Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 10

Ma tõstsin kaamera – oma väikese Ensignette’i – ja tegin pildi Lockwood Mowerist, kes magas alasti voodil. Tal oli palav, ta oli lina ja teki kõrvale lükanud ning tema kahvatu pikk lõtv peenis lebas reie ülaosal, ühtaegu nõtke ja pooleldi jäigastunud. Paksu eesnaha kokkusurutud õienupp andis peenisele mugulasarnase, taimetaolise ilme – see polnud põrmugi tema suguti, tema riista moodi. See oli suurepärane foto – nii et nimetan seda „Magavaks meesaktiks” – ja ma hoidsin pilti aastaid peidus harvalehitsetud inglise-portugali sõnaraamatu vahel, kus ma võisin seda kergesti vaadata ja meenutada, tuletada meelde teda ja meie mitmekuist armulugu. Ja siis kaotasin ma selle pahandaval kombel pärast sõda kolimise käigus ära.

Pistsin kaamera kotti, panin mantli selga ja lahkusin kiiresti, ilma et oleksin teda äratanud. Mind ootas sel pärastlõunal tööots ja ma pidin suunduma Lääne-Sussexisse aiapeole, mida korraldas preili Veronica Presser – rauamaagimiljonäri Lord Presseri tütar – North Boxhursti külas, mis kuulus Presseri perekonnale iga viimase tellise ja katusekivini; see oli osa nende määratutest valdustest Boxhurstis, mis asus Chichesteri ja Walham Greeni vahel.

Ma sõitsin metrooga Kensington High Streeti peatusest Walham Greeni, üritades keskenduda eelseisvale tööle ja unustada viimased tunnid, mille ma olin Lockwoodi seltsis veetnud. Presseri tellimuse oli mulle andnud Greville – see oli ajakirjale Beau Monde – ja ma teadsin, et see võib osutuda minu ebakindlas elukutselise fotograafi karjääris oluliseks hetkeks. „Kui sa selle Presseri töö korralikult ära teed,” oli Greville öelnud, „siis tulevad kõik mu Beau Monde’i tööd sulle. Garanteeritud.”

Ma elasin nüüd näruses ühetoalises korteris ühes ümberehitatud majas Eel Brook Commonis. Vannituba ei olnud, ainult väike köök ja tualett otse pika kitsa magamistoa/elutoa kõrval. Ma kasutasin endiselt Falkland Courti hoonet pimikuna: Greville oli mulle eraldi võtmed andnud ja see sobis mulle, sest võimaldas mul kohtuda Lockwoodiga nii sageli ja salaja, kui soovisin. Mis oli päris tihti, nagu välja tuli.

Ma pakkisin oma kaks kaamerat nahast reisikotti (8×11 cm fotoplaatidega Excelda ja Goerz), toppisin uute tellimuste lootuses käekotti kümmekond visiitkaarti ja suundusin Victoria jaama. Hayward’s Heathis istusin ümber Amberley suunas ja sõitsin siis taksoga North Boxhursti. Sellest tõotas kujuneda pikk päev.

