Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 6

Päeval, mil ma sündisin, tehti viga, kui nüüd järele mõtlema hakata. Praegu ei tundu see tähtis, kuid 7. märtsil 1908. aastal – näib, et nii ammu, peaaegu seitsekümmend aastat tagasi – tegi see mu ema väga pahaseks. Olgu kuidas on, igatahes ma sündisin ja isa avaldas ema rangete juhiste kohaselt Timesis kuulutuse. Ma olin nende esimene laps, nii et maailma – London Timesi lugejaid – teavitati sellest nagu kord ja kohus. „7. märtsil 1908. aastal sündis Beverley ja Wilfreda Clay perre poeg Amory.”

Miks ta ütles „poeg”? Oma naise, minu ema salvamiseks? Või oli see mingi perversne soov, et ma ei olekski tüdruk, et ta ei tahtnud tütart saada? Huvitav, kas ta sellepärast üritaski mind hiljem tappa …? Selleks ajaks, kui ma sattusin peale albumisse kleebitud kollasele kuivanud ajalehe väljalõikele, oli isa olnud juba mitukümmend aastat surnud. Liiga hilja, et temalt küsida. Veel üks viga.

Beverley Vernon Clay, minu isa – kuid teile ja tema vähestele lugejatele (kellest enamik on ammu kadunud) kahtlemata paremini tuntud kui B. V. Clay. Kahekümnenda sajandi alguse novellikirjanik – peamiselt üleloomulike lugude kirjutaja –, äpardunud romaanikirjanik ja mitmekülgne literaat. Sündis 1878. aastal, suri 1944. aastal. „Oxfordi inglise kirjanduse teejuht” (kolmas väljaanne) kirjutab temast nõnda:

Clay, Beverley Vernon

B. V. Clay (1878–1944). Novellikirjanik. Novellid ilmunud kogumikes „Tänamatu töö” (1901), „Kuritahtlik hällilaul” (1905), „Salarõõmud” (1907), „Reedeklubi” (1910) ja mujal. Ta kirjutas üleloomulikest nähtustest mitu lugu, millest kõige tuntum on „Belladonna annetus”. Selle tõi 1906. aastal lavale Eric Maude (vt lisaks) ning etendust mängiti Londoni West Endis kolm aastat ja 1000 korda (vt Edwardi-aegne teater).

Seda pole just palju, mis? Pole just palju sõnu, mis võtaksid kokku sedavõrd keeruka, raske elu, kuid seda on siiski rohkem, kui saab osaks enamikule meist nendes mitmesugustes järeltulevate põlvede annaalides, mis jäädvustavad meie põgusat viibimist sellel väikesel planeedil. Naljakas küll, ma olin alati kindel, et minust, B. V. Clay tütrest, ei kirjutata midagi, kuid tuli välja, et mul ei olnud õigus …

Igatahes on mul isast mälestusi väga varasest lapsepõlvest, kuid tundub, et tõeliselt sain teda tundma alles siis, kui ta tuli tagasi sõjast – Suurest sõjast, Esimesest maailmasõjast –, kui ma olin kümneaastane ning mõnes mõttes juba saamas selleks inimeseks ja isiksuseks, kes ma olen praegu. Nii et ajalünk, mille sõda peale surus, tegi kõik teistsuguseks ja pärast seda on kõik mulle öelnud, et tagasi tulles oli ka isa ise teistsugune inimene, läbielatust pöördumatult muutunud. Ma oleksin tahtnud teda paremini tunda enne seda traumat – ja kes siis ei sooviks rännata ajas tagasi ja kohtuda oma vanematega enne, kui neist said su vanemad? Enne kui mõisted „isa” ja „ema” tegid neist koduse müüdi tegelased, kes on igavesti lõksus ja paigal nende nimetuste ja nende tagajärgede merevaigus?

Clay perekond.

Isa: B. V. Clay.

Ema: Wilfreda Clay (neiupõlvenimega Reade-Hill) (sündinud 1879).

Mina: Amory, esmasündinu, tüdruk (sündinud 1908).

Õde: Peggy (sündinud 1914).

Vend: Alexander, alati tuntud kui Xan (sündinud 1916).

Clay perekond.

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Ma sõitsin õhtul Šotimaa suve viirastuslikus videvikus parajasti Obanist tagasi Barrandale’i, kui nägin vähem kui 200 jardi kaugusel saarele viivast sillast metskassi üle tee minemas. Ma peatasin kohe auto, lülitasin mootori välja ning jälgisin ja ootasin. Kass peatas kaalutletult sammumise ja pööras pea minu poole peaaegu kõrgilt, nagu oleksin ma teda seganud. Ma sirutasin pikemalt mõtlemata käe kaamera – oma vana Leica – järele ja tõstsin selle silma ette. Siis panin ma selle käest. Pole olemas igavamaid fotosid kui fotod loomadest – arutage. Vaatasin, kuidas pugalikpruun kokkerspanjeli suurune kass lõpetas oma pepsi siksakilise teekonna üle tee ja lipsas uude okaspuude istandusse, kus ta kohe nähtamatuks muutus. Ma käivitasin mootori ja sõitsin koju oma maamajja, ise kummaliselt reibas.

Nimetan seda „maamajaks”, kuid selle õige aadress on Druim Rigg Road 6, Barrandale’i saar. Mul ei ole õrna aimugi, kus asuvad majad 1 kuni 5, sest maja seisab üksinda väikese lahe ääres ja Druim Rigg Road lõpeb selle juures. See on 19. sajandi keskpaigas ehitatud toekas kahekordne paksude seinte ja väikeste tubadega maja, millel on kaks mitme lõõriga korstnat ning mõlemal küljel ühekorruselised kõrvalhooned. Ma oletan, et sada aastat tagasi haris keegi siin põldu, kuid kõik see on nüüd kadunud. Majal on sammaldunud kiviplaatidest katus ja betoonkattega seinad, mis olid vananedes omandanud ebameeldiva sapirohelise värvuse ja mille ma sisse kolides valgeks värvisin.

Maja seisis fassaadiga väikese nimetu lahe poole ning vasakule, läände pöördudes võis näha Mulli lõunatippu ja selle taga Atlandi ookeani tohutut halli tuulest sasitud laotust.

Astusin eesuksest sisse ja minu koer Flam, must labrador, tõi kuuldavale talle omase madala kõrihäälse tervitushaugatuse. Panin poekotid käest ja läksin elutuppa tuld kontrollima. Korstnaorvas seisis suur klaasustega ahi, milles põletasin turbabriketti. Tuli oli väike, nii et ma viskasin sellele mõned briketitükid. Mulle meeldis põlev turvas rohkem kui süsi – ma oleksin justkui põletanud iidseid maastikke, minu maja, minu vett soojendades said tuhaks terved eoonid, terved geograafiad.

