Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 9

Rochesteri lähedal Kentis asuv Cloudsley Hall oli see vaimuhaigla, kus isa Hooklandi lossi vahejuhtumist saadik viibis. See oli inetu varajases uusgooti stiilis Victoria-ajastu maja, mis oli ehitatud uhke 18. sajandi talumaja külge ja seda aitas kenamaks muuta tollest ajast pärinev vana ja hoolikalt kujundatud park. Cloudsley Hallil olid sakilised katusevallid, nurgatornid ja ootamatult ka belvedere ning väravas oli kaks majakest, mille juurest kulges kergelt looklev sissesõidutee lammaste pügatud kinkude ja metsaste rohumaade vahelt maja enda juurde. Oli tunne, nagu ma külastaks hotelli või erakooli.

Greville sõidutas mu sinna oma halli Alvisega. Ema, Peggy ja Xan olid otsustanud, et ei tule kaasa, sest nad olid papat mitu korda näinud ja tundus, et oleks kasulikum, kui ma temaga üksinda kohtuma läheksin. Meid viidi ravijuhi doktor Fabien Lustenburgeri kabinetti ning Greville ütles mulle, et ta on šveitslane, asjatundja „maania” kõige kaasaegsema ravi alal.

Doktor Lustenburger oli tohutu suur ja kogukas noormees, kõvasti üle meeter kaheksakümne, juba üpris kiilas, kuid laiade tihedate vuntsidega, mis olid vastukaaluks tema peaaegu sündsusetult läikivale peanupule. Ta oli külalislahke ja sõbralik, väga rõõmus, et ma olin tulnud, ning viis mu innukalt ülakorrusele isa palatisse. Greville ütles, et ootab raamatukogus.

„Teile tundub, et teie isa on täiesti terve,” ütles doktor Lustenburger, kui me esimese korruse mademele jõudsime. „Ma hoiatan teid. See üllatab teid. Te küsite, et miks ta siin asutuses on?” Tal oli vaevumärgatav aktsent. „Võib-olla on ta pisut unine. Kui me patsiendid üles ajame, peavad nad „ärkvelolekut” natuke kummaliseks ja neil on raske sellega kohaneda. Vaadake, nad veedavad sedavõrd palju aega magades.”

Ta juhtis mind läbi palati, kus oli kümnekond voodit, millest enamikes olid magajad, mehed ja poisid, nagu ma kiiresti mõlemale poole heidetud pilgust nägin. Õhkkond oli sobivalt hillitsetud. Doktor Lustenburger juhatas mu väikesele klaasseintega rõdule, kust avanes vaade avarale muruplatsile Cloudsley Halli taga – ja pikergusele kitsale tehisjärvele, nägin ma üpris suure ehmatusega. Nurk oli täis lopsakaid potitaimi – palme ja lehtliiliaid – ning täis tuubitud jalatugedega tugitoole. Isa istus ühel sellisel, seljas pidžaama ja sarlakpunane tepitud hommikumantel. Ta paistis väga terve, värske olemisega, juuksed tavalisest pikemad, piiramata, peaaegu poisilikud, nagu mulle tundus. Ta suudles ja embas mind innukalt – ja ka täiesti loomulikult, nagu ei oleks meie vahel mitte midagi juhtunud.

„Amory, Baymory, Taymory! Vaata vaid, kullake. Kas ta pole mitte moe tipp, doktor Lustenburger?”

Doktor Lustenburger naeratas ja taandus sõnagi lausumata.

Alustasin üpris hüsteerilist vada oma elust Londonis, Greville’iga töötamisest, pidudest, kus ma käisin, ja inimestest, keda olin kohanud. Temaga omavahel olemine tegi mind väga rahutuks. See tundus ühtaegu täiesti normaalne ja judinaid tekitavalt pinev. Tundus, et isa kuulas mind, näol ebamäärane naeratus, ja lausus „Suurepärane,” „On vast lust, Amory,” ja „Heldekene”. Siis nõjatus ta vastu tugitooli seljatuge ja sulges silmad.

Ma istusin mõne sekundi ja silmitsesin teda.

„Mis juhtus, papa?”

Ta ärkas otsekohe üles ja viskas jalad hoogsalt põrandale.