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Küllap me kõik – nii mehed kui ka naised – mäletame tahes-tahtmata oma esimest armukest, olgu siis hästi, halvasti või ükskõikselt. Kuid mul on tunne, et naised mäletavad rohkem, mäletavad paremini. Ma suudan endiselt peaaegu jäägitu täpsusega silme ette manada esimese öö, mille ma Lockwoodiga veetsin, kui me olime pimikus suudelnud. Lockwood oli olnud ühtaegu lahke ja võimukas. Kui kohtumise tulevane käik oli juba selge – et see ei pidanud jääma lihtsalt suudluseks – ja kui me üleval tema kitsas vängelt lõhnavas voodis alasti olime, kõik tuled kustutatud, küsis ta, kas see on mul „esimene kord küla peal käia”. Jah, vastasin ma. Siis küsis ta, kas ma kasutan hügieenisidemeid või „neid tampooniasjandusi”. Hügieenisidemeid, vastasin ma. Aga miks sa küsid? Siis tundsin tema sõrme enda sees, survet ja ootamatut teravat valu, mis mind ahhetama pani. „Sellega on nüüd asi tahe,” ütles ta. Ta ajas mu jalad laiali ja sättis end paika. „Oodake korraks,” ütles ta ja tõusis voodist. Ma kuulsin, kuidas ta läks väikesesse kööki trepi otsas ning tuli siis tagasi ja libistas end uuesti minu kõrvale. Ma tundsin, kuidas ta midagi mu nahale hõõrus. Ja siis sisenes ta minusse kergelt ähkides ja puhkides, kuid ma ei tundnud midagi erilist. „Ma ei lähe pööraseks, preili Clay,” sosistas ta mulle kõrva, kui ta rütmiliselt tõukama hakkas, „kuna see on esimene kord.” „Selge,” ütlesin ma ja surusin käed tema seljal rusikasse. „Ma ei suuda õieti uskuda, et see juhtubki, preili Clay. Juhtubki minu, Lockwood Moweriga. Siuke tunne, nagu und näeks.” Ta pidas sõna. Umbes viie sekundi pärast hingas ta lärmakalt välja, veeretas end minu pealt maha ja me lebasime teineteise embuses.

Ma olin oodanud, et mul on valusam – Amberfieldis oli teoreetiline jutt käinud peamiselt vereplekilistest linadest ja õudsest piinast. Ma sirutasin ettevaatlikult käe välja ja katsusin end – seal oli mingisugune klompis vahataoline aine. Lockwoodi purse? „Mis see on, Lockwood?” küsisin kiiskavaid, mingi ollusega määritud sõrmi üles tõstes. „Lihtsalt libesti,” vastas ta. „See on vana nipp. Mul oli meeles, et mul on köögis järel pehmet searasva. Sellepärast te ei tundnudki midagi.” Ma küsisin, kas ta on seda ka varem teinud. „Noh, teate, paar korda,” vastas ta. Ma tajusin, kuidas ta naeratus laiemaks venis. Ta suudles õrnalt mu põske ja sosistas: „Mu semu libises sisse nagu õlitatud kolb, preili Clay. Katsuge seda. Laske käia.” Ta võttis mu käe ja asetas selle oma „semule”. Nüüd oli minu kord pimeduses endamisi naeratada, tundes mitte sensuaalset naudingut – seda polnud õieti tekkinudki – vaid kergendust, tohutut õnnelikku kergendust. See oli möödas, see oli tehtud, nüüd oli kõik muutunud. „Sa võid mind sinatada,” ütlesin ma teda vastu suudeldes. Voodi haises vängelt ja ma tundsin, kuidas mu selg sügeles. Lockwoodi ümber heljus higi ja odava pumati lõhn. Ma hingasin sisse, täitsin kopsud ja käskisin endal kõik meelde jätta. Ma jätsingi – ja pole sellest ajast peale enam kordagi searasvaga süüa teinud.

***

Preili Veronica Presser võttis minu juhtnööre suurima heameelega kuulda. Ta oli suur innukas tüdruk, kelle igemed naeratades välja paistsid. Ma sain temaga kokku Boxhursti pargis tenniseväljakute juures, kus toimus heategevuslik tenniseturniir. Ütlesin, et palju huvitavam oleks teha midagi sundimatut ja sportlikku, mitte lihtsalt tavalist ilmetut portreefotot, mida kõik juba tuhat korda näinud on.

„Täiesti kindlasti,” vastas ta. „Kuidas aga ütlete.” Inimese kohta, kelle varandus ulatus kuuldavasti juba mitme miljoni naelani, oli ta küll väga laheda olemisega.

„Olge nii loomulik kui saate,” ütlesin ma Goerzile keskendudes. „Olge teie ise. Võtke teine reket ka kätte. Jah, just nii! Täiuslik.” Klõps. Ma olin ta kätte saanud.

„On vast lõbus!” ütles ta ja hirnus valjult naerda.

