Читать книгу Sulnis hellitus - William Boyd - Страница 11

„See paistab äärmiselt viisakas,” tähendasin Rainerile. „Väga peen.”

Rainer vaatas kella.

„Me peame keskööni ootama.” Ta naeratas, paljastades väikesed, täiuslikult valged hambad. „Siis läheb lõbu lahti.”

Istusime ühes lauas Iguana klubi tagaosas, kusagil Põhja-Berliinis. Olime tulnud üle Oranienburgerstrasse ja ma olin näinud Stettini jaama poole osutavat teeviita, aga muidu ei osanud ma endiselt veel hästi orienteeruda selles linnas, mis oli suuruselt kolmas maailmas, nagu berliinlased mulle pidevalt meelde tuletasid. Ma rüüpasin jooki ja ootasin kesköö saabumist. Samal ajal mängis poolringikujulisel laval väike džässbänd lugu „It Happened in Monterey”. Riigipiirist lõuna pool, mõtlesin ma, seal ma tahangi olla, kusagil kahtlases ja väga-väga diskreetses paigas. Mõned paarikesed tantsisid, kuid mulle tundus, et erilise innuta, otsekui oleksid kliendid oodanud mingit märguannet, et nad alles saaksid tõeliselt lõbutsema hakata. Peaaegu kõik mehed olid õhturiietuses.

Rainer pakkus mulle sigaretti ja süütas selle. Tema täisnimi oli Rainer Nagel ja ta oli Greville’i vana sõber. Ma mõtlesin, kuidas nad olid tuttavaks saanud – ja kui hästi –, kuid Rainer ei paljastanud midagi. Ta oli väike, turske, kandilise näoga mees – nägus nagu üks heas vormis ja lihaseline mees ikka –, aga tal oli ärev sabistav maneer, nagu üritaks ta pidevalt oma energiat vaos hoida; ta patsutas sageli taskuid, raputas sigareti otsast tuhka, näppis lipsusõlme. Ma küsisin, mis tööd ta teeb, ja ta vastas: „Ah, natuke seda ja teist. Ostan natuke, müün natuke.” Ta rääkis suurepärast inglise keelt ja oli peaaegu liiga viisakas.

Nüüd nipsutas ta kelneri tähelepanu püüdmiseks sõrmi ja kui mees meie juurde tuli, sosistas Rainer talle kõrva – tundus, et oma minuti jagu. Mul oli seljas must sametkraega kreppkleit ja ümber samuti must karusnahkne sall. Ma olin kinnitanud juuksed musta, ultramariinsinise sulega vildist klošškübara alla, püüdes näha välja ühtaegu šikk ja pealetükkimatu. Kui Rainer oli mulle hotelli järele tulnud – Silesia võõrastemajja Prenzelstrassel Alexanderplatzi lähedal –, oli ta öelnud: „Sa näed väga moekas välja, Amory” sellise võluva ebasiirusega, mis oli mind peaaegu naerma ajanud. Ma mõtlesin, kas Rainer oli „lilla” nagu Greville, üks paljudest Schwul’idest, keda võis kõikjal linnas märgata, kui vaid tähelepanelikult vaadata. Ma miskipärast ei uskunud seda, kuid samas ei saanud ma ka oma sisetunnet usaldada, arvestades seda, kui haledalt see oli mind vedanud alt Greville’i puhul.

Keskööl tegi bänd lühikese pausi ja ma märkasin, et hulk mehi ja naisi suundus tualettidesse, kuhu peasaalist pääses baari kõrvalt algavast koridorist, mille kohal oli elektriline silt „Klosett”. Rainer vaatas ruumis ringi, kui see kiiresti tühjenes – see oli veider, arvasin ma, sest ma teadsin, et Berliinis olid klubid lahti kolmeni hommikul. Siis tuli bänd tagasi ja hakkas uuesti mängima, kuigi oli selge, et tantsimine ei huvitanud enam kedagi. Kelnerid hakkasid tühje laudu eest ära tõstma.

„Kas klubi suletakse?” küsisin ma.

„Ei. Alles avatakse.” Rainer tõusis püsti ja mina samuti ning tegin juhust kasutades oma väikese Ensignette’iga saalist paar pilti. Nii palju siis Berliini kuulsast dekadentsist, mõtlesin ma. Kust ma oma skandaali leian?

Rainer juhtis mind laudade vahelt läbi ja me suundusime tualettidesse viivasse koridori.

„Tere tulemast klubisse Klosett,” ütles ta.

