Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 7

Seisin Gethsemane’i, mu Amberfieldi pansioni ees ja ootasin isa. Mul oli seljas täielik koolist väljas käimise alandav vormirõivas: pikk must gabardiinriidest raglaanmantel, mille külge oli kinnitatud kirsipunaste äärispaeltega keep, peas õlgtanu ja jalas madalad pannaldega kingad. Pooleldi Jane Austeni vanapiiga, pooleldi Krimmi sõja veteran, arvasime meie. Iga kord, kui me faalanksis läbi linna kõndisime, oli ebaviisakatel Worthingi poistel meid sõimates lõbu laialt.

Ma nägin, kuidas meie auto, punakaspruun Crossley ‘14 lõunapoolse sissesõidutee otsas väravatest sisse kihutas, lehvitasin, üritades mitte teha välja ärevusest, ning tundsin äkitselt, et suu on kuiv ja soolane. Oli jahe septembripäev ning tuulehood lükkasid kogukatesse eredatesse, hallikasvalgetesse tahvelkivi karva pilvedesse väikeseid siniseid lünki – viiruline laiguline taevas.

Auto jäi seisma ja isa astus välja. Tal oli seljas kahe nööbireaga mereväesinine kuub ja ees rohekuldne rügemendi lips. Ta nägi välja nägus ja enesekindel – mulle meenus, mida preili Ashe oli öelnud tema tuju kohta, kui ta oli helistanud, ning rahunesin pisut. Võib-olla ei olnudki tulemas kohutavaid uudiseid lahkumineku või lahutuse või armukese või mingi surmava haiguse kohta.

Ta asetas käe mu õlale ja suudles mind laubale.

„Ah, Amory, Baymory, Taymory. Küll sa näed selles kostüümis pentsik välja! Mis neil küll mõttes on? Võta see naeruväärne tanu kohe peast.”

„Ma pean ootama, kuni me oleme kooli territooriumilt lahkunud. Kas kõik on korras, papa?”

„Kõige paremas korras.” Ta mõtles öeldu üle järele ja lausus siis: „Nagu Norras.”

„Miks sa keset nädalat tulid?”

„Ma pidin sind nägema, mu kallis, et sinuga ühest asjast rääkida.”

„Mis lahti? Kas asi on emas? Peggys, Xanis?”

„Kõik on täiuslik. Mul on lihtsalt huvitavaid uudiseid, muud ei midagi.”

Ma rahunesin taas ja tegin juhi kõrvalistme ukse lahti, et autosse ronida, kuid isa pakkus, et mul oleks tagaistmel mugavam.

„Esiistmel tuleb üks vedru kohe läbi katte. Sa ei taha, et see sind torkaks.”

Nii lipsasin ma tagaistmele, tema aga asus rooli taha ja pöördus naeratades minu poole.

„Ma mõtlesin, et me võiksime sõita Lääne-Grinsteadi.”

„Aga sinna on mitu miili. Ma pean palvetunniks tagasi jõudma, preili Ashe ütles nii.”

„Ma tean seal üht toredat väikest teemaja – väga õdus. Küll sa oma palvuseks tagasi jõuad, ära muretse.”

Me sõitsime põhja poole, Worthingist ja rannikust eemale, üle kriidikõrgustike, mööda Horshami teed ning papa rääkis Peggyst ja tema lõputust saavutuste jadast, tema stipendiumist, kiiduavaldustest Kuninglikus Muusikaakadeemias – minu õde, imelaps.

„Kuidas Xanil läheb?” küsisin ma, sest soovisin Peggyst vähem kuulda.

„Ah, sa ju tead Xani. Luusib ringi, räägib iseendaga. Ta aretab merisigu – tal on neid kümneid. Annab talle tegevust.”

„Kuidas tal koolis läheb?”

„Kõige järgi otsustades väga halvasti. Olgu taevas tänatud teie, kahe tüdruku eest. Ma arvan, et mu pojast ei saa asja.”

