmaste hulka ei kuulunud, vaid sattus niinimetatud teise lainesse. 25. septembril 1945. aastal välja antud seadluse kohaselt kuulusid 1945. aasta 15. novembri demobilisatsiooni alla aastatel 1906–1915 sündinud sõjaväelased, aga samuti kõrgema ja keskmise tehnilise haridusega isikud, kooliõpetajad, ülikoolide õppejõud, kõik, kes olid vähemalt kolm korda haavata saanud, aga ka rida rahvamajanduse jaoks haruldaste ja hinnatud elukutsete esindajaid, kaasa arvatud kuni 1925. aastani sündinud.