Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 12

Hannelore tuli laua juurde napsupudeli ja kolme klaasiga. Me olime kabarees ja tantsuklubis nimega Monokel. Seal oli palju madruseülikondades lesbisid ja üksjagu kummalise välimusega mehi, kes paistsid elavat välja mingeid Hispaania hidalgo fantaasiaid, kandes laiaservalisi kaabusid ja pikki bakenbarde – ning siin-seal ootasid kutset tantsupõrandale naised, kes olid ilmselgelt prostituudid. Hannelore oli riides nagu töölisklassi poiss: kraeta särk, drellriidest püksid ja nahktagi. Tema lühikestel juustel oli tviidist soni. Ta võttis istet, valas välja kaks jooki ja me süütasime sigaretid.

„Ma tunnen end siin pisut imelikult,” ütlesin ma.

„Nad arvavad, et sa oled mu sõber,” kostis ta, rõhutades viimast sõna himuralt.

„Miks just see koht?”

Ta selgitas. „Siin käib üks mu tuttav tüdruk. Ta töötab bordellis. Kui talle maksta – ja muidugi perenaisele –, siis ta võib su sinna kutsuda.”

„Kuidas ma pildistaksin?” Ma tundsin elevusvärinat. Berliini bordell – see võib veidi kära tekitada küll …

Hannelore vaatas kella.

„Kui ta üldse tuleb, peaks ta iga hetk kohale jõudma – et voilà!”

Hannelore tõusis ja puges inimeste vahelt läbi baari ning tuli mõne hetke pärast tagasi, käe kõrval lühike töntsakas tüdruk, kelle juuksed olid värvitud porgandikarva. Hannelore tutvustas teda.

„See on Trudi.”

Trudi istus minu vastu. Lõõmavate juuste all oli kena ümmargune nägu ning tema väsinud, paistes silmade pilk oli kummaliselt armastusväärne. Ta oli õlgade ümber tõmmanud villase salli, mis kattis ta dekoltee, ning ta võttis Hannelore pakutud napsi rõõmuga vastu. Ta rüüpas jooki ja silmitses mind uudishimulikult üle klaasiserva.

„Sa tahad ainult pilti?” küsis ta viletsas inglise keeles. „Või nikkumine ka?”

„Ainult pilt.”

Ta rääkis kiiresti Hannelorega ja viimane tõlkis mulle. Selles konkreetses majas, mis tegutses poolavalikult bordellina, oli suur klubisaal. Kuid see oli saal, kuhu kõik kogunesid nagu baari ja kus tüdrukud kundedega kohtusid. Magamistoad olid ülakorrusel. Nädalavahetustel, kui rahvast oli palju, kogunesid inimesed ainult vaatama – paarid, mehed ja naised, turistid – nii et minu kohalolu oleks kerge seletada, kuid kaamera tuleks kuidagi ära peita. Kui Trudi vahele jääb, visatakse ta välja ja võib-olla karistatakse veel muud moodi – nii et talle tuli kõvasti maksta, et veenda teda mind aitama.

„Kui palju?”

Ta pöördus Hannelore poole, kes sosistas talle kõrva.

„Viissada marka,” ütles Trudi.

Ma jäin rahulikuks. Umbes 25 naela. Ehk kuu teenistus sellisele prostituudile nagu Trudi, kui ta palju töötas – ja mis veel tähtsam, see oli peaaegu kõik, mis mul oli järel Greville’i laenust. Ma tegin näo, et kõhklen – kortsutasin kulmu, pidasin aru –, kuid ma teadsin, et see on parim võimalus, mis mulle avaneb. Võib-olla oleks see olnud kergem, kui ma oleksin olnud mees, ja ma üritasin mitte mõelda ohtudele, mis võivad ähvardada üksikut naist bordellis. Kuid oli ka teine oht – mis siis, kui seal ei olegi mitte midagi šokeerivat ega kõlvatut, mida pildistada? „Suur baarisaal” ei kõlanud just kuigi liiderlikult. Kuid mõtlesin endamisi, et risk oli võtmist väärt – vähemalt oleks see autentne, ehe – ja tundsin, kuidas elevus kehas levis. Ma otsisin käekotist rahakotti.