„See on koledasti öeldud, papa! Xanil on tõelist …” Ma mõtlesin. „Xan näeb maailma teistmoodi kui meie ülejäänud.”

Isa heitis mulle üle õla pilgu.

„Me kõik näeme maailma teistmoodi kui teised. See ei ole midagi ebatavalist. Selles asi ongi – meil kõigil on ainulaadne nägemus.”

Ma ei saanud sellest õieti aru, nii et vaatasin aknast välja, kui me läbi Findoni ja Washingtoni vurasime.

„Millest sa minuga rääkida tahtsid?” küsisin ma mõne aja pärast.

„Oma romaanist,” vastas ta. „Ma olen poole peal. See edeneb hirmus hästi.”

„Millest see on?”

„Sõjast. Ma räägin tõtt. Ilustamata tõtt. Keegi ei ole veel kunagi varem midagi sellist kirjutanud. Ma panen pealkirjaks „Alasti põrgus”.”

„Ma ei usu, et sõjast lugeda tahetakse. Pigem tahetakse tulevikku vaadata.”

„Tulevikku saab enesekindlalt vaadata üksnes siis, kui sa tead tõde minevikust.”

„Seal on Lääne-Grinsteadi teeviit!”

Kuid paremale keeramise asemel sõitis isa hoopis vasakule, kitsale teele paksude viirpuu- ja leedripuuhekkide vahel, mis viis pöögimetsa poole.

„Kuhu me läheme, papa?”

Ma nägin teetähist, millele oli kirjutatud „Hooklandi loss” ja siis märkasin puude vahelt hõbedast veekogu, kitsast ja pikka järve. Tee, millele olime keeranud, viis otse selle lõunakaldale ja lookles taamale metsatukka, mis varjas osalt lossi ja selle sakilist torni. Võib-olla on lossis teetuba, mõtlesin ma, kui me järve äärde jõudsime. Nüüd nägin ma, et see oli tehisjärv, osa tohutust kujundatud pargist, vesi hall ja tuuleiilist kipras. Väikesel ümmargusel saarel oli mingi Antiik-Kreeka stiilis templi koopia. Äkitselt tundus, et me sõidame kiiremini ja isa heitis mulle pilgu, nägu moondunud kummalisse grimassi, nagu üritaks ta pisaraid tagasi hoida.

„Ma armastan sind, mu kallis tüdruk. Ära seda kunagi unusta.”

Ja siis keeras ta rooli järsult paremale, me põrkasime kivikillustikuga teelt äkitselt kõrvale, sõitsime mürinal üle kitsa mururiba ja auto kukkus nina ees järve. Kokkupõrge veega paiskas mind vastu esiistet ja lõi kopsudest õhu välja. Ma kisendasin, kui valgus tuhmus, me vee alla vajusime ning auto sisemuse täitis koletu pahin ja vulin.

Ja siis, peaaegu otsekohe, jõudis Crossley põhja, meie langemine lõppes ning auto kaldus mõne kraadi võrra viltu. Vesi kerkis läbi põranda ja aknaraamidest pritsisid sisse väikesed veejoad. Isa oli kukkunud küljele, roolist eemale ja paistis olevat teadvusetu, pea kummalise nurga all vastu akent. Ma tundsin, kuidas sekundid venisid minutitena. Ajasin end küürakil püsti, ise nüüd juba põlvini vees, ja karjusin: „Papa! Papa!”, aga ta ei vastanud. Ma lõin kingad jalast ja pugesin raskest mantlist välja. Kohmitsesin lingi kallal, kuid ei suutnud ust lahti lükata. See andis vaid mõne tolli jagu järele, sest vee surve väljast oli liiga võimas. Kerisin akna alla, sisse paiskus määratu kibekülm juga ning tundus, et veetase tõusis otsekohe mulle pihani. Kuid nüüd läks uks lahti ja ma rabelesin välja, ujusin üles ja tõusin õhku ahmides ja lämbudes juba sekundi pärast pinnale. Crossley oli vaevu vee all, katust lahutas veepinnast kõigest kaks jalga. Ma ronisin katusele ja tõusin püsti, ahmides samal ajal tohutute sõõmudega kopsudesse õhku. Ma nägin rattajälgi, mille me olime murule teinud enne seda, kui auto oli üle järve kivist kaldapealse hüpanud ja vette sukeldunud. Auto hoog oli meid kandnud umbes kahekümne jala kaugusele järve. Mõni tõmme oleks mind turvalisse kohta viinud. Tehisjärv, seega mitte kuigi sügav, mõtlesin ma absurdse ratsionaalsusega. Siis meenus mulle isa.

