Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 13

Istusin Xanadu klubis oma nurgas, jõin Sekti, suitsetasin ja klõpsutasin õnnelikult vargsi oma käekotikaameraga pilte. Oli hilja ja osa tüdrukuid – kes olid samuti terve õhtu joonud – tegid viivitlevatele püsikundedele spontaanselt striptiisi. Mehed ja naised – selleks ajaks oli asi väga heteroseksuaalseks läinud – lobisesid, suudlesid ja hellitasid üksteist nagu armastajad, mitte nagu prostituudid ja maksvad kliendid, nagu oleks neil hea meel kohtuda ja nad naudiksid hetke, õdusalt koos ja mõneks minutiks eemal selle paiga seksikaubandusest, soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Ma olin õnnelik, sest olin jäädvustanud alastust. Ma tabasin poolpaljaid Berliini prostituute üksteisega rääkimas, kunded kõrval vaatamas. Kõik oli hästi.

Trudi ilmus välja, kübar peas ja mantel seljas, ning teatas Frau Amoreux’le, et on selleks ööks töö lõpetanud.

„Me võtame takso,” ütles Trudi.

Sõitsime itta, Lichtenbergi poole, vanade kortermajade vahelistele pikkadele pimedatele tänavatele. Märkasin teatrit ja silti, millel seisis „Blumenstrasse” ning siis keerasime kitsale varjulisele tänavale. Nägin eespool veel kolme taksot, mis reisijaid maha lasksid. Läksime nende järel läbi tavapärase niiske ja halvasti valgustatud sisehoovi ning leidsime ühe korteri ukse juurest mõned mehed järjekorras seismas, kaabud silmile tõmmatud ja kraed üles tõstetud. Trudi viis mind meestest mööda kõrvalukse juurde, kus ta kella helistas ning üks mees pistis kahtlustavalt pea välja. Tal oli loppis punetav nägu ja lopsakad vuntsid. Trudi sosistas talle paar sõna ja pöördus siis minu poole.

„Sa annad talle viiskümmend marka.”

„Aga ma ju andsin sulle just sada.”

„Ja ma toon su siia.”

Ma maksin vuntsidega mehele ja me läksime trepist korruse võrra üles ühte kööki. Seal oli mustakstõmbunud pliit, kivist kraanikauss ja mõned riiulid pottide-pannidega. Köögis seisis veel üks mees, kes luges ajalehte, ning peale puusade ümber mähitud rätiku oli ta täiesti alasti. Kui me sisse astusime, tõstis ta pilgu ja ma nägin, et tal oli halvasti kinni kasvanud jänesemokk. Ta kallistas ja suudles Trudit, kes meid tutvustas.

„See on Volker, mu vend.”

Me kätlesime.

„Kui sa talle natuke raha saaksid anda, oleks tore.”

Andsin Volkerile viiskümmend marka, nagu kord ja kohus. Aitäh, Greville.

„Mis siis toimub?” küsisin ma.

Trudi viis mu ettevaatlikult teise, köögist avaneva ukse juurde ja tõmbas selle irvakile. Praost sisse piiludes nägin tuba, võib-olla elutuba, millest oli tehtud mingi tahumatu teater. Seal oli juba ligi kakskümmend meest, kes istusid siin-seal ritta seatud toolidel. Mehi tuli veel juurde – jõukaid mehi, või nii nad mulle vähemalt paistsid, kui nad kaabud ja mantlid ära võtsid ja tuba inimestega täitus. Nägin, kuidas käisid ringi hõbedased välipudelid, süüdati sigarette ning vestlused olid vaiksed ja napisõnalised. Publik istus näoga lihtsa peatsiga puust voodi poole, mis oli patjade ja linadega üles tehtud, ja seda valgustas mõlemas otsas lihtne lamp. Hakkasin aru saama, miks Trudi oli nimetanud seda väga kõrvaliseks, väga salajaseks kohaks.

Ma pöördusin, kui kuulsin köögitrepil samme. Sisse astus prillidega neiu, seljas kaamelikarva mantel ja peas sametkübar, mille ühel küljel ilutses lehv. Tal oli kondine nurgeline nägu, tema väsimus oli ilmne ja ta nägi välja, nagu oleks tal seljataga terve tööpäev kusagil kontoris. Ta suudles familiaarselt Volkerit ja, sobranud käekotis, ulatas talle eseme, mis nägi välja nagu hambapastatuub.