„Ma ei mäleta,” ütles ta järsult. „See kõik on läinud, selles ongi häda. Need rohud, mida siin antakse, kas tead …” Ta võttis mu käe ja uuris seda. „Ma tean, et juhtus midagi kohutavat – ja ma mäletan, et sina ja mina seisime mingis järves auto katusel …” Ta viipas klaasi taga laiuvale vaatele, osutades Cloudsley Halli järvele. „Sellest suuremas. Ja siis ma mäletan politseid, politseijaoskonda, siis tulid arstid ja siis … seda siin.” Ta vakatas, kummardus ja tasandas häält. „Tead, kui ma esimest korda siia tulin ja järgmisel hommikul üles ärkasin, ütlesin ma: „Sa mu meie, küll ma alles magasin eile hästi!” Ja põetaja ütles: „Te olete maganud kaks nädalat, härra Clay.”” Ta kortsutas kulmu. „Siin pannakse sind magama mitmeks päevaks korraga, Amory. Nädalateks. Mul pole õrna aimugi, kui kaua ma olen maganud. Kuid. Mulle tundub, et ma polegi õieti ärkvel.”

„Noh, kui see sind vaid tervemaks teeb.”

„Ma tegin sulle midagi halba, eks?”

„Sellel ei ole nüüd tähtsust, papa. Sa saad terveks. Kõik on korras.”

„Korras nagu Norras. Saada mulle mõni foto, kullapai. See teeb mind terveks – ma saan sind iga päev vaadata.” Ta nõjatus uuesti tugitoolis tahapoole ja sulges silmad.

Mu selja taga kõlas viisakas köhatus ja ma pöördusin. Doktor Lustenburger oli hääletult saabunud, et mind ära viia. Isa magas sügavalt, nii et ma suudlesin ta laupa ning läksin doktor Lustenburgeri järel tema kabinetti, kus ta mulle mõningaid meetodeid selgitas. Cloudsley Hallis harrastati „uneteraapiat”. Doktor Lustenburger oli veendunud, et kõik hälbivad ja antisotsiaalsed maaniad tulenesid õnnetutest mälestustest. Ta uskus, et sügav uni, põhjalik, mitu päeva kestev uni on õige moodus nende mälestuste mõju allasurumiseks. „Ja sinu isa puhul,” jätkas ta, „pärinevad kõik need mälestused Suurest sõjast.” Ta naeratas enesekindlalt. „Kuid me kustutame neid aegamisi, ent kindlalt.”

Greville sõidutas mu kohe London Roadi lähedal Gravesendis asuvasse kõrtsi nimega Grenadier, kus me mõlemad jõime viski soodaveega. Ma väljendasin külaskäiguga seoses teatavat optimismi.

„Kas doktor Lustenburger mainis ravimeid ja nii edasi?” küsis Greville.

„Papa mainis rohtusid – aga ta ei öelnud midagi konkreetset.”

„See on üks kindel rohi, mis nad nii kauaks magama paneb. Teeb nad mitmeks päevaks oimetuks.”

„Kõlab imeliselt!”

Greville naeratas kavalalt. „Selle nimi on SomniBrom – barbituraadi ja bromiidi segu.”

„Võib-olla siis mitte nii imeliselt. Kuidas sa seda kõike tead?”

„Kullake – „sügava une teraapia”. SUT. See on nii moekas. Narkoos eemaldab ärevuse.” Ta tegi grimassi. „Abiks on ka mõned elektrišokid, kui sa tukastad.”

„Issand jumal! Ei!”

„Issand jumal! Jah! Kas sind üllatab, et ta ei mäleta üldse mitte midagi? Elektroodid pea küljes ja kõik muu selline. Aga sa ei tunne mitte midagi. Ju see on üpris healoomuline.”

„Vaene papa …” Ma jäin isale mõeldes äkitselt kurvaks. „Asi on sõjas, eks ole?” küsisin ebamääraselt. „Sõda tegi temaga seda.”

Greville nõustus mu mageda avaldusega ja me rääkisime edasi ning tellisime uued viskid soodaveega. Kui ta meie joogid tõi, torkas mulle pähe mõte, et kui me seal Grenadieri kõrtsi baarilauas istusime, võis mõni sisseastuja meid nõnda tõsiselt vestlemas nähes arvata, et me oleme kurameeriv paarike.