Ma hüppasin uuesti järve, sukeldusin ja nägin, et auto sisemus on nüüd vett täis. Isa hõljus esiistme ja tuuleklaasi vahel, silmad lahti ja mullid huulte vahelt kerkimas, kui ta kopsud õhust tühjenesid. Ma tegin esiukse lahti – see avanes kergesti – haarasin tema lendle-vast rügemendilipsust kinni ja tõmbasin. Ta libises kergelt välja, ma lükkasin ta katusele ning ronisin talle ise järele, hoides teda maadleja kombel käsivarrelukus ja ta pead kõrgel, et ta saaks hingata.

Muud ma teha ei saanud, arutlesin ma. Ta oli vaid mõne sekundi veel all olnud – kindlasti ei jõudnud ta selle ajaga uppuda. Nii ma istusin ja ootasin, hoidsin teda vee peal, ja nagu käsu peale hakkas ta köhima, ta suust nirises vett ja ta tegi silmad lahti.

„Mis juhtus?” küsis ta ja köhis uuesti vett välja.

„Me oleme väljaspool ohtu,” ütlesin ma. „Mida sa üritasid meiega teha?”

„Oh jumal. Oh jumal, ei!” karjus ta. Ta lükkas mu käe kõrvale ja tõusis püsti. Ühe hirmsa hetke mõtlesin, et ta kavatseb uuesti vette viskuda.

„Papa! Ei!” Ma tõusin püsti ja haarasin tema vettinud kuuereväärist kinni. Ta silmitses mind kohutavalt pingsalt ning asetas käed mu õlgadele.

„See ei oleks pidanud nii minema, Amory.” Tema hääl oli rahulikum, peaaegu arukas. „Vaata, ma ei tahtnud üksi minna. Ma tahtsin, et sa minuga kaasa tuleksid.”

Teerajal oli peatunud üks auto – kahtlemata rabas juhti vaatepilt, kus kaks inimest näisid vee peal kõndivat, ja ta laskis signaali. Ma pöördusin, lehvitasin ja karjusin, et me sõitsime järve.

„Ma kutsun tuletõrjujad! Lossist,” karjus juht avatud aknast. „Kaks minutit!” Ta sõitis kiiresti minema.

Isa kohendas Crossley katusel asendit ja auto meie all võnkus kergelt. Ta tõmbas käega läbi tilkuvate juuste.

„On vast segadus,” lausus ta. Ta võttis mul õlgade ümbert kinni ja naeratas kummalist väikest naeratust. Hullumeelset naeratust, tema silmad olid elutud.

„Ma arvasin, et järv on sügavam,” ütles ta. „Lugesin enda meelest kusagilt, et siinne järv on erakordselt sügav.”

„Õnneks ei olnud.”

„Sa päästsid mu elu, Amory,” ütles ta. Siis hakkas ta äkitselt nutma, ta peaaegu ulgus looma kombel. Ma nihkusin talle lähemale ja anusin, et ta järele jätaks – mida ta ka kiiresti tegi ning tõmbas seejärel ninaga, köhis ja hingas raskelt.

„Ma ei ole terve, Amory,” lausus ta vaikselt. „Sa pead seda meeles pidama. Sa pead mulle andestama.”

„Ma andestan sulle, papa. Me oleme väljaspool ohtu, me ei saanud viga, see on peamine.”