Väljas oli veel valge, nii et ma kutsusin Flami enda juurde ja me kõndisime lahe äärde. Seisin väikesel poolkuukujulisel rannal, samal ajal kui Flam hulkus mõõnast jäänud vetikate ja kaljulompide vahel, ning ma vaatasin, kuidas päev läheb sujuvalt üle ööks, märgates päikeseloojangu hämardi imelisi toonivahetusi – kuidas punane apelsinivärv võib silmapiiri noateral muutuda märkamatult jääkülmaks siniseks; ja kuulasin mere lõputut vaigistavat kussutamist – tss, tss, tss.

***

Kui ma sündisin – Edwardi-aegsel Inglismaal – oli Beverley täiesti tavaline poisinimi (nagu Evelyn, Hilary, Vivian) ja ma mõtlen, et ehk valis isa just seetõttu mulle androgüünse nime: Amory. Ma usun, et nimed on tähtsad, neid ei tohiks põhjendamatult võtta – sinu nimest saab su silt, su klassifikatsioon – sinu nimi on see, millega sa endast räägid. Mis saaks olla veel tähtsam? Ma olen elus kohanud veel vaid ühte Amoryt ja tema oli mees – juhtumisi igav mees, kuid tema huvitav nimi ei teinud teda elavamaks.

Kui sündis mu õde, oli isa juba ära sõjas ning mu ema pidas uuele lapsele nime panemise osas aru oma vennaga, mu onu Greville’iga. Nad otsustasid kahepeale millegi „koduse ja kindla” kasuks, või nii vähemalt perekonnalegend räägib, ja nii pandi Clayde teisele tütrele nimeks Peggy – mitte Margaret, vaid kohe algusest peale deminutiiv. Võib-olla oli see mu ema vastulöök „Amoryle”, androgüünsele nimele, mida tema ei valinud. Nii tuli maailma Peggy – see kodune ja kindel Peggy. Sobimatumat nime pole küll kunagi ühelegi lapsele pandud. Selgus, et kui isa tuli oma kuuekuuse tütre juurde puhkusele, oli nimi kindlalt juurdunud ja me kõik kutsusime teda Pegiks või Peggotyks või Peggsyks ning isa ei saanud enam midagi teha. Talle ei meeldinud Peggy nimi ja ma arvan, et seetõttu ei ilmutanud ta ka Peggy suhtes kunagi täiel määral armastust, nagu oleks tüdruk olnud mingi leidlaps, kelle me enda juurde olime võtnud. Kas mõistate, mida ma nimede tähtsusega silmas pean? Kas Peggyl oli tunne, et tal on vale nimi, sest see, või täpsemalt tema, ei meeldinud isale? Kas see oli järjekordne viga? Kas ta sellepärast oma nime hiljem ära muutiski?

Maja Barrandale’i saarel enne remonti ja värvimist, u 1960.

Mis puutub Alexanderisse, Xanisse, siis lepiti see ühiselt kokku. Mu ema isa, ringkonnakohtu kohtunik, kes suri enne minu sündi, kandis Alexanderi nime. Isa oli see, kes selle kohe Xaniks lühendas ja see jäi külge. Nii et seal me siis olime, Amory, Peggy ja Xan – Clay lapsed.

Mu esimene mälestus isast oli see, kuidas ta seisis käte peal Beck-burrow’s, meie majas, mis asus Claverleigh’ lähedal Ida-Sussexis. Ta oskas seda teha pingutuseta – peotrikk, mille ta oli noorena selgeks õppinud. Talle piisas vaid väikesest murulapist, et seista ilma igasuguste raskusteta kätel ja teha mõned sammudki. Ent pärast sõjas haavata saamist tegi ta seda üha vähem, ükskõik kuidas me teda ka ei mangunud. Ta ütles, et see paneb tal pea valutama ja teeb pilgu uduseks. Aga kui me väga väikesed olime, ei olnud vaja teda lunida. Ta tavatses öelda, et talle meeldib kätel seista, sest see korrastab tema meeli ja vaatepunkte. Ta seisis kätel ja ütles: „Ma vaatan, kuidas teie, tüdrukud, nagu nahkhiired jalgupidi ripute ja mul on teist kahju, oo jaa, selles teie tagurpidises maailmas, kus maapind on pea kohal ja taevas on all. Vaesekesed.” Ei, ei, kiljusime meie vastu, ei – hoopis sina oled tagurpidi, issi, mitte meie!

Ma mäletan, kuidas ta tuli pärast Xani sündi puhkusele, munder seljas. Xan oli kolme-neljakuune, nii et see oli ilmselt millalgi 1916. aasta lõpus. Xan sündis 1. juulil 1916, Somme’i lahingu avapäeval. See oli ainus kord, kui ma mäletan isa mundrit kandmas – kapten B. V. Clay, DSO1 – ainus kord, kui ma suudan meenutada teda sõdurina. Ju ma nägin teda mundriga ka teistel puhkudel, kuid mäletan eriti selgelt just seda puhkust – ilmselt seetõttu, et sündinud oli väike Xan ja isa hoidis oma poega süles kummalise tardunud ilmega.

Tuli välja, et ta oli lapsele nimepaneku kohta jätnud täpsed juhtnöörid: kui on poiss, siis Alexander, kui on tüdruk, siis Marjorie. Kuidas ma seda tean? Sest mõnikord, kui ma olin Xani peale pahane ja tahtsin teda kiusata, kutsusin ma teda Marjorieks, nii et ju siis teadsid seda kõik. Mulle näib, et kõik perekonnalood, isiklikud lood on sama puudulikud ja ebausaldusväärsed nagu foiniiklaste ajalugu. Me peaksime kõik üles kirjutama, täitma need suured lüngad, kui saame. Sellepärast ma seda siin kirjutangi, mu kullakesed.

Sõja ajal oli mees, keda me nägime kõige sagedamini ja kes elas aeg-ajalt meie juures Beckburrow’s, hoopis minu ema noorem vend Greville – onu Greville. Greville Reade-Hill oli olnud sõjaväe lennukorpuse fotoluures vaatleja ning oli omamoodi legend tänu asjaolule, et ta oli tulnud täiesti tervelt välja neljast lennuõnnetusest, kuni ta murdis viiendas jala viiest kohast ja tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Ma mäletan, kuidas ta, munder seljas, mööda Beckburrow’t lonkas. Ja siis sai temast seltskonnafotograaf Greville Reade-Hill. Ta ei sallinud, kui teda „seltskonnafotograafiks” nimetati, kuigi täpselt seda ta oligi. „Ma olen fotograaf,” tavatses ta kaeblikult öelda, „hoopis teine tera.” Greville – ma ei kutsunud teda kunagi onuks, ta keelas selle ära – pani mu elu tema enese teadmata kindlas suunas liikuma, kui ta kinkis mulle 1915. aastal mu seitsmendaks sünnipäevaks Kodaki kaamera Brownie nr 2. See on esimene foto, mille ma tegin.

Beckburrow aias, 1915. aasta kevad.