„Pool praegu,” sekkus Hannelore, „teine pool tollel õhtul.”

Trudi nõustus vastumeelsust teeseldes, kuid ma nägin, kui rõõmus ta oli selle üle, et raha peo peale sai.

„Millal me läheme?” küsisin ma.

Laupäeva õhtu on alati kõige parem, vastas ta – siis on ikka palju rahvast, mõnikord viiskümmend inimest saalis. Ja mõnikord on see nagu pidu, ütles Trudi naerdes. „Eine kleine Orgie.” Hannelore tõlkis: väike orgia.

„Kõlab hästi,” ütlesin ma kõigile napsi valades. Me lõime oma ettevõtmisele edu soovides klaase kokku.

Mul hakkas raha otsa saama, nii et Hannelore loobus järgmise kuu üürist, mille talle võlgu olin. „Ma investeerin sinu andesse, kullake,” ütles ta. Ent ma kulutasin umbes kaks naela kõvale lakknahast ümbrikkotile, millel oli lillekujuline võltsteemantitega kinnis. Eemaldasin lille südamest tahulise kivi, lõikasin selle alla naha sisse väikese augu ja õmblesin koti sisemusse kaks peenikest riidest rihma, mis hoiaksid mu väikese Zeiss Contaxi korralikult õiges kohas, nii et objektiiv oleks kindlalt ja nähtamatult võltsteemantitega lille südamikus. Kinnitasin traadiga päästiku, mille seadsin paika väikese käepidemena ja mähkisin selle ümber sätendava paela. Nupule vajutades käis vaikne klõpsatus, kuid ma eeldasin, et rahvarohkes baaris ei pane seda keegi tähele. Ühes kohvikus tehtud proovipildid tulid väga hästi välja: kõige tähtsam oli koti asend, mida tuli silmaga hinnata. Mõnikord oli kadreering paigast ära – aga pilti võib alati väiksemaks teha, tuletas Hannelore meelde, ja võib-olla on isegi parem, kui fotost on näha, et see on tehtud varjatud kaameraga. Ma tajusin, et laupäeva lähenedes kasvas ka tema elevus.

Hannelore tegi ettepaneku, et ma riietun nagu garçonne – üks paljudest Berliini lesbide alaliikidest –, tuues põhjenduseks, et ma ei taha ometi, et kliendid mind tülitaksid. Kui ma näen välja nagu garçonne, siis tekitaks minu kohalolu bordellis vähem segadust – lihtsalt üks järjekordne kummaline Berliini ööelukas jahti pidamas. Trudi ütles, et bordelli perenaist ei tohi asjasse pühendada. Maksa sissepääsutasu, soovitas ta, osta mõni pudel šampust ja ta lubab sul terve öö istuda.

Ma lubasin Hannal – nagu ma teda nüüd kutsusin – oma välimust sättida. Kõigepealt lasin poisipea lõigata, siis leidis ta mulle ümmargused läbipaistvate klaasidega ja kilpkonnaluust raamidega prillid. Mul oli seljas pikk oliiviroheline kammlõngast jakk ja särk koos lipsuga ning püksid toppisin pehmetesse põlvini ulatuvatesse saabastesse.

„Sa näed hea välja,” nentis Hanna mind silmitsedes. „Meheliknaiselik. Ilus Bubikopf’iga garçonne. Ära prille ära võta. Kütkestav, aga natuke hirmutav.”