„Lihtsalt märjad.” Ta suudles mu laupa. „Amory, Faymory, Daymory … Kas läheme kaldale? Tundub naeruväärne siin autokatusel seistes oodata.”

„Ega sa midagi rumalat ei tee? Kas lubad?”

„Mul on tunne, et ma ei tee enam kunagi midagi rumalat. Ma luban.”

Me libisesime vette ja ujusime kaldale.

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Lõuna ajal joon džinni, õhtul viskit. Näib, et keset päeva piisab ühest suurest džinnist mulle kenasti, ent õhtu saabudes on viski liiga ahvatlev. Ma joon seda pisukese veega lahjendatult raske põhjaga klaasist – lihtsalt tavaline seguviski, ükskõik milline, mida ma Obanis poest leian (ma ei ostaks kunagi saarelt, Achnalornist, liiga palju uudishimulikku rahvast) –, kuid arvan, et olen sellest ikkagi sõltuv. Kolm klaasi, mõnikord neli. Ma istun, loen, suitsetan, kuulan raadiot või muusikat ja lasen väljast kostvat tuulemühinat ja kähedat merekohinat kuulates oma meeltel aeglaselt kalduda kergesse ja hõrku joobesse. See saadab mu mõnusasse unne ning usun, et rahustab ja leevendab mu häirivaid unenägusid. Need üksikud õhtud, kui ma ei ole oma viskituimestust võtnud, on liialt minevikust painatud, liiga palavikulised, et neid välja kannatada. Ma tõusen voodist, viskan tulle veel mõne turbabriketi, vaatan, kuidas leegid õõtsuvad ja hubisevad, ja ootan koidiku saabumist. Koer Flam on oma tekil keras ning jälgib mind rahutult ja murelikult.

***

Meie pea ees Hooklandi lossi järve sukeldumise vahetu tagajärg oli see, et isa kuulutati hulluks ja saadeti „peenesse hullumajja”, nagu ema seda nimetas. Mind tabas midagi, mis nüüd järele mõeldes oli ilmselt mingisugune närvivapustus. Tundus, et ma ei suuda nutmist lõpetada ja mul käisid koguni mingid hood – kogu keha haaravad värinad ja ohter higistamine –, mis paistsid langetõve moodi, kuid olid tegelikult psühhootilised, ja mille vallandas nende palavikuliste autos veedetud sekundite ootamatu ja äkiline meenumine – kui vesi tõusis ja ma rabelesin autoukse kallal – ning alati mälupilt isa osavõtmatust hulpivast näost, mulliread suust üles kerkimas, otsekui oleksid talle alles jäänud teadvuse hetked muundatud nendeks ujuvateks elavhõbedapärliteks, mis aeglustusid silmanähtavalt sedamööda, kuidas tema kopsud veega täitusid.

Ma puudusin Amberfieldist ülejäänud suvesemestri ja ka sellele järgnenud sügissemestri, olin voodisse aheldatud ning tegin läbi kuuri, milles tulikuumad vannid vaheldusid pidevalt puderhautistega seljal – otsekui oleks võimalik minust midagi välja imeda –, puljongite ja teede ja kahtlemata ka mingite ravimitega. Ma läksin tagasi 1926. aasta kevadel, et valmistuda kooli lõpueksamiteks. Teised tüdrukud olid mu vastu lahked – kui lugu järve sõitnud autost ja isa päästmisest avalikuks tuli, sain ma peaaegu müütiliseks tegelaseks. Isegi preili Ashe pidas minuga kokku sattudes mind alati kinni, ajas juttu ja uuris murelikult: „Kuidas sul läheb, kallis Amory …?” Mul läks eksamitel halvasti – kolm sooritasin ja ühel kukkusin läbi –, kuid seda ei heidetud mulle kunagi ette. Somerville College’ist ja ajaloostipendiumist enam juttu ei tehtud.