Meid tutvustati – neiu oli Franziska – ja ma andsin talle kohustuslikud viiskümmend marka. Mulle tundus, et tundsin temas ära ühe Xanadu klubi tüdruku. Trudiga sosinal vahetatud sõnad kinnitasid, et see on tõsi. Praeguseks olin sellele õhtule kulutanud 250 marka, kuid mul ei olnud sellest kahju – mul oli tunne, et see, mida pidin kohe nägema, on vaeva väärt. Hoopis rohkem muretsesin selle pärast, kui palju mul filmi järel on – Xanadu klubis olin palju pildistanud.

Suur Vunts pistis pea ukse vahelt sisse ja küsis, kas kõik on valmis.

„Me oleme valmis,” ütles Franziska ja lipsas minust mööda elutuppa. Aplausi ei kõlanud – oli kuulda üksnes heli, mida teeb kaks tosinat toolidel nihelevat meest.

Trudi koputas mulle õlale.

„Ma lähen nüüd. Volker otsib sulle takso.”

„Järgmisel laupäeval kohtume.”

Ta lahkus ja ma pöördusin vaatama, mida Franziska seal toas teeb. Ta oli mantli ja kübara ära võtnud, hakkas omaette ümisedes sundimatult lahti riietuma, nagu oleks ta omaenda magamistoas ning ohkas ärritunult jonnaka nööbi peale. Õige pea oli ta aluspesu väel. Ta võttis prillid eest ja pistis need padja alla.

Ma vaatasin uuesti Volkerit. Ta oli nüüd alasti – ta keha oli väga valge ja selgesti välja joonistunud lihastega, ainult käsivarred olid pruuniks päevitunud. Tema rinnal oli kitsas karvariba, mis ulatus alla nabani. Ta pigistas peopessa hambapastat, hõõrus innukalt käsi, et pehmemat pastat teha – ja siis hakkas ta seda kreemi peenisesse masseerima.

„Mida sa teed?” küsisin ma tahtmatult ja tõstsin koti. Klõps.

Ta ei tundnud mingit häbi, kui ta mõlema käega end tõmbas ja sikutas ja hambapastat naha sisse hõõrus.

„Ai. See kipitab,” ütles ta. „Hambapasta ajab kuumaks. Stechend.” Jänesemoka tõttu rääkis ta kummaliselt susistades. „Ja kui on niimoodi kuum, siis ma olen suurem, vaata.”

Ta võttis käe eest. Ma nägin, et see toimis tõesti. Erektsiooni ei olnud, aga suurus avaldas sellegipoolest muljet.

„Heldeke!” Tõstsin koti ja köhisin nupule vajutades.

„See on lihtsalt nipp,” ütles ta ja kehitas peaaegu vabandavalt õlgu.

Pöördusin jälle uksepraost sisse piiluma. Franziska oli nüüd alasti, kõndis ümber voodi, korjas ja voltis seljast heidetud riideid kokku ning puges siis linade vahele. Volker kõrgus minu kõrval. Ma tundsin üksnes hambapasta lõhna.

„Kümme sekundit,” ütles ta.

Franziska teeskles magamist, ta hingas sügavalt ning rähkles voodis, nagu näeks ta und.

Siis astus sisse Volker – unenägu sai ilmsiks – ja hambapasta nipp kutsus meessoost publiku seas esile kadestava-imetleva ahhetuse.

Ja siis hakkasid Volker ja Franziska armatsema. Traditsiooniline ja lihtne seks, lina kõrvale heidetud, kahe lambi valgel. Kui see läbi sai, sammus Volker tagasi kööki. Ma kuulsin, kuidas ta end mu selja taga riidesse pani, aga mu pilk oli Franziskal, kui ta unenäost ärkas, ringi vaatas, mingit paljast meest ei näinud, endamisi naeratas, põhjalikult ringutas ning siis voodist välja astus ja riidesse panema hakkas, lõpetades padja alt võetud prillidega, järgnesid mantel ja sametkübar, ning kui töötav tüdruk oli eelseisvaks päevaks sobivalt riides, lahkus ta tagasi vaatamata toast.

Nüüd kõlas aplaus – põgus plaksutamine – ja ma kuulsin sosinat, kui Suur Vunts inimeste vahel ringi käis ja raha korjas.

Franziska seisis minu kõrval ja vaatas ilmetu näoga. Tal oli terav, peaaegu ilus nägu, kuid ta huuled olid peenikesed ja suunurgad allapoole, nagu paneks ta pidevalt midagi pahaks ja oleks kibestunud.

„Kas sa näed, kuidas ta raha tasku pistab?” küsis ta.

„Jah.”