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Ma jalutasin Inverbarri – korralik kahemiiline matk – lõunatama Calder ja Greer McLennaniga, mu parimate sõpradega sellel saarel. Oli karge, tuuline päev, tuul sikutas mu jakki ja mütsi ning päike oli pilverivide vahele ilmudes ebaharilikult särav, oma selguses peaaegu nagu Alpides. Lisaks söömisele viisin Calderile tagasi temalt laenatud raamatu pealkirjaga „Viimane aasta: aprill 1944–aprill 1945”, autoriks Dennis Fullerton. See oli Euroopa sõja tormilise lõppmängu kirjeldus, ma üritasin kaardistada omaenda kulgu nende kaheteistkümne kuu jooksul ja mulle oli saanud osaks mõningane valgustus. Vähemalt nägin ma nüüd lisaks enda pisikesele ja konkreetsele ettekujutusele suurt pilti – kus minu looklevad rännakud oleksid sõjaajaloo suurde marssi sobitunud.

Ma kõndisin vallseljakule, mis ühendas Barrandale’i kahte suuremapoolset, saare rohmaka selgroo moodustavat küngast Beinn Morri ja Cnoc Torranit, ning seljakule jõudes nägin enda all Inverbarri väikese abaja serval, vaatega Mulli lõunatipule ja selle taga laiuvale Atlandi sepistatud hõbeplaadile.

Greer tervitas mind tagaukse juures, ühes käes džinn toonikuga ja teises sigaret. Ta oli nägus pikk naine, kelle lumivalged juuksed olid ranges lühikeses soengus, kulme riivava järsu tukaga. Ta oli minust kümme aastat noorem, ent ma arvasin, et valgete juuste tõttu nägi ta mõnikord vanem välja. Tema ja Calder olid pensionil teadlased Edinburghi ülikoolist. Calder oli olnud majandusprofessor, Greer oli aga kosmoloog, „täiesti silmapaistmatu”, nagu ta ise lisas. Calder – lühike, sitke, habemega – oli üliaktiivne täiskasvanu ja mägismaal matkamise fanaatik. Greer oli rahulikum ja kirjutas raamatut molluskitest, või nii ta vähemalt väitis. Kummaline töö kosmoloogi jaoks, olin ma tähendanud, kui ta mulle seda rääkis. Ta oli naeratanud ja öelnud lihtsalt, et tundis vajadust keskenduda millelegi, mis on kodule lähemal.

Calderil olid kokaambitsioonid, nii et me sõime pärlikruubipuljongit ja piprast ulukilihahautist. Jõime raamatukogus kohvi ja suitsetasime sigarette. Ma märkasin alumisel riiulil suurt atlast ja küsisin, kas tohin seda laenata. Atlast oli liiga tülikas jalgsi koju viia – see oli suur nagu sillutisekivi – nii et Greer pakkus välja, et sõidutab mu ümber saare tagasi mu majakesse. Ta peab Achnalornist mõned asjad tooma, ütles ta.

Külas parkisime väikese supermarketi juures ja ma kasutasin juhust, et osta ajaleht, Glasgow Herald ja kaks pakki sigarette. Greer oli teinud sama ning me istusime parklas, suitsetasime, sirvisime ajalehti ja vaatasime, kuidas kalalaevad väikeses sadamas tulid ja läksid.

Osutasin artiklile Heraldi esilehel. Mingis teadaoleva universumi kauges nurgas oli avastatud uus galaktika.

„Kas paneb südame kiiremini põksuma?” küsisin.

„Pole päris minu valdkond,” vastas Greer. „Ma keskendusin sellele, mis juhtus enne suurt pauku. Kui oli eimiski.”

„Lõpeta kohe ära,” naersin ma. „Ma ei jaga neid mõisteid: „eimiski”, „lõpmatus”, „ajatus”. Mu aju ei küündi nii kaugele.”

„Sellepärast ma läksingi varem pensionile,” kostis Greer nukra naeratusega. „Ma mõistsin, et see, mida ma teen, on mõttetu kogu inimsoo jaoks, välja arvatud ehk kuus inimest mingites kaugetes ülikoolides.”

„Mulle on piire vaja,” sõnasin ma. „Ma ei hooma „eimiskit”. Et kunagi ei olnud mitte midagi ja aega ei olnud olemas ja et „eimiski” oli lõpmatu … ” Ma naeratasin. „Või vahest olen ma lihtsalt loll.”

„Sellepärast ma uuringi tillukesi molluskeid kaljusoppides,” ütles Greer, viskas koni aknast välja ja hingas välja. „Me oleme lihtsalt teatud liiki ahv väikesel planeedil, mis keerleb ühe tähtsusetu tähe ümber. Miks ma peaksin pabistama selle pärast, mis võis või ei võinud juhtuda kolmteist miljardit aastat tagasi?”