„Damen” ja „Herren” tualettide vahel oli uks – see nägi välja nagu seinakapi uks – ning seda valvas pikk vuntsidega mees, kellel oli seljas pahkluudeni ulatuv kuldsete nööröösidega palitu. Rainer ulatas talle kõigepealt kaardi ja siis natuke raha ning meie ees avati uks, mille tagant paistis alla paksu nahkeesriideni viiv järsk trepp. Alla minnes kuulsin erutunud jutuvadinat ning tundsin sigari- ja sigaretisuitsu hõngu. Rainer tõmbas nahast eesriide minu ees kõrvale ja ma astusin klubisse Klosett. Nii juba läheb, mõtlesin ma.

Klubi Iguana, Berliin.

See oli pime, kitsas madala laega ruum – ma mõtlesin, et äkki oli see olnud eelmises elus maa-alune garaaž. Tihedas puntras seisvad lauad ja kooruva kuldvärviga toolid olid pööratud tillukese lava poole, mille taustaks oli sätendav litritest eesriie. Kõigil laudadel olid pisikesed töntsakad lambid nagu seened karmiinpunaste varjudega, mis vaid vaevu hõõgusid. Ma kuulsin jutuvadas ameeriklaste, prantslaste ja hollandlaste hääli. Mõned kelnerid pressisid end laudade vahelt läbi, käes kandikud jookidega. Oli soe ja toas hõljus kusagil parfüümi ja suitsu all mingi kummaline lõhn. Õli ja määre? Võib-olla oli see tõesti kunagi garaaž olnud.

Ma pöördusin ja nägin, et Rainer vestleb kõhna mehega, kellel on seljas pistaatsiaroheline satäänpintsak ja ees kollane kikilips. Rainer kutsus mu lähemale.

„See on juhataja Benno,” ütles ta. „See on Fräulein Clay, kuulus inglise fotograaf.”

Me kätlesime. Kui Benno usalduslikult ettepoole kummardus, nägin ma, et tema kulmud olid pliiatsiga joonistatud.

„Sa võid teha selliseid pilte, nagu tahad – aga mitte etendusest. Pilte avaldades pead ainult Klosett-klubi mainima, palun.” Ta näitas näpuga. „Näe, meil on siin täna veel üks fotograaf. Me saame head reklaami.” Ta naeris ja näitas tumedas ülikonnas noormehe poole, kes toa teises otsas vastu seina nõjatus. Noormehe krae tundus ta kõhna kaela jaoks liiga suur – peaaegu afekteeritult suur – ja tema sirged blondid juuksed kaardusid parema kõrva ees kiharasse. Ta pöördus meid vaatama, otsekui oleks ta teadnud, et temast räägiti, ja ma nägin kõhna, suurte silmadega näljavarese nägu. Imekaunis kodutu. Märkasin, et ta õlal rippus Rolleiflex. Pagan, ütlesin endamisi ja tundsin, kuidas pettumus mulle nagu raske kott turjale vajus. Veel üks fotograaf – veel üks kuradi fotograaf, nagu Greville oleks öelnud. See oli nagu turismimarsruut.

„Suur tänu,” ütlesin Bennole, kes suudles mu kätt ja sööstis lava poole. „Me võime minna,” lisasin ma Raineri poole pöördudes, „see koht on ilmselgelt liiga tuntud.” Ma nõksasin peaga teise fotograafi poole. „Pole just eriti eksklusiivne.”

Rainer kehitas õlgu. „Me võime ju sama hästi etendust vaadata,” ütles ta heidutamatu rõõmuga. „Teeme veel mõned napsud. Benno võtab meile ees hea laua.”

Ma nägin Bennot meid lähemale viipamas, nii et läksime tema juurde ja ta pani meid istuma lauda, mis oli teises reas väikese lava ees, kus üks mees mikrofoni statiivi külge seadis. Võtsime istet ning ma tellisin džinni apelsinimahlaga, jättes kaamera käekotti laua alla. Heitsin pilgu oma rivaalile, kes rääkis nüüd ise Bennoga ning nägin, kuidas Benno meile osutas – kuulus inglise fotograaf Fräulein Clay. Siis hämardusid tuled ja lavale tekkis paar valgusvihku. Litritega eesriiete vahelt ilmus trompetiga neeger, seljas Dalmaatsia koera sarnane mustade laikudega valge ülikond. Rahvas avaldas valjult oma heakskiitu.

„Daamid ja härrad!” ütles ta Ameerika aktsendiga inglise keeles mikrofoni. „Ingeborg Hammer tantsib „Kokaiini laevahukku”!”

Uudist tervitasid huilged ja hõiskamine. Rainer kummardus lähemale.

„Mõnikord tantsib ta koos mehega, aga täna tantsib ta üksi. Meil vedas kõvasti.”

„Mis ta nimi oligi?”

„Ingeborg Hammer. Siin Berliinis väga kuulus.”