Greville Reade-Hill. Lubage mul ta silme ette manada sellisena, nagu ta oli vahetult pärast sõda, kui tema karjäär hakkas tuult tiibadesse saama ja liikus raskustega, kuid järjekindlalt aina ülespoole nagu pooleldi täispuhutud õhupall. Ta oli pikk, laiade õlgadega ja nägus, tõelist ilu rikkus üksnes pisut liiga suur nina. Reade-Hillide, mitte Clayde nina (ka minul on Reade-Hillide nina). Nii mina kui ka Greville leidsime alati, et natuke suurem nina võib anda sulle huvitavama ilme – kes tahakski olla „klassikaliselt” nägus või kaunis? Mina küll mitte, tänan väga.

Ma ei mäleta sellest esimesest fotost palju – sellest otsustavast esimesest katikuklõpsust, mis oli mulle kogu elu stardipauguks. See oli sünnipäevapidu – vist mu ema oma –, mida peeti 1915. aasta kevadel Beckburrow’s. Mulle tundub, et mäletan ka suurt telki aias. Greville näitas mulle, kuidas filmi kaamerasse panna ja kuidas kaameraga ringi käia – lihtsus ise: vaata pildiotsija väikesesse läbipaistvasse ruutu, vali sihtmärk ja vajuta alla väike hoob küljel. Klõps. Keri film edasi ja tee uus.

Ma kuulsin aiast naeru ja jooksin oma kaamerat tooma. Ja sibasin siis üle muru ning pöörasin objektiivi kübarate ja pikkade kleitidega daamide poole, kes jalutasid aiaservas tiiki ääristavate pöökide poole.

Klõps: ma tegin pildi.

Kuid ülejäänud mälestused sellest päevast on seotud pigem Greville’iga. Kui ta minu kõrval kükitas ja näitas, kuidas kaamera töötab, püsis mul üle kõige meeles lõhn, mida levitas pumat või makassari õli, millega ta oma juukseid silus – keedukreemi ja jasmiini hõng. Ma arvan, et ta võis kasutada Rowlandi makassari õli. Ta suhtus oma riietesse ja välimusse piinliku täpsusega, otsekui oleks ta alati ühel või teisel moel vaatamiseks väljas, või, nagu ma praegu mõtlema hakkan, otsekui hakataks temast pilti tegema. Võib-olla asi oligi selles – inimesena, kes pildistas teisi nende parimais rõivais, sai ta eriti teadlikuks sellest, kuidas ta ise iga hetk välja nägi. Ma arvan, et ma nägin teda sassis juustega või korratuna ainult ühel korral … Aga küll me veel jõuame selleni.

Beckburrow, Ida-Sussex, meie kodu. Tegelikult sündisin ma Londonis, Hampsteadi külas, kus me üürisime Well Walkis kahekordset majaosa, nõmmest vaid saja jardi kaugusel. Me lahkusime Hampsteadist, kui ma olin kaheaastane, sest isa sai ajutiselt rikkaks tänu autoritasudele, mida talle maksti siis, kui Eric Maude lavastas tema lühijutu „Belladonna annetus”. Ta ostis selle ootamatult sülle kukkunud rahaga neljaakrise aiaga vana maja poole miili kaugusel Ida-Sussexis asuvast Claverleigh’ külast (Herstmonceux’ ja Battle’i vahel). Ta laskis ehitada juurde uue köögitiiva ja magamistoad teisele korrusele ning pani sisse elektrivalgustuse ja keskkütte – see kõik oli 1910. aastal väga uuepäratsev. 1965. aastal kirjutati raamatus „Inglismaa ehitised: Sussex” Beckburrow’ kohta nii:

CLAVERLEIGH, lõunapoolsete kriidikõrgustike jalamil asuv väike küla, millel ei ole planeeringut, küll aga ohtralt sarmi. Üks looklev tänav lõpeb lõunapoolses otsas väikese kirikuga, pühendatud JAAKOBUS NOOREMAle (1744, ehitatud 1865 ümber abitus klassitsistliku stiili värdversioonis) … BECKBURROW, mööda Battle’i teed minnes poole miili kaugusel idas, suur mahukas 18. sajandi maamaja, kivikatusega, meeldivatest materjalidest – telliskivi, ränikivi, lubjakivi – ning ühe katuseviilu all on säilinud puust sõrestik. Vana fassaadi väikesed kesk-piidaga aknad annavad hoonele erakordselt toeka ilme. Mõõdukad George’i ajastut järele aimavad lisandused (1910) ja järsu kallakuga kelpkatus. Silmatorkamatu; kodu, mis on pigem elamiseks kui teistele oma maitse demonstreerimiseks. Toekas laudvooderdisega KÜÜN.

Just nii ma end Beckburrow’s alati tundsingi – see oli „kodu, mis on elamiseks”. Meie, Clay pere, olime seal õnnelikud, või nii mulle vähemalt kasvades tundus. Isegi pärast seda, kui papa kõhna, kergesti ärrituva ja kirjutamisvõimetuna sõjast koju tuli, jäi mulje, et selle paiga heasoovlikus kaisutavas õhustikus ei ole õieti midagi muutunud. Meil olid lapsehoidja, kaks teenijat, kokk (proua Royston, kes elas Claverleigh’s) ja aednik/meistrimees nimega Ned Gunn. Ma käisin Battle’is tütarlastekoolis, kuhu Ned Gunn sõidutas mind jahikaarikuga, kuni me 1914. aastal auto soetasime ja Ned Gunn oma saavutuste nimekirja autojuhi ameti lisas.

Kui isa koju tuli, tundus sellel vahetult sõjale järgnenud ajal, et ainsana pakkusid talle rõõmu pikad jalutuskäigud, mis viisid üle kriidikõrgustike mere äärde, Pevensey ja Coodeni randadele. Ta marssis kodust välja, suunas kergelt sõgeda vilepillipuhuja kombel oma lapsi ja sõpru-sugulasi, kes juhtusid parasjagu kaasas olema, ning kihutas meid edasi. „Reipalt aga sammume, muudkui edasi!” karjus ta meile üle õla, kui me venima ja ümbrust uudistama jäime.

Ema tuli meile hiljem järele ja meid sõidutati õhtul koju Beckburrow’sse. Ent kui me randa jõudsime, oli kohe selge, kuidas isa tuju võis järsult muutuda. Jalutuskäigu uljas meeleolu taandus sõnaahtra tujukuse ees ning ta istus ja silmitses piipu suitsetades merd. Me ei mõelnud selle üle kunagi pikemalt järele. Su isa sündis tujukana, oli emal kombeks öelda, kogu aeg põeb millegi pärast. Ta on kirjanik, kes ei suuda kirjutada, ja see teeb ta pahuraks. Ja nii me kannatasimegi välja tema lõputud vaikimised, mille vahel tuli ette põrgulikke tiraade, kui ta kannatus viimaks katkes ja ta mööda maja marssis, kõigi peale karjus ja kõminal nõudis „Kõigest natuke rahu ja vaikust, issanda armu nimel! Kas seda on tõesti palju palutud?” Me tegime siis lihtsalt minekut ja ema rahustas ta maha, viis ta midagi kõrva sosistades tagasi kabinetti. Mul pole aimugi, mida ta isale ütles, aga tundus, et see mõjus.