Kummati ei teinud ma kuude kaupa ühtegi pilti ja mu pimik oli hüljatud. Suvel pärast eksameid otsisin isa kabinetist tema „romaani sõjast”, tuhlasin „Alasti põrgus” otsides tema kirjutuslaua sahtlites ja raamaturiiulites, arvates, et see võib anda mulle mingi ettekujutuse, miks ta üritas meid mõlemaid tappa, ent ei leidnud midagi. Kui ma küsisin emalt, mille kallal papa oli töötanud, vastas ta, et tema teada ei olnud isa vähemalt kaks aastat sõnagi kirjutanud.

Kuid ühes asjas oli mul õigus – minu isa hullumeelsus oli tõe-poolest sõjaga seotud. Vihje ei peitunud mitte romaanis, mida ta ei kirjutanudki, vaid mitu aastat hiljem üritasin tõesti välja selgitada, mis oli temaga Prantsusmaal juhtunud, et ta oli sedavõrd muutununa koju tulnud. See oli kirjas tema rügemendi, Ida-Sussexi kergejalaväe (ESLI) ehk „Tornipääsukeste” ajaloos ja aitas mul pisut paremini mõista, miks ta mõistus võis pöörata ta enda vastu. Ja seega ka minu vastu.

1918. aasta märtsi sündmused

Pärast tagasitõmbumist positsioonilt Bois de Vinaigre’i serval Saint-

Croix’ lähedal, asus 5. rügemendi 1. teenistuspataljon uuele rindejoonele. Maapinna iseärasuse tõttu ei olnud vaenlane kunagi lähemal kui 400 jardi ja mõnikord 800 jardi kaugusel. See oli kõige laiem eikellegimaa, mida ESLI oli näinud alates 1915. aastast Loosis, ja põhjustas konkreetseid probleeme, millest kõige olulisem oli see, et puudus selge teave Saksa vägede paigutuse kohta.

Lühike paus sõjategevuses võimaldas uusi kaevikuid kindlustada ja järgmistel päevadel olid kaotused väikesed (kaks hukkunut, seitse haavatut). 5. rügemendi 1. pataljoni komandör kolonel Shawfield andis käsu korraldada 26nda ööl ründeretk, et teha enne 30ndaks määratud 5. armee vastupealetungi kindlaks nende vastas olevate vägede iseloom ja valmisolek.

Ründesalk (mida juhtis kapten B. V. Clay DSO) koosnes kahekümnest mehest, nende seas kaks reameest, kes pidid vedama telefoniliini Trois Tables’i tallu, kus oli enne taganemist asunud pataljoni peakorter. Salk lahkus meie kaevikutest kell kaks hommikul. Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks korraldati kell 02.30 suurtükirünnak Saksa liinist vasakul Lembras-la-Chapelle’is. Kapten Clay salk sattus ägedale vastupanule ja kell 04 oli ESLI liinile naasnud vaid kümme meest. Kapten Clay ise oli kadunud.

Kolm päeva hiljem, 5. armee vasturünnaku ajal vallutati Trois Tables’i talu tagasi ja kapten Clay leiti redutamast varemeis talumaja sügavas keldris, ainsaks kehakatteks mõned mundri räbalad. Kapral S. D. Westmacotti, reamees W. D. Hawesi ja sideväelase S. R. Thatcheri surnukehad leiti samast keldrist. Kapten Clay oli nälginud ja pooleldi teadvusetu ega suutnud arusaadavalt kirjeldada, mis oli temaga juhtunud nende kolme päeva jooksul sellest saadik, kui tema salk ESLI liinidelt lahkus. Ta saadeti baasi haiglasse Saint-Omer’i, kus ta aegamisi toibus, kuigi ta ei suutnudki meenutada nende kolme päeva sündmusi. Tema DSO-le lisati üks triip. Austavas mainimises öeldi, et tema eeskuju on „ülim näide inimese tahte väest ja ellujäämisinstiktist ka kõige ängistavamates ja ärevamates sõjatingimustes”.

Ida-Sussexi kergejalaväerügemendi ajalugu,

3. köide, 1914–1918