Me kohtusime Trudiga Tauentzienstrassel ühe kondiitriäri suitsuruumis. Ta küsis raha juurde – ma pidasin seda halvaks endeks –, kuid Hanna ütles, et ma peaksin talle veel sada marka andma ja ülejäänud siis, kui olin vaadanud, kuidas pildid välja tulid. Ma pean ju ikkagi võib-olla mitu korda tagasi minema. Ma andsin raha üle, jätsin hüvasti Hannaga, kes suudles mind põsele ja soovis edu, läksin Trudi järel tänavale ja siis kõrvaltänava kaudu ühte hoovi. Me läksime läbi kaarvärava teise hoovi. Ta vajutas messingplaadis uksekella, mille alla oli kirjutatud „Klubi Xanadu”. Ma mõtlesin äkitselt Xanile, oma tujukale väikevennale, ja pidasin klubi nime heaks endeks. Ma olin garçonne’iks kehastununa pabinas, kuid ühtlasi elevil. Fotograaf Amory Clay pidi kohe ümber sündima.

Klubi Xanadu ukse avas riigiametniku palituga kõhn mees, kes vahetas Trudiga paar sõna.

„Sa maksad talle kakskümmend marka,” ütles Trudi.

„Muidugi.”

Ma maksin ja me läksime üles klubi ruumidesse.

Klubi Xanadu oli kummaline üksluisuse ja eksootika segu – mulle tundus, et Berliinis võis nii öelda kõige kohta. See korrus – seltskonnaklubi – oli suvaline tubade kogum. Kahes neist olid baarid ja kolmandas seisis madalal laval klaver. Mööbliks oli valik diivaneid, tugitoole ja siia-sinna kuhjatud tavalisi restoranilaudu ja -toole. Valgus oli hämar ja ansambli ootel mängis kõlarites džässmuusika. Seal oli juba palju rahvast ning igas vanuses ja suuruses mehi ja naisi. Mulle tundus, et oleksin võinud sama hästi olla raudteejaama ootesaalis, kuid teist korda vaadates hakkasid silma anomaaliad. Toekad keskealised hallide ülikondadega mehed lobisesid triibuliste madrusesärkidega poistega. Ühe laua ümber istus kaheksa kõhna naist, kes olid meesteks riietunud. Pierrot’ kostüümis mees tantsis tüdrukuga, kes kandis satäännegližeed. Trudi juhatas mu laua juurde, mis seisis nurgas teisel pool väikest tantsupõrandat ning ma tellisin üksnes valgeid linaseid lühikesi pükse kandva noormehe käest pudeli Sekti. Trudi läks otsima Kupplerin’i ehk perenaist.

Ma rüüpasin sooja Sekti ja silmitsesin ruumi tähelepanelikumalt. Ilmselgelt oli siin inimesi, kes olid tulnud üksnes vaatama – nagu uudishimulikud külalised inimloomaaias – ja teisi, kes kavatsesid osaleda. Mu hulljulgus tekitas minus uue elevusetukse ja olin oma maskeeringuga rahul. Kaks teist garçonne’i läksid tantsima, otsekui kinnitamaks mulle, et ma olen nende kummalise kamba liige. Mitte keegi ei jõllitanud mind, mind jäeti omaette šampanjaklaasi ja hoolikalt lauale sätitud ümbrikkotiga. Ma keerasin seda pisut, sihtides kaht läikivate ülikondade ja lühikeste laiade lipsudega meest, kes piidlesid satäänkleitides tüdrukuid, ning vajutasin päästikule. Käes. Nad lähenesid kahele tüdrukule, vestlesid lühidalt ja kadusid siis baari kõrval asuva nahkeesriidega väljapääsu kaudu. Ma oletasin, et see viis järgmisele korrusele, kus tegeleti seksuaalsete viguritega. Ma mõtlesin, kas Trudi saaks mind kuidagi lava taha lasta.

„Amory?”

Trudi seisis koos naeratava keskealise naisega, kellel oli määratu riiulitaoline rinnapartii. Teda tutvustati kui Frau Amoreux’d ja me kätlesime.

