Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 5

Huvitav, mis mind sinna tõmbas, sinna aia serva? Ma mäletan suvevalgust – puid, põõsaid, roheliselt kumavat muru, mis olid maheda, heatahtliku pärastlõunase päikesepaistega üle valatud. Oli see valgus? Ent oli ka naer, mis kostis tiigi äärest, kuhu olid kogunenud mõned inimesed. Keegi ilmselt veiderdas ja ajas kõik naerma. Järelikult siis valgus ja naer.

Ma olin majas, oma toas, mul oli igav ja aken oli pärani lahti, nii et ma kuulsin külaliste jutuvada, ning siis kõlas ootamatult see rõõmsa naeru arpedžo, mis sundis mind voodilt maha lipsama ja akna juurde minema, et näha härrasmehi, daame, telki ja pukklaudu, mis olid kaetud suupistete ja punšikaussidega. Ma olin uudishimulik – miks nad kõik tiigi äärde suundusid? Mis oli selle lustakuse allikas? Nii kiirustasingi trepist alla, et nendega ühineda.

Ja siis, kui olin jõudnud juba poolele teele üle muruplatsi, pöördusin ma ringi ja jooksin tagasi majja kaamerat võtma. Miks ma seda tegin? Ma arvan, et aiman põhjust nüüd, kõik need aastad hiljem. Ma tahtsin jäädvustada selle hetke, selle südamliku kogunemise aias soojal suveõhtul Inglismaal – selle jäädvustada ja igaveseks vangistada. Ma adusin mingil moel, et suudan peatada aja pidurdamatu liikumise ja selle stseeni, selle sekundi murdosa – uhketes rõivastes daamid ja härrad naermas, ise muretud ja häirimatud. Ma võisin nad tänu oma imelise masina omadustele kiiresti ja igaveseks tabada. Mu käes oli võime panna aeg seisma – või nii ma vähemalt kujutlesin.