„See on jootraha meile – mulle ja Volkerile –, aga ta jätab selle endale. Sissesaamise eest on mehed juba maksnud.” Ta naeratas kergelt. „Aga täna maksad sina mulle,” ja lisas inglise keeles, „suur tänu, preili.”

„Kelle mõte see etendus oli?” küsisin ma. „Tema?” Ma näitasin ukse vahelt Suure Vuntsi poole. Tuba tühjenes kiiresti. „Või Volkeri?”

„Ei. See on minu mõte. Kas sul suitsu on?”

Ma pakkusin talle sigaretti ja võtsin ise ühe. Läitsime suitsud. Volker oli läinud köögi kõrval mademel asuvasse tualetti.

„See sinu etendus on väga kaval mõte,” laususin ma, pannes imeks selle mõjusat ja täielikku lihtsust. Franziska unenägu. Kõik need mehed maksid, et nautida Franziska fantaasiat, mitte iseenda oma.

„Braavo.”

Ma käisin klubis veel mõned korrad ja suutsin tüdrukutega veel mõned fotosessioonid kokku leppida – nad olid nüüdseks minuga juba tuttavad ja neil oli tegelikult päris hea meel, et neid pildistati. Kui ma mõni nädal hiljem Berliinist lahkusin, otsustasin Londonisse tagasi lennata. See oli pillamine, peaaegu 10 naela ja sinna läks kõik, mis oli alles Greville’i teisest laenust, aga ma ei olnud kunagi varem lennukis olnud ja arvasin, et mu Berliini-seikluse lõpus on vaja mingisugust sümboolset tegu.

Hanna tuli minuga Staakenisse lennujaama. Me jätsime kurvalt hüvasti – minu arvates olid meist tõelised sõbrad saanud – ja ometi õnnestus tal mind salaja otse huultele suudelda, kui ta mind enda vastu tõmbas ja lubas mu Berliini fotode näitust vaatama tulla, kui see Londonis avatakse.

Trudi (üleval) ja Franziska enne tööd Xanadu klubi ees. Berliin, 1931.

Lendasin Deutsche Luft Hansaga ja kui ma umbes kahekümne kaasreisijaga üle betoonist perrooni lennuki poole läksin – neli mootorit, mingi määratu lendav tiib – pöörasin end, et paviljoni poole lehvitada, kuid ei näinud Hannat. Mõtlesin, et ta on ehk juba ära läinud.

Mu koht oli päris tiiva kohal – salongis võis kergesti püsti seista – ja väikesest kandilisest aknast avanes vaade ettepoole, täpselt nagu pilootidel, kes istusid minust mõne jala kaugusel paremal kokpitis. Uksed suleti, mootorid hakkasid tööle, me vurasime mööda hoovõturada ja paistis, et peaaegu kohe hiivas lennuk end õhku, tõusis väga aeglaselt kõrgemale ja suundus Amsterdami, kus oli enne Croydoni lennujaama tankimispeatus. Ma tundsin erakordset elevust – nagu ma hakkaksin minestama –, et mind tõsteti nõnda maa kohale, mootorimüra kõrvades, et ma hõljusin ja olin ometi nii kindlas kohas, jalge all metallpõrand ja vaip.

Ilm oli pilvine ja niipea, kui maa silmist kadus, lonkisin läbi lennukikere – lennuk oli täiesti stabiilne – suitsetamissalongi, kus ma suitsetasin ja jõin džinni vermutiga, mille serveeris valges pintsakus stjuuard.

Küsisin stjuuardilt, millises lennukis ma olen – mulle meeldis alati konkreetne olla, et tuleviku tarbeks informatsiooni talletada.

„See on Junkers, Fräulein,” vastas ta. „Junkers G-38.”

Tellisin veel ühe džinni ja nautisin seda ainulaadset tunnet, kus ma lendasin Junkers G-38-ga üle Euroopa, jook ja sigaret käes. Kogesin oma tavalisi vastukäivaid Berliini meeleolusid – kurbus lahkumise pärast ja elevil tulevikuootus. Ma ei olnud ühtegi pilti trükkinud – ainult kontaktkoopiate lehed piltidest, mida ma olin teinud Xanadu klubis ja Fransizka etendusel – kõik see oli veel ees, koos kaalutletud varjutamisega. Greville’il on kindlasti hea meel, mõtlesin ma – ma olin saatnud talle telegrammi: „ÜLESANNE TÄIDETUD”. Ja mul oli eelaimus, milles, peab tunnistama, oli tublisti õigustatud rahulolu, et mu pildid tekitavad üksjagu elevust.