„Ma ootan siin Trudit,” ütlesin algelises saksa keeles.

„Oui, oui, ma chérie, je vous en prie.”

Trudi sosistas talle kõrva ja pöördus uuesti minu poole.

„Ma arvan, et sa peaksid pakkuma Frau Amoreux’le pudeli Sekti.”

Ma ulatasin raha.

Lahkusin Xanadust kell kaks hommikul, mõeldes, et ma ei saa iial suust odava Sekti maitset, ükskõik kui palju sigarette ma ka ei suitsetaks. Õhtu edenedes oli meeleolu väikeses klubis aegamööda muutunud. Ammuli sui vahtivad paarid läksid ära ja bordelliõhustik andis jõulisemalt tunda. Kunded ja tüdrukud – või kunded ja poisid – tulid ülakorruse tubadest alla ja molutasid baarides, jõid ja flirtisid, lobisesid ja mängisid kaarte. Riided võeti seljast ja mindi jälle üles. Nii enne kui ka pärast keskööd oli klubi rahvast täis, kuid varastel hommikutundidel õhkkond rahunes, jutuvadast ja naerulaginast paistis lihalikkus kaduvat, ning klubiõhkkond muutus peaaegu koduseks. Kõhetu ametnik tuli üles ja jõi Frau Amoreux’ga ühe õlle. Vestides mehed mängisid kaarte poolpaljaste tüdrukutega, kes olid selleks õhtuks töötamise lõpetanud. Tüdrukud lobisesid ja peksid keelt, suitsetasid ja jõid. Trudi tuli pärast vahetuse lõppu minu juurde ja ma tellisin veel Sekti.

„Kui palju sa maksad?” küsisin ma Sektist julgust saanuna.

„Niku jaoks kümme marka.” Ta saatis Frau Amoreux’le hävitava pilgu. „Aga pool annan talle.”

Ma mõistsin, et minu siiatoomisega 500 marga teenimine oli talle ootamatu ja tohutu õnn, ning otsekui mu mõtteid lugedes võttis Trudi mu käe ja tänas mind ilmselge siirusega. Ta lobises tasandatud häälel edasi, kuid nii kiiresti, et ma ei saanud õieti aru. Ta oli tänulik, nii palju ma vähemalt mõistsin, ja tundus, et kui ma kauaks jään, võib selles ruumis veel midagi aset leida. Kui ta rohkem purju jäi, hakkas ta mulle oma elust pajatama ja rääkis, kuidas klubi Xanadu on palju parem kui olla lihtne Kontroll-tüdruk Tiergartenis, mida ta oli enne – iga ilmaga õues ja kõiksugu pervertidega, kes tahtsid ebameeldivaid asju teha. Ühel hetkel kummardus ta koguni lähemale ja suudles mind põsele. Siis märkas ta ühte püsikundet ja kepsles teda tervitama. Ma pöörasin kotti. Klõps.

Järgmisel päeval ilmutasime koos Hannaga filmi, tegime pildid ja uurisime kontaktkoopia lehte. Mitte midagi ei olnud välja tulnud – kaamera oli riidest rihmade vahel paigast nihkunud, nii et pooled pildid olid udused, nagu oleks objektiivi ees näppu hoitud.

„Sa pead lihtsalt uuesti minema,” lausus Hanna. „Kahju – mõned siin oleksid tõeliselt head olnud.”

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Hugo Torrance käis täna külas. Ma kuulsin, kuidas majakese ees peatus auto – erakordne sündmus, ette teatamata, sest minu ühesuunalise sissesõidutee otsas on sildid kirjadega „Ümberpööramist ei ole” ja „Autodele keelatud”, et peletada saare uudishimulikke turiste, kes arvavad, et võivad igal pool ringi kolada. Ma jooksin kiiresti akna juurde, nägin, et see on Hugo ning vaatasin, kuidas ta oma kange jala Jaguarist välja pistis, sellega trampis, et veri jälle käima hakkaks, ja eesukse poole lonkas. Ma tegin selle lahti enne, kui ta koputada jõudis.