„Teatud liiki ahv. See meeldib mulle.”

„Nii et ma otsustasin selle sinnapaika jätta. See tundus lihtsalt äkitselt mõttetu.”

„Tubli,” ütlesin ma ja lisasin siis tundelisemalt, kui olin plaaninud: „Ei saa just öelda, et olevikus liiga vähe probleeme oleks.”

„Täpselt,” ütles ta, käivitas auto ja hakkas sõitma.

„Kui me sellest juba räägime. Kuidas Alisdairil läheb?” Alisdair oli nende poeg, diplomaat, teinud hiljuti läbi inetu lahutuse. Mängus oli kaks väga väikest last ja kibestunud endine naine.

„Ta saadeti Vietnami,” vastas ta kuivalt. „See peaks ta pahandustest eemal hoidma.”

„Vietnam,” ütlesin ma mõtlematult. „Noh, mind viis see igatahes suurtesse pahandustesse.”

Greer saatis mulle terava pilgu.

„Heldeke, oled sina alles üllatusi täis,” ütles ta. „Igavene must hobune. Millal sa Vietnamis olid, jumal küll?”

„Mida? Mina? … Oh, mitu aastat tagasi. Kui sõda alles täie hooga käis.”

Me olime mu majakese juurde jõudnud. Greer peatas auto ja pöördus minu poole ning ma tajusin, et ta tahab rohkem rääkida. Ma ei tahtnud viivitama jääda ja avasin ukse.

„Suur tänu lõuna eest.”

„Ära atlast unusta,” ütles Greer.

Tegin tagumise ukse lahti ja vinnasin atlase välja.

„Ma jutustan sulle kunagi Vietnamist,” ütlesin ma.

„Lubadused, lubadused,” lausus tema.

Sel õhtul jõin liiga palju viskit, et ma ei mõtleks sõdadele, mida ma olin kogenud. Voodis tundsin end ideaalselt unisena ja kui silmad sulgesin, vajus tuba kergelt ja meeldivalt viltu. Minu sügava une teraapia oli viski.

***

Greville avas šampanjapudeli, valas meile kummalegi klaasitäie ja me jõime teineteise terviseks.

„See on kindlasti rekord,” ütles ta. „Kolm balli ühel õhtul. Mis Londoniga toimub? See on enneolematu.”

Ma süütasin sigareti ning vaatasin, kuidas ta pintsaku seljast heitis ja tugitooli vajus. Teadsin, et täna õhtu pidi olema see õige õhtu.

„Poleks suutnud seda ilma sinuta teha, kullake. Miljon tänu,” ütles ta.

„Ja Lockwoodita.”

„Locky on tõeline rügaja. Aga ma arvan, et kui see nii jätkub, on meil veel ühte assistenti vaja.”

Ma istusin tema vastu.

„Aga see ei saa ju ometi nõnda jätkuda. See on mingi pöörane erand. Kõik on ohjeldamatud.”

„Ja pole isegi hooaeg …” mõtles Greville. „Ma tean. Jaga ja valitse. Äkki lööks lahku? Mis sa arvad, kas sa suudaksid ühe otsa üksinda teha? Sa võta Lockwood. Ma otsin kellegi uue.” Ta tõusis püsti ning sammus elutoas edasi-tagasi, ise pingsalt mõeldes. „Me võiksime teha neli üritust õhtu jooksul. Kumbki kaks.”

„See kõlab loogiliselt,” kostsin ma. „Aga minule pööratakse tähelepanu ainult sellepärast, et teatakse, et ma olen sinuga. Inimesed ei taha, et neid pildistaks Amory Clay. Mis veel tähtsam, nad ei maksa selle eest, et neid pildistaks Amory Clay.”

„Küll nad maksavad.” Ta lonkis uuesti toa teisest otsast minu juurde. „Oota vaid, kuni sinu töid nähakse.” Ta võttis mu parema käe ja suudles seda. „Minu parem käsi. Ma olen rampväsinud. Ilusaid unenägusid.”