Ükskõik kui veidrad vanemad tegelikult ka pole, paistavad nad oma võsukestele alati „normaalsed”. Tõepoolest, kui hakkad aegamisi aru saama, kui pentsikud su vanemad tegelikult on, tähendab see küpsemist – see on märk, et kasvad suureks, saad omaette isiksuseks. Neil varastel aastatel Beckburrow’s – sinna kolimisest alates 1920. aastate keskpaigani – ei paistnud meie väikesel maailmal midagi viga olevat. Teenijad tulid ja läksid, aed lokkas, paistis, et Peggy on mingisugune imelaps klaverimängus, väike Xan kasvas üpriski vaoshoitud, mõtlikuks ja peaaegu kohtlaseks poisiks, kes võis end tundide viisi lõbustada sellega, et joonistas peotäie keppide ja lehtedega keerukaid mustreid või ehitas lõunapoolse muruplatsi ojakesele tammi, võlus välja terve jõgede, järvede ja niisutuskanalite riigi ning saatis väikesi balsapuust parvesid pisikestele avastusretkedele. See andis talle tegevust terveks päevaks, kuni ta õhtusöögile kutsuti.

Kuidas oli lugu meie Amoryga? Kuidas oli minuga? Seni ei midagi märkimisväärset. Pärast tütarlastekooli Battle’is tuli põhikool Hastingsis. Siis teatati 1921. aastal, et ma sõidan ära – Amberfieldi internaatkooli Worthingi lähedal. Kui ma Amberfieldi läksin (ema saatis mind, Ned oli roolis) ja me mööda teed Beckburrow’st eemale sõitsime, teadvustasin ma elus esimest korda tõelist valu, ülekohut ja pettumust, mis andsid kokku reetmise. Ema ei võtnud mind kuulda: „Sa oled õnnega koos, see on suurepärane kool, ära tee tüli. Ma ei salli tühja tüli ja sekeldajaid.”

Muidugi tulin ma pühadeks koju, kuid ainsa eemalolijana tundsin end pisut kõrvalisena. Küünist oli tehtud Peggy muusikatuba – see oli tahveldatud, värvitud, vaip põrandal ja varustatud väikese tiibklaveriga, mille taga teda õpetas proua Duplessis Brightonist. Xan luusis ringi aias ja maja ümbritsevatel teedel – tõsine poiss, kelle harv naeratus muutis kõike. Tundus, et isa veetis suurema osa nädalast Londonis, kus ta otsis mingisugust kirjandusega seotud tööd. Ta sai poole kohaga toimetajatööd ajakirjas Strand ning luges mitme kirjastuse jaoks käsikirju. „Belladonna annetuse” rahapada hakkas tühjaks saama. 1919. aasta lavastus New Yorgis võeti kuu aja pärast mängukavast maha, kuid postiga saadeti tšekke edasi – kunagi eduka näidendi salapärane ja kestev pärand. Mulle näis, et ema oli päris rahul sellega, et sai suurt majapidamist juhtida või Lewes’i rahukohtu pingil istuda või Ida-Sussexi külades Claverleigh’ ümbruses heategevust korraldada – peod, tombolad, kirbuturud.

Ja aeg-ajalt käis meil Londonist Greville. Mulle näis, et ainult Greville on mu sõber, ja ta õpetas mind paremini pildistama, vahetama Box Brownie 2A Kodak Juniori vastu, millel oli väljakäiv concertina bajonetiga objektiiv, ning ühel salapärasel pärastlõunal tegi ta sahvrist pimiku, pakkis lahti oma ilmutusvannid ja vänge lõhnaga pudelid ning näitas mulle jahmatavat alkeemiat, mida kujutas endast filmile püütud piltidest kemikaalidega – ilmuti, stopplahus, kinnisti ja loputamine – imeväel negatiivide tegemine, ja nendest sai omakorda trükkida mustvalgeid pilte.

Oma pagenduse pärast tundsin aga endiselt närivat, pakitsevat vimma. Ühel päeval võtsin kokku piisavalt julgust, et küsida emalt, miks mina pidin mujale kooli minema, kui Peggy ja Xan tohtisid ometigi koju jääda. Ema pani mu istuma ja võttis kätest kinni. „Peggy on geenius,” ütles ta elavalt, „ja Xanil on probleemid.” Ja oligi kõik, rohkem sellest juttu ei tehtud, kuni mu isa lõpuks täiesti hulluks läks.

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Ma toidan oma ustavat ja armastavat labradori Flami ning kui suveõhtu vaikselt kohale hiilib, süütan õlilambid. Oma väikese külmkapi, pesumasina, raadio ja muusikakeskuse jaoks kasutan diiselgeneraatorit. Ma ei taha elektrivalgust ega televiisorit – ja nagunii ei ole mind siin enam kauaks, nii et mis mõtet oleks kodu kõpitseda? Ma elan mugavas tehnoloogilises limbos, kompromissmajas – ühelt poolt puhas pesu, muusika, uudised maailmast ning jääkuubikud džinni ja tooniku jaoks, ning teiselt poolt turbatuli ja see omapärane kuma, mida õlilamp levitab – põleva tahi vaevumärgatav loitlemine, virvendav vahukomm, mis loob selle õrna varju hubina ja annab toale kuidagi elavama – hingava, tuksleva – ilme.

Barrandale’i ei saa tegelikult saareks nimetada. Seda eraldab Šotimaa läänerannikust kitsas „väin”, mille läbimõõt on kõige laiemas kohas ehk viiskümmend-kuuskümmend jalga. Ja väina kohal on „Atlandi sild”, nagu meile, kohalikele, meeldib seda suureliselt nimetada. On ka teine saar veel kuulsama, uhkema, vanema kivisillaga (meie oma on tehtud kandetaladest ja raudteeliipritest, kuid on kümme jalga pikem, mis tekitab tunde, et oleme õige pisut paremad: meie ületame suuremat Atlandi ookeani lõiku). Sellegipoolest on Barrandale vastuvaidlematult saar ning üle silla – üle väina – sõitmine loob peaaegu teadmatult saarementaliteedi.