„Vaata aga vaata,” ütlesin ma. „Milline au.”

Ta andis mulle põsemusi ja ma tundsin habemevee lõhna – Old Spice.

„Mul on homme pidu,” ütles ta. „Spontaanne. Mu tütar ja tema mees tulevad Londonist kohale.”

„Kahjuks olen ma pidude jaoks liiga vana,” ütlesin ma.

„Mitte nii vana kui mina. Kui juba mina suudan pidu pidada, siis sina võiksid austusväärselt käituda ja kohale ilmuda – kas või pooleks tunniks.”

„Tegelikult on mul päris palju tegemist –”

„Mul on sünnipäev, Amory. Suur seitse ja null.”

„Ah.”

Ta saatis mulle metsiku pilgu – kuuldav sissehingamine, vidukil silmad, kipras kulmud.

„Homme õhtul hotellis näeme,” ütles ta järsult. „Kell kaheksa. Palju juua.”

„Ma olen kohal. Ootan väga.”

„Ma lähen nüüd Greeri ja Calderi juurde. Sul oleksid seal sõbrad ümber.”

Ma vaatasin, kuidas ta tagurdas, pööras ja minema sõitis. Huvitav, et ta kutse isiklikult kohale tõi, mõtlesin ma, selle asemel, et lihtsalt helistada. Nii on raskem keelduda – nii et ilmselt tahab ta korralikku sõprade kvoorumit. Hugo Torrance on pikk, sale ja kiilakas, tema valgeid juukseid – nii palju, kui neid veel järel on – rõhutavad teravalt süsimustad kulmud. Nägus seitsmekümnene mees ja endine sõdur, kelle vasaku jala purustasid kuulipilduja kuulid 1944. aastal Monte Cassinos. Talle kuulub Glenlarigi hotell Achnalornis ja ta ühtlasi peab seda – ainsat alkoholilitsentsiga asutust Barrandale’is, nii et ta on tähtis mees ja on raske temaga mitte korrapäraselt kohtuda, kui sulle meeldib aeg-ajalt baaris klaasike võtta või söögitoas einestada. Kuid ma olen teda vältinud, sest ma tean, et ta viskab mulle silma. Eelmisel vana-aastaõhtu peol hotellis suudles ta mind, kui ma just minema hakkasin, kuigi keskööst oli juba tund möödas. Suudles mind tõsiselt, kui me seisime kahekesi alkoovis, kus hoitakse mantleid, ja ma oleksin talle peaaegu järele andnud. Ma suudlesin teda mõne sekundi vastu ja tõmbusin siis eemale. „Jää ööseks, Lady Amory,” ütles ta alkoholist käheda häälega. Ta puudutas mu nägu ja kaldus siis tahapoole. „Ära mind enam kunagi nii nimeta,” ütlesin vapustatult. Kuidas ta teadis? Ja nüüd kutsus ta mind oma seitsmekümnendale sünnipäevale. Mitte ei kutsunud, vaid sisuliselt nõudis, et ma kohale tuleksin. Noh, ma saan Hugo Torrance’iga hakkama – ma tunnen temasuguseid, neid vanu sõdureid, liigagi hästi.