Ma libistasin oma väikeses magamistoas kleidi ja aluspesu seljast ning panin selga õhukese siidkleidi, mis ulatus põlvini. Tupsutasin kõrvade taha pisut parfüümi ja tegin juuksed lahti. Märkasin üllatusega, et olen väga rahulik – see ei olnud mingi pöörane joobnud otsus. Asjad pidid otsustavasse järku jõudma. Siis ma peatusin ja mõtlesin nii selge peaga kui suutsin sellest, mida ma kavatsen teha, ja sellega kaasnevatest ohtudest. Kõik võib muidugi koledal kombel valesti minna, kuid ma kinnitasin endale, et sa oleksid võinud mõni kuu tagasi surma saada, lõksus Hooklandi lossi järve vette vajunud autos. Ära lase elul mööda lipsata, kuni sa möödanikule mõtled. Ela endale, selle nimel, mida sa tõeliselt tahad.

Ela endale, kordasin ma, kui ma läbi pimeda korteri Greville’i magamistoa poole paterdasin. Ukse all ei olnud valgustriipu. Ma koputasin.

„Greville? Kas ma tohin paar sõna juttu puhuda?” Lükkasin ukse lahti, kui ta parajasti öölaual lambi põlema pani. Ta juuksed olid sassis ja laubale langes paks lokk. Ma polnud teda kunagi varem nii räsitud seisus näinud.

„Amory? Mis toimub? Kas midagi on lahti?”

Ma lipsasin tema kõrvale voodisse.

„Mul on külm,” ütlesin ma, võtsin tal ümbert kinni ja üritasin teda huultele suudelda.

Ta lükkas mu väga õrnalt, ent kindlalt eemale.

„Mida sa teed? Kas sa oled hull?”

„Ma olen sinusse armunud.”

„Ära ole kuradi loll. Ma olen su onu!”

„Mis siis? Sellel pole tähtsust.”

Ta ajas end istuli ja tõmbas sõrmedega läbi juuste, siludes neid pisut. Siis ronis ta voodist välja ja haaras hommikumantli. Ma märkasin, et tal oli seljas pruunikashall tumedate äärispaeltega pidžaama. Ta viskas hommikumantli mulle.

„Sa oled peaaegu alasti, rumal tüdruk. Pane see selga. Mispärast sa mind võrgutada üritad? Kas sa jõid liiga palju?”

„Sest mul on kõrini sellest, et ma olen „tüdruk”!” Mu hääl oli kimedam, kui ma soovinuks. „Kõrini sellest, et ma olen „rumal tüdruk”, mis on veel hullem! Ja ma armastan sind. Ja ma ei taha, et keegi teine mind armastaks või …” Mulle ei tulnud õige sõna pähe. „Minuga intiimsuhtes oleks.”

Ta naeris, läks tualettlaua juurde, leidis sigareti ja süütas selle.

„Sul on ikka kuradi palju õppida, kullake.”

„Ma olen üheksateist. Ma oleksin peaaegu surma saanud. Mu isa üritas mind tappa. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata –”

Ta tõstis mu vaigistamiseks käe ja vangutas uskumatult pead. Kuulsin, kuidas ta vaikselt huultega matsutas.

„Asi on selles, Amory, et mind ei huvita tüdrukud. Kas sa siis aru ei saa?”

„Millest?”

„Mind huvitavad mehed. Ja poisid … Ma olen see, keda peen seltskond nimetaks „lillaks”.”

Ma vaatasin talle otsa.

„Jeesus. Mu jumal … Ma ei … Ma ei tea, mida öelda.”

„Ära tunne piinlikkust, kullake. Tegelikult olen ma päris meelitatud, et sa mind sobivaks materjaliks pidasid. Maskeering toimib väga hästi.”

Ma toppisin ta hommikumantli selga, olles äkitselt absurdselt teadlik oma tillukesest napist kleidist, valgusest, mis mu paljastele käsivartele ja õlgadele paistab. Mu rinnad tundusid järsku kohatult valged ja suured. Tõmbasin hommikumantli ümber ja tundsin, kuidas üle selja jooksis judin. Jäine häbi, mitte põletav häbi, mis on veelgi hullem. Ma ei kavatsenud nutma hakata, aga ma polnud end kunagi nii lollina tundnud. Nagu tohutu malmikamakas, tonnide kaupa tuima metalli.

Ta istus minu kõrvale, võttis mõlemad mu käed pihku – täpselt nii, nagu ta oli teinud siis, kui ta keelitas mind isa vaatama minema. Teises maailmas.

„Kas sa tõesti ei taha enam neitsi olla?”

„See oli plaan küll. Nüüd ei ole ma enam nii kindel. Nagu sa ütlesid, on mul palju õppida. Võib-olla hakkan hoopis nunnaks.”