Järgmisel päeval ilmutasin Falkland Courti hoovimajas portree Veronicast kahe tennisereketiga. Pilt meeldis mulle väga. Mõtlesin endamisi, et oli viimane aeg nende tavapäraste seltskonnatüdrukute klantspiltide juurest edasi liikuda – kaunitarid ja kihlatud, debütandid ja pärijannad. Tehkem nii, et minu esimene Beau Monde’i tellimus oleks meeldejääv, mitte lihtsalt mingi kergesti ununev seltskondlik tapeet. Ent Beau Monde’ile fotot saates otsustasin ma valetada, sedavõrd suur oli minu ind: ma ütlesin neile, et see oli preili Presseri isiklik valik, tema lemmik – ja see avaldatigi nagu kord ja kohus järgmisel nädalal, üle terve lehekülje, sissejuhatusena seltskonnagaleriile.

Preili Veronica Presser North Boxhursti peol. © Beau Monde Publications Ltd, 1928.

„Armas jumal,” lausus Greville ajakirja nähes. „Kas sa oled kindel, et see oli tema valik? Ta näeb välja, nagu tal oleksid rattad all. Pole üldse Beau Monde’i stiil.”

„Ta ju ütles „On vast lõbus!”, kui ma selle pildi tegin.”

„Ja sa otsustasid tõlgendada, et „On vast lõbus!” tähendab „See on minu lemmik”.”

„See tundus sõnadetagi selge. Tead ju küll: see oli sõnum, mida ta üritas edasi anda.”

„Sa võid olla väga tormakas, Amory, ma ju hoiatasin sind.”

„Tõsi küll. Sellegipoolest …”

„Sellegipoolest on see parim foto, mida ma terve aasta jooksul Beau Monde’is näinud olen. Väga loomulik. Parem kui minu omad.”

„Aitäh, Greville. Ma õppisin kõike sinu käest. Kõike.”

Me olime tema korteri elutoas. Õhtupäike lõõmas viltuste vihkudena sisse ning tundus, nagu oleks udune merevaigukarva valgus aeda avanevaid aknaid tuhmistanud ja ähmastanud, andes toas kõigele ebamaise kuldse värvingu.

„Kohtud ikka veel noore Lockwoodiga?” küsis Greville.

„Aeg-ajalt.”

„Ta paistab palju – ma ei teagi – korralikum, puhtam. Kohe palju esinduslikum.”

Ma olin sundinud Lockwoodi vannis käima ning esimest vannis-käiku olin ise juhendanud ja ta puhtaks küürinud, ostnud talle natuke korralikku briljantiini (Del Rosa mark English Musk) ja mitu uut särki ning – Greville ei pidanud seda teadma – visanud välja tema hallid rasvased linad ja andnud talle värskelt pestud linad, mille seal käies endaga kaasa tõin ja ära minnes pesemiseks kaasa võtsin.

„Mulle ei meeldinudki see tema sinine flanellsärk,” ütlesin ma. „Ma arvan, et ta kandis seda nädal aega järjest.”

Greville naeris – haruldane baritonikõmin, mis paiskus välja siis, kui ta midagi tõeliselt naljakaks pidas.

„Amory Clay, mida ma sinuga teinud olen?”

Beau Monde pani mulle nädal aega hiljem sule sappa, mille põhjuseks oli lord Presseri enda äge kaebus ja kohtuga ähvardamine. Ta väitis, et tema tütar on naerualune, tal on surmani piinlik, teda on alandatud. Kogu 1928. aasta juuninumbri tiraaž osteti tagasi ja hävitati, mis läks maksma mitusada naela. Mind ohverdati otsekohe lootuses, et see vaigistab lord Presserit. Enamgi veel – Beau Monde’i peatoimetaja, keegi Augustin Brownlee, ütles selgesõnaliselt, et nad lasevad Beau Monde’i konkurentide seas kuulduse liikvele. Minu sõnamurdlikkus tehakse selgeks, minu armetut ebaprofessionaalsust kuulutatakse kõikjal. Ma ei tööta enam kunagi üheski seltskonnaajakirjas.

„Minu arust on see hea foto, nagu päris inimene, mitte täistopitud nukk,” ütles üdini ustav Lockwood. Ma olin otsinud üheks õhtuks tröösti tema pimiku kohal asuvas toas. Ta istus alasti kitsal voodil ja vaatas, kuidas ma riietun.