***

Berliin. Just siis, kui ma sain eksklusiivse juurdepääsu klubisse Xanadu, jäi Trudi kadunuks. Me helistasime numbrile, mille ta meile oli andnud – keegi ei vastanud. Hannal õnnestus välja uurida, kus ta elab, kuid seal ei olnud kedagi. Siis tuli ühel päeval kullerpoiss teatega, et ta on haige ja tal on vaja seda 150 marka, mis ma talle veel võlgnesin. „Ta tuleb tagasi,” ütles Hanna. „Sa pead lihtsalt ootama.” Nii ma siis ootasingi. Berliinis oli suvi – oleks võinud olla ka hullemas kohas ja ma teadsin, et nii või naa sisaldab Xanadu klubi kõike, mida mul vaja on. Mida ma mäletan sellest suvest, mil me ootasime, et Trudi uuesti välja ilmuks? Ma elasin õnnelikult Hanna korteris Jägerstrassel. Mul oli katus pea kohal, aga mul oli raha kiiresti otsa lõppemas.

BERLIINI PILDID, 1930–31

Mäletan, kuidas läksin Lehrteri jaama telegraafi, mis oli ööpäevaringselt lahti, ja saatsin Greville’ile telegrammi. Küsisin, kas ma võin veel 20 naela laenata – täiendav laen, toonitasin ma – ja lisasin „SKANDAAL TULEKUL”. Mäletan, et tundsin lahkudes veidrat elevust, olin omaenda ennustusest erutunud, ja selle asemel, et trammiga tagasi Hanna korterisse sõita, võtsin Cyklonette’i takso (kolm ratast, odavam) ja lasin end viia Mercedes-Palasti Unter den Lindeni peal, kus ma jõin baaris ühe kuiva martiini ja tõstsin klaasi oma tuleviku auks.

Mäletan, et õpetasin kaks nädalat Hanna sõbrale nimega Arno Hartmann inglise keelt. Ta oli üle neljakümne, abielus ja kahe lapsega ning hellitas fantaasiat, et läheb Ameerikasse, et seal maastikufotograafina nime teha. „Kõik Euroopa maastikud on vanad, väsinud, liiga tuttavad,” ütles ta ikka. „Mul on uut maad vaja.” Ma küsisin talt viis marka tunni eest, umbes viis šillingit, orjatöö, kuid see oli Berliinis kehtiv tariif. Tund aega Arnoga tõi sisse sama palju kui Trudi teenis üheainsa „niku” eest, mis kestis tõenäoliselt mõne minuti, mõistsin ma. Pärast kahte nädalat ei olnud Arno kõhklevas inglise keeles mingeid edusamme märgata, nii et ma tegin talle teene ja panin ameti maha. Greville’i 20 naela olid kohale jõudnud ja ma olin jälle rikas.

Mäletan, kuidas ma istusin ühel õhtul koos Hannaga näruses Nachtlokal’is Kurfürstendammi juures – selles lõigus päris tänava lõpus, kus see Halensee poole kerkib. Me rääkisime millegipärast 29. aasta majanduslangusest ja sellest, kuidas isegi Berliinis on märke, et elu on muutumas paremaks ja stabiilsemaks. Süütasin tema sigareti ja ta puhus suitsujoa jõuliselt suunurgast välja – talle omasel poisilikul moel –, ise mind pinevalt silmitsedes, ning viskas siis peanõksuga juukseloki laubalt.

„Amory. Vaata mulle otsa.”

„Ma vaatangi sulle otsa.”

„Kas sa oled kindel, et sa ei ole minusse armunud?”

„Olen küll. Ei ole armunud.”

„Isegi mitte natukene. Õige veidi?”

„Ma olen sinusse väga kiindunud, Hanna. Sa oled tõeline sõber.”

„Kiindunud. Kuidas ma seda sõna vihkan.”