Tuli välja, et minu eraldi koolitamine – nagu ma hiljem teada sain – oli ühe testamendi tulemus. Vanatädi (emapoolse vanatädi Audrey) surmaga pärandati Clay perele esmasündinu Amory koolitamiseks teatav summa. Isa jõudsalt kahanevast ja korrapäratust sissetulekust ei oleks piisanud Amberfieldi õppemaksu tasumiseks, aga kui mind ei oleks sinna või mõnda sarnasesse kooli saadetud, ei oleks me pärandust kätte saanud. Meie elu võivad kujundada täiesti kummalised, tundmatud hoovused. Miks mu vanemad mulle sellest ei rääkinud? Miks nad tegid näo, et see oli nende otsus? Mind viidi Beckburrow’ tuttavast mugavusest ja kindlustundest ära ning ma pidin veel tänulik olema, sest olin privilegeeritud.

Mu ema oli pikka kasvu, prillidega, üksjagu kohmakas naine. Kui ta ka oma laste vastu mingisugust kiindumust tundis, õnnestus tal seda igatahes ülimalt edukalt varjata. Ta kasutas kogu aeg kaht väljendit: „Ma ei taha tühjast tüli” ja „Säh sulle kooki moosiga”. Ta oli meiega kogu aeg kannatlik, kuid viisil, millest võis välja lugeda, et tema mõtted olid mujal, et oli palju huvitavamaid asju, mida ta võis teha. Me kutsusime teda alati „emaks”, nagu see oleks mingi kategooria, definitsioon, mitte aga ei kajasta meie suhet, otsekui oleksime öelnud „rauakaupmees” või „ajaloolane”. Meie vahel leidsid aset sellised sõnavahetused:

MINA: Ema, kas ma saaksin veel blanmanžeed, palun?

EMA: Ei.

MINA: Miks mitte? Seda on ju veel palju järel.

EMA: Sest ma ei luba.

MINA: Aga see pole aus!

EMA: Säh sulle kooki moosiga!

Ema Coodeni rannas 1920. aastatel. Tehtud minu 2A Kodak Jnr kaameraga. Xan naerab tema taga.

Me ei näinud ema ja isa vahel kunagi mingeid helluseavaldusi – samas pean tunnistama, et ma ei näinud ka mingeid märke vimmast või vaenulikkusest.

Minu isa isa Edwin Clay oli kaevur Staffordshire’st, kes käis Mehhaanikainstituudis õhtukoolis, haris end, omandas ameti ning jõudis oma karjääriga kirjastuse Edgeware & Rackham direktori ametikohale, kus temast sai lõpuks viie ehitustööstust teenindava kaubandusajakirja peatoimetaja. Ta sai nii rikkaks, et võis oma kaks poega erakooli panna. Minu isa oli nutikas poiss, sai stipendiumi Oxford Lincoln College’is õppimiseks ning hakkas elukutseliseks kirjanikuks (tema noorem vend Walter hukkus 1915. aastal Jüüti lahingus). Ju see hüpe ühe põlvkonna piires oli tähelepanuväärne, kuid ometi adusin isa juures alati seda tuttavat segu uhkusest oma saavutuste üle ja kui mitte häbist, siis ujedusest, ebalusest: inglaslikust sotsiaalsest ebalusest. Kas keegi võtab kirjanikuna tõsiselt teda, kaevuri poega? Ma usun, et üks põhjus, miks ta ostis Beckburrow, seda laiendas ja maal elas, oli soov endale tõestada, et see ebakindlus on nüüd mõttetu ja täiesti kadunud. Temast oli saanud läbinisti keskklassi liige, mitme head vastukaja leidnud raamatu edukas autor, kes on abielus kohtuniku tütrega, tal on kolm last, ta elab suures ja kadestusväärses maamajas Ida-Sussexis. Ometi ei olnud ta sugugi õnnelik mees. Ja siis tuli sõda ja kõik läks halvasti.

Ma arvan, et hakkan võib-olla täna õhtul kõiki neid fotokarpe sorteerima. Või siis mitte.

***

Aasta 1925. Amberfieldi tütarlastekool Worthingis. Minu parim sõbranna Millicent Lowther pani ette valevuntsid ja silus neid sõrmeotstega.

„Ma muud ei leidnud,” ütles ta. „Paistis, et neil olid ainult habemed.”

„See on täiuslik,” ütlesin ma. „Ma tahan lihtsalt ettekujutust, mis tunne see on.”

Me istusime põrandal, seljad vastu seina. Ma nõjatusin ettepoole ja suudlesin teda õrnalt huultele, mitte kuigi suure survega.

„Ära aja suud prunti,” ütlesin ma ega tõmbunud eemale. „Mehed ei aja suud prunti.” Kokkupuude valevuntsidega ei olnud ebameeldiv, kuigi kui mulle valida antaks, eelistaksin alati raseeritud ülahuult. Ma liigutasin end pisut, muutsin nurka ja tundsin, kuidas karvad mu põske torkisid. Ei, see oli talutav.

Meie, vanemad tüdrukud, harjutasime Amberfieldis pidevalt suudlemist, aga tuleb tunnistada, et see kogemus ei erinenud oluliselt oma sõrmeotste või käsivarre sisekülje suudlemisest. Kuna ma ei olnud kunagi mehega suudelnud ja olin nüüd seitsmeteistkümneaastane, ei saanud ma päriselt aru, miks selle ümber nii suurt lärmi löödi, nagu oleks öelnud mu ema.

Me eemaldusime teineteisest.

„Vuntsidega silmarõõm?” küsis Millicent.

„Tegelikult mitte. Lihtsalt Greville kasvatas endale vuntsid ja ma tahtsin näha, mis tunne see võiks olla.”

„Kütkestav Greville. Miks sa teda külla ei kutsu?”

„Sest ma ei taha, et sinusugused isendid talle silmi teevad. Kas sa suitsu tõid?”

Me ostsime sigarette ühelt Amberfieldi aednikult, rumalalt jänesemokaga sellilt nimega Roy.

„Oi, jah,” ütles Millicent ja koukis taskust välja väikese kokku-volditud paberi ja tikutoosi. Mulle meeldis Millicent väga – ta oli tark ja sardooniline, peaaegu sama sardooniline kui mina –, kuid ma oleksin eelistanud, et tal oleksid olnud täidlasemad huuled, nii et oleks parem suudlemist harjutada – tal polnud ülahuult ollagi.

Ma keerasin ühe väikese Woodbinesi odava sigareti emalt varastatud eebenipuust sigaretipitsi sisse.

„Kõigest Woodbines?” ütles ta. „Päris alandav, ma kardan.”

„Sa ei saa oodata, et selline vaene proletaarlane nagu Roy suitsetaks Craven „A”-sid.”

„Roy, lihtne toi. Küllap mitte, aga need kõrvetavad küll kurku.”

„Ja pea käib ringi.”

Ma süütasin Millicenti sigareti ja siis enda oma ning me puhusime pahvides suitsu lae poole. Me olime minu „pimikus”, keemialabori kõrval asuvas konkus.

„Jumal tänatud, et su kemikaalid nii vastikult haisevad,” ütles Millicent. „Mis see lõhn üldse on?”

„Kinnisti. Seda nimetatakse naatriumhüposulfitiks.”