„Mind ei ole võimalik palgata,” ütlesin ma. „Ainult sellepärast, et mingi kuradi loll pärijanna kaotas huumorimeele.” Greville’i halvad kombed hakkasid mulle külge jääma.

„Kindlasti saab härra Reade-Hill …”

„Tema korraldas mulle selle Beau Monde’i töö. Ta soovitas mind selgesõnaliselt. Ega nad temastki just erilises vaimustuses ole.”

Ma panin rinnahoidja kinni ja tundsin kombinee järele küünitades, kuidas Lockwood mu selja taha tuli, mul ümbert kinni võttis, käed rindadele asetas ja neid pigistas.

„Ma armastan su tissusid, Amory, nii ümmargused ja …”

„Need on mu rinnad, Lockwood! Ära kasuta selliseid väljendeid. Sa ju tead, et see ei meeldi mulle.” Ta eelistas kasutada kehaosade ja armatsemise kohta kummalisi slängisõnu: tissud, semu, rada, võid tegema, Jack ja oavars … Ta oli pärit St Albansist ja ma mõtlesin, kas ta kasutas ehk mingit veidrat Hertfordshire’ murrakut.

Ta läks häirimatult voodisse tagasi. Polnud just palju asju, mis oleksid tema loomuse tüünet, siledat pinda häirinud. Ta armastas mind ebatavalise intensiivsusega – seda ma igatahes teadsin.

„Mul ei ole tööd, Lockwood. Ma olen töötu.”

„Küll sa jälle leiad. Sind ei peata miski, Amory. Mitte miski.”

Ema silmitses mind tühja, kaastundetu pilguga. Kuulsin, kuidas Peggy klaveril lõputult heliredeleid mängis. Mul hakkas sellest kerge peavalu tekkima.

„Miks sa ei võiks tutvuda mõne kena noormehega?” küsis ema. „Siis sa ei peaks enam fotograaf olema. Saa tuttavaks mõne juristi või sõduri või – ma ei tea – isegi ajakirjanikuga. Või …” ta jäi mõttesse, „või vikaariga. Linnanõuniku, õllepruulijaga …”

„Tänan, ei, ema. Ära rohkem ameteid paku.”

Ma lonkisin mõtlikult aeda. Greville oli öelnud, et ma võin alati tagasi tulla ja tema assistendiks hakata, aga kui ma olin ära läinud, et iseseisvalt töötada, oli ta palganud minu asemele ühe noore prantslase nimega Bruno Desjardins (kelle järele Greville minu arvates keelt limpsas) ja minul ei oleks seal õieti midagi teha olnud. Kui Beau Monde kõrvale jätta, olin ma kõik oma ülejäänud tööotsad teinud seltskonnaajakirjadele – Young Woman’s Companion, Modern Messenger, London Gazette ja nii edasi – ja kõik need uksed olid mulle nüüd suletud. Olid küll veel ajalehed – aga ma ei saanud end just fotoreporterina esitleda. Ja olid ka portreed, ent selleks oli vaja ateljeed ja kliendid ei jookse sulle just tormi, kui sul pole reputatsiooni ollagi.

Ma nägin kolme merisiga loorberipõõsa alla sibamas. Jah, ma võin ju alati pildistada lemmikloomi. Mul läks süda pahaks – nii madalale ma küll ei lasku. Ja pealegi ei olnud olemas häid fotosid loomadest. Fotograafia sisu ei ole loomade pildistamine, vaid …

„Oi. See oled sina.”

„Tere, Xan.”

Xan tuli põõsa tagant välja, mõlemas käes merisiga. Ta oli oma vanuse – kaksteist – kohta pikk ja tal oli silmatorkavalt valvas olek, otsekui ei usaldaks ta sind või ootaks, et sa teed tema suunas mingi äkilise liigutuse. Ta nägi kasimatu välja ja talle oleks ära kulunud pikk ligunemine vannis.

„Mida sa teed?” küsisin ma.

„Vabastan mõned merisead. Mul on neid liiga palju.”

„Kui palju?”

„Üle saja. Aga tundub, et nad ei taha aiast välja minna.” Ta kõndis piirdeheki juurde ja asetas kaks äsja vabastatud närilist maha. Need istusid seal niisama ninade tõmmeldes. Siis paiskas ta nende suunas jalaga mulda ja loomad jooksid peitu.