Mäletan palavat pärastlõunat Motzeni järve ääres. Hanna töötas mitme ajakirja juures, kelle väited, et nad ülistavad süütut nudismi ja tublit, tervet eluviisi, varjasid hädavaevu väljaande tegelikke motiive, nimelt seda, et nende lehekülgedel oli palju pilte alasti noormeestest ja poistest – näiteks Das Freibad, Nur Natur, Extra Post des Eigenen. Need alasti mehed ja poisid eelistasid tihti naisfotograafi, vähemalt nii talle öeldi, ja ta oli sageli hinnas suvekuudel, kui inimesed võisid päevitada ja nautida Licht’i, Luft’i ja Leben’it, mida Berliini ümber leiduvad järved ja põllud pakkusid. Sõitsime Motzeni järve äärde „Õhukümbluse Liiga” kokkutulekuks ning Hanna oli asjad korraldanud nii, et mulle maksti tema assistendina palka – nüke, mida ta kasutas rõõmuga iga kord, kui ta arvas, et ajakirjal selleks raha on.

Oli selge päikesepaisteline ilm ning nendel väljasõitudel ei rabanud mind mitte niivõrd heledajuukseliste berliinaste muretu alastus, kuivõrd nende päevituse erakordne sügavus ja toon. Nende nahk oli päikesest sedavõrd põlenud, et nad nägid välja nagu asiaadid, õliga üle valatud ja läikima löödud, et oma keha paremini praadida. Hanna tegi oma vajalikud pildid meestest, kes poseerisid alasti ketta või odaga või sukeldusid järve, ning poisid tegid võimlemisharjutusi. Mina sättisin samal ajal Hanna kaameratesse filme, pannes imeks nende meeste vasekarva naha ebamaist tekstuuri, nagu oleksid nad olnud mõni tulnukate liik või kadunud Amazonase hõim. Neid järvekaldal karglevaid alasti mehekehasid vaadates ei tundnud ma mitte kõige vähimatki erootilist erutust. See oli Berliini mõju – üha raskem oli millestki šokeeritud või solvatud olla. Kuid ma pean ütlema, et pärast seda ei ole ma päevitamisest enam õieti rõõmu tundnud.

Ma mäletan kohtumist Hanna ema ja isaga. Nad tulid korterisse teed jooma ja kooke sööma: murelik, jõukas, väikekodanlik laitmatult viisakas paar pehmetes kallites riietes. Hanna oli väljakutsuvalt eriti poisilik, jalas kahevärvilised paeltega meestekingad, kottpüksid, seljas valge lühikeste varrukatega särk ja ees kirsipunane lips, juuksed laubalt tagasi silutud. Kui ta elutoast kööki marssis, et teed teha, nägin, kuidas vanemad vahetasid ahastavaid mõistmatuid pilke. Mis oli juhtunud väikese Hannaga?

Mäletan käiku Trudi korterisse, kööktuppa Alexanderplatzi lähedal asuvas vanas kortermajas. Kaiserstrassel oli sünagoogi ees olnud suur tänavakaklus ja töölised koristasid kurnatult prahti kokku – loosungid, toikad, sillutisekivid, klaasikillud. Trudi uksel oli tema nimi, käsitsi kirjutatud paberitükk koputi kohal: G. Fenstermacher. „Aknategija”. Hanna pidas seda väga naljakaks. Enda häbiks ei olnud ma kunagi mõelnud, et Trudil võiks perekonnanimi olla – ta oli minu jaoks alati lihtsalt Trudi. Hanna ja mina istusime voodile, Trudi aga võttis ainsa tooli, mis veel vaba oli. Ta oli palju kõhnem ja kinnitas, et oli ära käinud, et aborti teha, olid tekkinud tüsistused ja ta pidi natuke aega haiglas olema. Tema ema hoolitses juba tema kahe lapse eest ja keeldus kategooriliselt kolmandat juurde võtmast. „Mis muu võimaluse ta mulle jättis?” ütles Trudi tusaselt ja solvunult. Ma andsin üle lubatud 150 marka ja leppisime kokku, et kohtume järgmise laupäeva õhtul Xanadu klubis, et uus sessioon teha. Ta küsis veel sada marka ja ütles, et võib mind viia väga kõrvalisse, väga salajasse kohta. Selleks ajaks oli mul juba Greville’i raha, nii et ma maksin suure uudishimuga ära nõutud summa.