„Mind ei üllata, et keegi ei ole veel sinu väikeses pesakeses sigaretisuitsu hoomanud.”

„Mitte kordagi. Kas „hoomanud” on ikka sobiv sõna?”

„See on sõna, mida tuleks rohkem kasutada,” kostis Millicent – mulle tundus, et pisut enesega rahulolevalt, otsekui oleks ta selle verbi ise sealsamas välja mõelnud.

„Aga õigesti,” noomisin mina.

„Pedant. Tüütu pedant.”

„Peale meie käib siin ainult Lapsetapja ja tema armastab mind.”

„Mis sa arvad, kas Lapsetapja on femme?”

„Ei. Ma arvan, et ta on sootu …” Ma pahvisin sigaretti ja tunnetasin peapööritust. „Ma usun, et ta ei tea, mida ta tegelikult tunneb.” Lapsetapja nimi oli tegelikult preili Milburn, ta oli keemiaõpetaja ja mul oli tema ees suur tänuvõlg. Ta oli mulle selle konku eraldanud ja julgustas mind selles pimikut püsti panema. Tal olid paksud kitkumata kulmud, mis said tema ninajuurel peaaegu kokku, sellest ka tema hüüdnimi.

„Aga kas meie ei ole femme’id?” küsis Millicent. „Kui me niimoodi teineteist suudleme?”

„Ei,” ütlesin ma. „Me teeme seda ainult selleks, et end harida, et mõista, mis tunne on mehega suudelda. Me ei ole kibestunud, kullake.” „Kibestunud” tähendas Amberfieldi slängis „perversne”.

„Miks sa siis oma onu suudelda tahad? Fui!”

„Lihtne – ma olen temasse armunud.”

„Ja sa ütled, et ei ole kibestunud!”

„Ta on kõige ilusam, vaimukam, lahkem, sardoonilisem mees, keda ma olen iial kohanud. Kui sa kunagi tema seltskonnas viibiksid – mitte et seda ealeski juhtuks – siis sa mõistaksid.”

„See lihtsalt tundub mulle pisut pentsik.”

„Kõik siin elus on pisut pentsik, kui mõtlema hakata.” Ma tsiteerisin isa – ta tavatses seda aeg-ajalt öelda.

Millicent tõusis püsti, sigaret huulte vahel, ja pigistas oma väikseid rindu.

„Ma lihtsalt ei kujuta ette, et mõni mees teeb seda minuga … Hõõrub mu rindu. Kuidas ma end tunneksin, reageeriksin? Võibolla tekib mul tahtmine talle virutada.”

„Sellepärast ongi parem, et me kõigepealt siin kõike proovime. Ühel päeval pääseme siit džunglist minema, me saame vabaks. Meil peab olema mingi ettekujutus sellest, kuidas asjad käivad.”

„Mis sul viga,” ütles Millicent vastumeelselt. „See maailm, kus sina liigud – kirjanikud, seltskonnafotograafid … Minu isa on puidukaupmees.”

„Ma ei reeda su saladust.”

„Pirts! Pirtsude kuninganna!”

„Ma ei ole snoob, Millicent. Mu vanaisa oli Staffordshire’ kaevur.”

„Ma lihtsalt tahaksin, et mu isa oleks pigem kirjanik kui puidukaupmees, muud ei midagi.” Millicent võttis valevuntsid ettevaatlikult eest ja kustutas sigareti.

„Kas suudleme veel?” küsis ta. „Me ei ole veel keelega proovinud.”

„Kibestunud naine! Sul peaks häbi olema.” Ajasin end püsti ja läksin nööril kuivavaid pilte vaatama. Kaugel koridoris helises kell.

„Ma pean vist nooremaid isendeid juhendama,” sõnas ta. „Hiljem näeme, kullake.”

Ta läks ära ja ma võtsin fotod ettevaatlikult pesupulkade vahelt maha. Ma ei trükkinud kõiki ilmutatud negatiive, sest ma ei tahtnud paberit kontaktkoopia lehtedele raisata. Ma uurisin negatiivi suurendusklaasiga ja olin sageli oma lõpuks tehtud valikus väga kindel. Otsus pilt trükkida oli kuidagi määrav selles, mis tundeid foto minus tekitas, ja iga väljavalitud pilt sai endale pealkirja. Ma ei tea, miks ma seda tegin – ju seal oli mingi ebamäärane seos maalikunstiga –, kuid tänu pealkirjale jäi foto mulle kergemini meelde ja kinnistus. Ma mäletasin peaaegu kõiki pilte, mille ma trükkisin – mäluarhiiv, album minu peas. Ma arvan ka, et selles elujärgus tundus kogu fotograafia protsess mulle endiselt hämmastav. See lõpmata maagiline protsess, kus kujutis jäädvustati põgusa valgusele paljastamise abil filmile ja seejärel loodi sellest ajahetkest kemikaalide ja paberi hoolsalt jälgitud reaktsiooniga mustvalge pilt, kätkes endiselt mingit veetlevat nõidust.

Nüüd, kus Millicent oli kella kutsel ära läinud, võtsin ma oma kolm uut – jäika, kuiva – fotot nöörilt alla ja asetasin väikesele lauale konku nurgas. Ma olin pannud fotodele pealkirjadeks „Xan lendab”, „Poiss kurika ja kaabuga” ja „Lidos”. Ma olin nende kõigiga rahul, eriti pildiga „Xan lendab”.

Aasta varem olime ühel palaval augustipäeval läinud Westbourne’i Ujumisklubisse Lidosse Hove’is, kus oli aakri suurune kütmata soolase vee bassein, mille ühes otsas oli kahekümne viie jala kõrgune hüppetorn. Xan pidi kolm korda hüppama, enne kui ma olin kindel, et olin ta tõesti õhus tabanud.

Xan lendab, 1924.

Lidos, 1924.

Poiss kurika ja kaabuga (Xan Clay), 1924.

Ma kirjutasin pealkirjad pehme pliiatsiga fotode tagaküljele, lisasin kuupäeva ja libistasin need oma lahtisesse albumisse. Kõik kolm fotot olid selles mõttes sarnased, et tegu oli spontaansete võtetega liikuvatest inimestest. Mulle meeldis pildistada tegutsevaid inimesi, kes kõndisid, tulid trepist alla, jooksid, hüppasid ja mis kõige tähtsam, ei vaadanud kaamerasse. Mulle meeldis, kuidas kaamera suutis jäädvustada seda mõtlematut peatatud liikumist: pilt inimesest, kes on ajas täiesti peatunud – nende järgmine samm, järgmine žest, järgmine liigutus igavesti lõpule viimata. Nad on lihtsalt niisama peatatud – minu – katiku liikumisega. Ma arvan, et teadsin isegi siis juba, et seda suudab teha üksnes fotograafia – nii enesekindlalt, nii sundimatult –, ainult fotograafial õnnestus aja peatamise trikk, meie eksistentsi millisekundi talletamine, mis võimaldas meil igavesti elada.