Greville silmitses mind tähelepanelikult.

„Sa oled uskumatult tormakas, Amory, kas tead. Väga kangekaelne.”

„Väga loll.”

„Jah, ka nii võib öelda. Sellest võib sul elus veel pahandusi tulla.”

„Juba ongi tulnud.” Ma sikutasin hommikumantli vöö koomale, tundes ise silmis soolaseid pisaraid. Ma ei hakka nutma. „See on minu häda. Minu needus.”

„Mis tähendab, et minu meelest ei oleks sa kardetavasti kuigi hea nunn.”

Ma naeratasin tahtmatult. „Tõenäoliselt mitte.”

Ta vaatas mind tähelepaneliku, kuid heatahtliku pilguga.

„Tead, kui ma arvaksin, et ma seda suudan, siis ma aitaksin sind. Sa oled väga ilus tüdruk. Aga see oleks jube – meie mõlema jaoks. Liiga õudne ja piinlik. Võib su elu ära rikkuda, ma lihtsalt ei ole selleks loodud, kullake. Masinavärk ei töötaks, kui sa mõistad, mida ma silmas pean.”

„Ma lähen parem ära. Ma vist suren häbi kätte. Anna andeks, Greville, ma ei …”

„Miks sa noort Lockwoodi ära ei võrguta?”

„Mida? Lockwoodi?”

„Ta on sinust täiesti lummatud. Seda on silmist kaugele paista. Ta jumaldab sind. Kas sa ei ole märganud?”

„Ma kardan, et ma olen ainult sinule mõelnud.”

„Sul on palju parem kaotada süütus priskele noorele Lockwoodile kui minusugusele saamatule homole.”

Me näeme vaid seda, mida tahame näha, ja nii tehaksegi vigu. Greville muutus minu jaoks äkitselt teravaks, nagu oleks objektiivi keeratud.

Järgmisel hommikul hiilisin kööki, kuid ta oli juba seal, kenasti hommikuülikonnas, valmis laulatuseks, mida me pidime Bromptoni palvelas pildistama. Ta nägi välja nagu illustratsioon ajakirjast Tailor & Cutter.

„Sa ju ei kavatse mulle kallale karata, Amory?”

„Väga naljakas.”

Aga muidugi oli see just õige asi, mida öelda. Ta viskas selle üle nalja. Me võisime selle üle nalja heita ja seega võisin ma temaga jälle koos olla, muretult tegutseda, kuigi kõik oli teistmoodi. Kummalisel moel tundsin end temaga lähedasemana nüüd, kus ma temast tõde teadsin. Nüüd oli meil oma saladus.

„Kas Lockwoodiga on õnneks läinud?” küsis ta minult ühel päeval.

„Greville! Palun!”

„Ta on tore poiss. Tugev, aga malbe.”

„Sa räägid temast nagu veohobusest.”

„Sa ju tead, mida veel veohobuste kohta öeldakse, eks ole, kullake?”

„Ei tea. Ja ei tahagi teada.”

Aga kuna Greville temast pidevalt rääkis, Lockwoodi ja tema võlusid kogu aeg jutuks võttis, sain ma Lockwoodist teadlikuks teisiti kui enne. Ma mõistsin, et tegelikult vaatas ta mind salaja kogu aeg; märkasin, kuidas ta kasutas iga juhust, et seista mulle nii lähedal, kui sündsus lubas. Taipasin, et Greville’il oli õigus – Lockwood oli minust täiesti lummatud.

Mõni nädal pärast minu fiaskot Greville’iga panime parajasti pimikut kinni. Punane tuli põles ja me ajasime pimiku ebareaalses lopsakas kumas otsekui välja maalituna oma asju. Ma riputasin üles negatiive ja tajusin endal Lockwoodi pilku nagu puna läbistavat nähtamatut valgusvihku, mis minul mängles. Mõtlesin, et miks ka mitte? Mingil ajal peab see ju juhtuma – ja mida varem, seda parem. Ja kui olin selle mõtte endale juba pähe lasknud, tundsin sellega kaasnevaid füüsilisi tagajärgi – keeramist kõhus, meeldivat nõrgestavat ootust.

Lockwood sirutas käe, et laelamp põlema panna, kuid ma haarasin tal enne randmest. Me seisime ja vaatasime teineteisele otsa.

„Mis on, preili Clay?” Tema hääl oli kuiv ja summutatud.

„Kas sa tahaksid mind suudelda, Lockwood?”