„Miks sa neid lemmikloomapoele ei müü?” küsisin ma. „Teeniksid natuke raha.”

„See oleks ebamoraalne.”

„Ah nii. Selge.”

Ta silmitses mind vaenulikult.

„Miks sa siin oled?” küsis ta.

„Kas ma ei tohigi oma perekonnal külas käia?”

„Küllap tohid ikka.”

„Kui armuline sinust, Marjorie.”

„Ära kutsu mind Marjorieks.”

Ta lonkis tagasi kuuri.

Ma läksin üle muruplatsi küüni. Peggy oli lõpetanud heliredelite mängimise ja uks oli poikvel. Kui uks oli kinni, ei tohtinud keegi teda segada. Ma koputasin ja läksin sisse. Peggy istus klaveri taga ja tegi käteharjutusi, tõmbas sõrmed rusikasse ja sirutas siis kiiresti välja.

„Tere, Peggoty.”

Ta pöördus ja naeratas – vähemalt ühel mu pereliikmel oli hea meel mind näha. Andsime teineteisele põsemusi ja ma märkasin, kui ilusaks ta oli muutumas – tal olid tumedad juuksed, suured silmad ja täiuslikult sirge nina. Isa nina, Clayde nina, mitte selline Reade-Hillide nina, nagu oli minul. Ta asetas nüsitud joonlaua parema käe pöidla ja väikese sõrme vahele ning sirutas neid valulikult teineteisest eemale.

„Mida sa teed? See paistab piinamisena.”

„Mu käed on liiga väikesed. Mu käsi ei kata tervet oktavit. Madame Duplessis ütleb, et minust ei saa kunagi edukat kontsertpianisti, kui ma tervet oktavit ära ei kata.”

„Sa oled alles neliteist, kullake. Kasvad veel.”

„Ma ei jõua ära oodata, et loodus oma töö teeks.” Ta naeratas. „Aeg ühegi naise järele ei oota.” Tal oli seljas metsaroheline sviiter, mis liibus tema väikestele rindadele, ja kollakaspruun pükskostüüm. Ta nägi välja pigem kaheksateist kui neliteist.

„Kas sul sigaretti on?” küsis ta ja võttis joonlaua valust võpatades ära. „Ai.”

Ta pani ukse kinni, me mõlemad süütasime sigareti ja kui ta oli partituurivirnad kõrvale tõstnud, istusime diivanile toa teises otsas.

„Kas ema teab, et sa suitsetad?”

„Issand, ei. Xan varastab mulle tema sigarette. Madame Duplessis suitsetab ka, nii et siin oleme kaitstud.” Ta silmitses mind teraselt. „Kas kõik on kombes, Ames?”

„Ei.” Ma jutustasin talle Beau Monde’i fiaskost.

„Jää mõneks päevaks siia. Palun. Võta puhkus.”

„Ma pean raha teenima.”

„Ema ütleb, et me oleme nüüd vaesed. Papa haiglale kulub terve varandus. Ta ütleb, et me peame võib-olla Beckburrow maha müüma.”

Ma üritasin neid kahte uudist seedida. Vaesed. Müüma.

„Issand, kui kohutav … Kuidas papal on?”

„Ta tundub enam-vähem terve. See tähendab siis, kui ta ärkvel on.”

„Aga pärandus, mille tädi Audrey mulle jättis? Kas me ei saa seda papale kulutada?”

„See oli ainult sinu hariduse jaoks, ütleb ema.”

„Ma oleksin pidanud ikkagi Oxfordi minema. Ma teadsin seda.”

Peggy ajas huuled mõtlikult prunti. „Kui ma kontsertidel ja soolokontsertidel esinema hakkan, siis pole meil häda midagi. Peregrine ütleb, et ma võin järgmisel aastal professionaalselt mängima hakata.”

„Kes on Peregrine?”

„Peregrine Moxon, helilooja.”

„Ah jaa.” Ma olin Moxonist kuulnud. „Kas ta tõesti lubab sul end Peregrine’iks kutsuda?”