Kaks päeva hiljem olin kuuenda klassi õppetoas ja vahtisin Laura Hassalliga tõtt. Tema oli väljakutse esitanud, aga ma teadsin, et mina võidan – ma tulin võidujõllitamises alati võitjaks. Me tohtisime teineteisega rääkida, sihilikult keskendumist segada või tähelepanu mujale suunata, et silmside katkeks.

„Stanley Baldwin mõrvati,” ütles Laura.

„Nõrk. Väga nõrk.”

„Ei. Mõrvati küll.”

„Tore. Kohutav mees.”

Me muudkui jõllitasime teineteisele otsa, näod kahe jala kaugusel, lõuad kätele toetatud, teineteisega silmitsi. Kõik ülejäänud ruumis-viibijad valmistusid eksamiteks ega teinud meie võistlusest väljagi.

„Laura?”

„Jah?”

„Romulus ja Remus. Kas sa oled neist kuulnud?”

„Ah … Jahhhhh.” Ta ütles seda ärritunult nagu puupea.

„Kujuta siis ette,” alustasin ma arutlevalt, nagu oleks see mõte mulle äsja pähe tulnud, „kujuta ette, et Rooma asutas Remus, mitte Romulus.”

„Jah … Mis siis?”

„Sel juhul oleks linna nimi Reema.”

Laura mõtles sellele vaistlikult ja kaotas. Tema pilk värahtas.

„Põrgu! Kurat ja põrgu!”

Uksele koputati ja ilmus üks noorem isend. Ta vaatas mulle otsa. Noorematel isenditel oli lubatud rääkida vaid siis, kui neid kõnetati.

„Mis on, sa jälk laps?” küsisin ma.

„Jumal tahab sind näha.”

„Jumal” oli meie direktriss preili Grace Ashe. Ma suhtusin preili Ashe’i ettevaatusega – ma kahtlustasin, et ta nägi mind läbi, nägi mu päris olemust. Koputasin tema kabineti uksele ja ootasin, ise teadlik, et olen pisut pabinas, närvis, mitte parimas vormis. Selline õhtune väljakutse oli haruldane. Ma kuulsin, kuidas ta ütles „Sisse!” ning kontrollisin koolivormi, silusin beežide fildekoss-sukkade põlvedest kortsud välja ja lükkasin ukse lahti.

Preili Ashe’i „kabinet” ei küündinud selle nime tasemele – see oli elutuba, mille alkoovis seisis paberite ja kaustadega kaetud suur kurmulisest pähklipuust kirjutuslaud. Ma oleksin võinud sama hästi olla mõnes maamajas. Vaip oli mereväesinine ja sarlakpunase äärisega, diivan kahe tugitooli vastas, kõigil lahtised valged linased katted peal, teisel pool pikk polsterdatud ja kangaga kaetud pink, millele oli asetatud raamatud. Tapeedil olid kreemikad ja kohvikarva triibud ning maalid olid ehtsad ja moodsad, stiliseeritud maastikud ja natüürmordid, mille oli teinud preili Ashe’i vend Ivo (kes oli sõjas surma saanud). Kahvatusinised kotiriidest kardinad kuhjusid põrandale ning kirjute pärgamendist varjude taga põlesid tuhmilt laualambid. Ma mõistsin, et siin näidati head maitset – enesekindlalt, ent hillitsetult.

Preili Ashe oli meie arvutuste kohaselt pisut üle neljakümne, kahvatu ja sale ning tema tumepruunid juuksed olid laubalt tagasi kammitud ja keerukasse krunni sõlmitud. Me kõik olime ühel nõul, et ta on „šikk”. Millicent ja mina otsustasime, et ta näeb välja nagu pensionil priimabaleriin. Tõtt-öelda tundsime kõik tema ja ta elegantse, ükskõikse oleku ees natuke hirmu ja aukartust, aga minu teadlik strateegia oli seda mitte kunagi välja näidata. Ma üritasin olla temaga ebatavaliselt muretu ja lõbus ning arvan, et seetõttu käis minu suhtumine talle päris närvidele, sest ta sai aru, et see on tema jaoks teeseldud. Ta oli minuga alati üpris järsk ja range. Tavaliselt ei mingeid naeratusi.

Kuid mind nüüd tooli poole viibates ta naeratas. Mõne sekundi olin relvitu.

„Tere õhtust, preili Ashe,” laususin ma, üritades ülevõimu tagasi saada. „See on imeilus käevõru.”

Ta silmitses rasket hõbedast ja bakeliidist käevõru oma randmel, nagu oleks ta unustanud, et selle üldse käe ümber pani.

„Aitäh, Amory. Istu ometi.”

Ta istus ka ise, sirutas käe pappkaantega kausta järele ja tegi selle põlvel lahti. Tal oli seljas smargdroheline pärastlõunakleit, mida ääristas kaelas olev sidrunkollane sall. Ta tegi lahti tooli kõrval laual seisnud hõbedase sigaretikarbi kaane, võttis ühe sigareti, otsis tulemasinat ja süütas sigareti, endal pilk kogu aeg avatud kaustal. Me olime märganud, kuidas preili Ashe vanemate tüdrukute ees alati sihilikult suitsetas – see oli provokatsioon. Kuna mind nõnda provotseeriti, hakkasin rääkima.

„Küllap see on minu kaust.”

Ta tõstis pilgu. „See on sinu toimik. Kõigil õpilastel on toimik.”

„Kõik faktid.”

„Kõik faktid, mida meie teame …” Ta kallutas pead, nagu üritaks ta mind tähelepanelikumalt silmitseda. Helesinised silmad, mis ei pilkunud. Ma ei tahtnud preili Ashe’iga tõtt vahtima hakata, nii et ma langetasin pilgu ja noppisin seelikult nähtamatu udeme.

„Ma olen kindel, et on veel palju rohkem „fakte”, millest me midagi ei tea.”

„Ma ei usu, preili Ashe.” Ma naeratasin armsasti. „Mul ei ole midagi varjata.”

„Kas tõesti? Sa oled nagu avatud raamat, Amory?”

„Nendele küll, kes mind lugeda oskavad.”

Ta naeris, nagu oleks mu märkus teda tõesti naerma ajanud, ja ma tundsin, kuidas mööda mu kaela hiilis ülespoole puna, mis põski ja kõrvu soojendas. Loll Amory, mõtlesin. Räägi nii vähe kui võimalik. Preili Ashe uuris jälle tähelepanelikult mu toimikut.

„Sa läbisid kõik ained kiitusega.”

„Jah.”

„Ja sa otsustasid loobuda matemaatikast, keemiast, füüsikast ja kreeka keelest.”

„Mind huvitavad rohkem –”

„Ajalugu, prantsuse keel ja inglise keel. Mis su lisaaine on?” Ta keeras lehte.

„Geograafia.”