„Ta lausa nõuab seda.”

„Kuidas sa teda tunned?”

„Ta on Kuninglikus akadeemias külalisõppejõud. Minust on saanud täitsa tema protežee …” Ta tõusis, läks pliidi juurde, tõstis kaane üles ja viskas koni sisse. Neliteist, kohe saamas kakskümmend neli, otsustasin ma.

„Jääd teed jooma?”

„Jah,” ütlesin ma. „Pärast peaksin Londonisse tagasi minema. Üritama elustada seda laipa, mida kujutab endast minu karjäär.”

Läksime teineteise käevangus üle muru tagasi majja. Tundsin, kuidas minusse valgus paanika teadmisest, et Beckburrow tuleb võibolla maha müüa, ebaloogilisest tundest, et see oli kuidagi minu süü, et ma olin kuidagi mässitud isa haigusesse ja selles süüdi ning ühtlasi süüdi hinnas, mida me kõik maksma peame.

„Meil läheb ju hästi, eks, Pegs?”

„Oh jah. Me peame lihtsalt selle aasta üle elama. Kuni ma teenima hakkan.”

Kui me majja läksime, mõtlesin ma, et on naeruväärne jääda lootma oma neljateistkümneaastasele õe peale, olgu ta siis muusikaline imelaps või mitte. Ma pidin midagi ette võtma.

Greville viis mu sööma Antoniosse, Brompton Roadil asuvasse Itaalia restorani, mis meile mõlemale meeldis. Tellisime vitello al limone ja pudeli Valpolicellat.

„Ma kasutasin oma mõjuvõimu,” kandis Greville ette. „Illustrated ja Modern Messenger annavad sulle tööd, aga see peab olema rangelt anonüümne.”

„See mu mainele küll eriti kasuks ei tule.”

„Vähemalt toob see raha sisse. Bruno läheb nädalaks tagasi Pariisi. Sa võid senikaua minu juures töötada.”

„Jupike siit ja jupike sealt,” ütlesin ma. „Mul tõstetakse üüri. Ja me peame võib-olla Beckburrow maha müüma.”

„Sa võid alati minu juurde tagasi kolida, kullake, kui sa vaid ei ürita mind uuesti ära võrgutada.”

„Haa-haa. Noh, aitäh. Võib-olla ma peangi. Aga ma teen vähikäiku, kas sa siis ei mõista? Kuidas ma peaksin nii elus edasi jõudma? Kuidas ma peaksin isegi tagasihoidlikku elatist teenima? See on võimatu.”

Greville valas meie klaasid ääreni täis ning noogutas mõtlikult.

„Sa pead muutma seda, kuidas maailm sind näeb.”

„Ah jaa. Muidugi,” ütlesin ma ehk pisut liiga sarkastiliselt. „Kerge.”

Ta oli endiselt mõttes ega pannud seda tähele. „Sa pead saama … kurikuulsaks. Veelgi parem – häbiväärseks.”

„Teen veel selliseid fotosid nagu Veronica Presserist.”

„Ei-ei. Midagi palju pöörasemat. Sul on vaja skandaali.”

„Skandaali? Kuidas ma skandaali tekitan?”

Ta naeratas. Ta oli selle mõttega rahul, ma nägin seda.

„Mina sinu asemel läheksin Berliini, kullake.”

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Ma seisin ja vaatasin kaste, mille olin pööningult alla tassinud. Viis pappkasti, mis olid täis väiksemaid karpe ja vanu manillaümbrikke, kümnete kaupa. Pildid, negatiivid, Kodachrome’i slaidid – fotojäädvustused minu elust, kõik, mida mul oli õnnestunud alles hoida. Osa karpe olid niisked ja hallitanud, teised olid iidse tolmukorra all. Kas asi on seda väärt? küsisin endalt. Kas tasub üldse proovida sorteerida seda hunnikut mulle jäänud ajal, kui palju seda ka poleks? Võtsin kätte paar juhuslikku karpi ja nägin ühte, mille kaanele oli kritseldatud aadress: 32b Jägerstrasse, Berliin 2. Ma kergitasin kaant. Karp oli tühi.