Ta tegi märkuse, pani siis toimiku kinni ja vaatas mulle jälle otse silma.

„Kas sa oled siin Amberfieldis õnnelik, Amory?”

„Kas te ütleksite, mida „õnnelik” tähendab, preili Ashe?”

„Sa vastad küsimusele küsimusega. Üritad aega võita. Ole lihtsalt aus – aga ära ütle, et sul on igav. Mulle ei lähe see korda, kui tüdruk on rumal või halb, aga igavlemine on lüüasaamine, un échec. Kui elu on sinu jaoks igav, siis võiksid sama hästi ära surra.”

Preili Ashe’i absoluutses enesekindluses oli midagi, mis mind valusasti torkas. Ma pahvatasin mõtlematult välja vastuse.

„Kui te tahate, et ma ausalt räägiksin, siis on mul tunne, nagu ma laguneksin siin laiali. Mul ei ole kombeks nuriseda, preili Ashe – ma tean, et te vihkate nurisemist sama palju, kui te vihkate igavust – aga ma tunnen end … elutuna. Kõik on ebasiiras, steriilne ja selgrootu. Mõnikord on mul tunne, et ma olen ebainimlik, nagu robot – ” Ma vakatasin. Juba kahetsesingi, et olin oma tavapärasest tasakaalukusest loobunud.

„Heldekene, ma ei oleks selle pealegi tulnud.” Preili Ashe kustutas väga hoolikalt sigareti.

Igavene tobu, Amory, ütlesin ma endale vihaselt. Sa lasid tal võita. Ma vahtisin meie vahel pingil lebavat raamatut: Samuel Butleri „Kõige liha teed”.

„Huvitav keelekasutus sul,” märkis preili Ashe.

„Vabandust?”

„Laguneb laiali, elutu, selgrootu, ebainimlik, robot. See on kõigest kool, Amory. Me üritame sind õpetada, sind täiskasvanueluks vajalikuga varustada. Me ei ole mingi autokraatlik režiim, mis üritab sinust elu välja pigistada.”

„Mul on tunne, et olen panetunud. Lõksus selles aras, inimvaenulikus džunglis …” Vakatasin teist korda. Mul olid sõnad otsa saanud.

„Noh, väljendada sa end igatahes oskad, Amory. See on omaette anne. Väga värvikas. Mis toobki mind selle meeldiva kohtumise tuuma juurde.” Ta tõusis püsti ja läks kirjutuslaua juurde, et võtta kätte paberileht.

„Mul on väga hea meel sulle teatada,” ütles ta pisut ametlikult, pöördus ja tuli üle vaiba minu juurde, „et sa võitsid Roxburghi kirjandivõistluse. Viis gini. Ma teen selle täna õhtul palvetunni ajal teatavaks. Aga sa võid enne oma lähimatele sõpradele öelda.” Ta ulatas mulle paberilehe, mis osutus tšekiks. Seda temalt vastu võttes ei suutnud ma üllatust varjata. Ma ei olnud kindel, miks olin otsustanud hetke ajel võistlusel osaleda. Võib-olla oli põhjus selles, et tänavune teema oli minus huvi äratanud: „Kas on tõesti „moodne” olla „moodne”?” Igatahes olin ma osalenud, kirjandi kirjutanud ja siin ma nüüd olingi, võitja.

Preili Ashe istus ja silmitses mind. Ma vahtisin tšekki ja mõistsin, et võin nüüd osta ihaldatud kaamera – Butcheri „Klimaxi”.

„Ma mõtlesin Oxfordile, Amory.”

„Oxfordile?”

„Sa tuled pärast keskkoolieksameid üheks semestriks tagasi ja valmistud Oxfordi astumiseks. Somerville’i ajaloostipendiumiks, kui täpne olla. Sinu õpitulemuste ja kirjandi põhjal otsustades on sul minu arvates suurepärane võimalus see saada.”

Preili Ashe oli Somerville College’i lõpetanud. Ma sain aru, et nüüd, mil sellele oli vihjatud, pidi minust saama protežee.

„Aga ma ei taha Oxfordi minna,” ütlesin ma.

„See on väga rumal märkus.”

„Ma ei taha õieti ühtegi ülikooli minna.”

„Küllap sa tahad „elada”.”

Ma tajusin, et preili Ashe on nüüd päris ärritunud. Selles vastasseisus hakkas õnn minu kasuks pöörduma.

„Kes siis ei tahaks?”

„Ka ülikoolis olles on täiesti võimalik „elada”, kas tead.”

„Ma teeksin parema meelega midagi muud.”

„Ja mida sa siis teha tahad, Amory?”

„Ma tahan fotograafiks saada.”

„Intrigeeriv ja rahuldust pakkuv hobi. Preili Milburn rääkis mulle su pimikust.”

„Ma tahan hakata elukutseliseks fotograafiks.”

Preili Ashe põrnitses mind sellise näoga, nagu ma pilkaksin teda mingil arusaamatul moel. Nagu ma oleksin öelnud, et tahan hakata elukutseliseks prostituudiks.

„Aga sa ei saa seda teha,” ütles ta.

„Miks mitte?”

„Sest sa oled …” Tal õnnestus sõnasabast kinni saada ja mitte öelda „naine”. „Sest see ei ole kindel elukutse. Sinusuguse inimese jaoks.”

„Ma võin ju proovida, eks ole?”

„Muidugi võid, kulla Amory. Kuid pea meeles, et ülikooli minemine ei välista karjääri „fotograafina”. Ja siis oleks sul tagavaraks kraad. Ma soovitan sul tungivalt Somerville’i kaaluda.” Ta tõusis uuesti püsti ja läks toa teise otsa, et mu toimik lauale asetada. Kohtumine Jumalaga oli läbi. Ma suundusin ukse poole, aga ta peatas mu, tõstes peopesa.

„Ma peaaegu unustasin. Su isa helistas täna hommikul. Ta küsis, kas ta võib su homme pärastlõunal teed jooma viia.”

„Helistas või? Aga homme on ju kolmapäev.”

„Sa saad puudumiseks loa. Ma teen rõõmuga tavalistes reeglites erandi. Võta seda kui Roxburghi võiduga kaasnevat lisapreemiat.”

Ma kortsutasin kulmu. „Miks ta tahab mind teed jooma viia?”

„Ta ütles, et ta tahab sinuga midagi arutada, näost näkku. Ta ei tahtnud sellest kirjutada.” Preili Ashe vaatas mind peaaegu lahkelt, tajudes mu hämmeldust, mis läks kiiresti üle ärevuseks. „Kas sul on aimu, millest ta sinuga rääkida tahab?” küsis ta korraks kätt mu õlale asetades.

„Ju see on mingi perekonnaasi. Mulle ei tule küll midagi muud pähe.”

Preili Ashe naeratas. „Ta oli väga reipa ja rõõmsa olekuga. Võibolla on tal häid uudiseid.”