Neeger hakkas trompetit mängima – improviseeritud džässilik ulg – ning kardinate vahelt libises välja pikk viirastuslik naine, seljas vööni ulatuva dekolteega läbikumav must kleit. Tema nägu oli valge puudrist surimask, silmad silmapliiatsiga suitsuseks maalitud ja suu nagu lillakas veritsev haav. Ta seisis aplausi vaibudes hetke, käed laiali sirutatud, sõrmed värelemas, samas kui trompetisoolo jätkas vabas vormis improvisatsiooni. Ta oli tõesti väga pikk, nägin ma, peaaegu kuus jalga – siis hakkas ta liikuma jõnkslevate impressionistlike tantsusammudega ning paratamatult vajus dekoltee laiali ja paljastas lamedad rippuvad rinnad, mille kikkis nibud olid suu kombel purpurseks võõbatud. Ta taarus ja õõtsus, küürutas ja koperdas valgete käsivarte vehkides, kerkis ähvardavalt laudade kohale ja tõmbus siis dramaatiliselt tagasi. Mõnikord seisis ta kümme-kakskümmend sekundit järjest täiesti liikumatult, samas kui trompetirifid jätkusid. Ma leidsin, et see oli ühtaegu naeruväärne ja täiesti lummav.

Ühel hetkel möödus ta kikivarvul tillukeste sammudega tippides meie laua lähedalt, ning ma märkasin silmanurgast, et konkureeriv fotograaf oli kummardunud oma Rolleiflexi kohale ja pildistas. Ingeborg Hammer võttis meie laua kõrval poosi sisse ja temast õhkus kummalist parfüümi – ma oletasin, et kampriõli või formaldehüüdi hõngu – surnukuuri või lahkamisruumi lõhn. Ma vaatasin tema täiesti ilmetut valget nägu ja trompeti paisuva kriiskamise rütmis vabisevat keha, mis ütles, et „Kokaiini laevahukul” pidi kohe seisma ees saatuslik kokkupõrge karidega. Ingeborg astus kolm sammu tagasi, rebis kleidi seljast ja varises alasti põrandale, paljaks raseeritud häbe nähtaval, üks käsi veel mõne sekundi tõmblemas, kuni kõlas viimane deemonlik trompetikriise ja tuled kustusid. Kui need jälle mõne sekundi pärast süttisid, oli naine kadunud. Ta ei tulnud kummardama, trompetimängija pühkis taskurätiga läikivat nägu ja võttis kiiduavaldused tema eest vastu.

„Das ist fantastisch, nein?”

Ma pöördusin. Ma ei olnud kellegi lähenemist kuulnud, kuid see oli võistlev fotograaf, kes mu tooli kõrval kükitas.

„Ich spreche kein Deutsch,” ütlesin ma ja sain otsekohe aru, et lokkis juuste ja kõhna näoga kodutu on naine.

„Mina olen Hannelore Hahn,” ütles ta peaaegu aktsendita inglise keeles. „Benno ütles, et sa oled kuulus inglise fotograaf. Kus su kaamera on? Sa jäid õigest …”

Rainer tõusis püsti ja segas talle vahele. „Ma jätan teid objektiividest ja säriaegadest ja muust sellisest rääkima,” lausus ta. „Helista mulle homme, Amory. Ma viin su kusagile mujale.”

Ta suudles mind hüvastijätuks, surus Hannelore Hahni kätt ja lonkis minema. Hannelore libises tema kohale. Ta kandis laia kraega särgi juures musta-punasetriibulist lipsu ning nüüd, kus ta minu vastas istus ja seenekujuline lamp teda valgustas, nägin ma, et ta oli kergelt mingitud – ja mingil ebamäärasel mehelikul moel kummaliselt kaunis. Mis ilmselt oligi selle kostüümi eesmärk, oletasin ma.

„Kui ta oma partneri Otto Deodatiga tantsib, on parem,” rääkis ta edasi. „See on … seksuaalsem. See Otto on väga nägus, pea paljaks aetud, kas tead, ja sageli alasti, kehamaalinguga. Väga pikk nagu nainegi.” Ta naeris ja paljastas ebaühtlased hambad, mis olid ees puseriti, nagu oleks neid tema kitsa lõua jaoks liiga palju. „Mul on neist mõlemast palju fotosid. Ma võin sulle näidata, kui tahad.” Ta võttis välja portsigari ja valis värvilisest reast välja musta sigareti. „Kas see on džinn? Kas ma võin paluda, et sa mulle ka ühe telliksid? Mul on raha otsas.” Ta naeratas ja tõstis kaamera. „Ma kulutasin kõik oma Rollei peale.”

Kui me Klosettist lahkuma hakkasime, sain ma aru, et olen juba üpris purjus, ja otsustasin hotelli suunduda. Tundus, et Hannelorele ei olnud kõik manustatud džinnid mingit mõju avaldanud, ja ta pakkus, et jagab minuga taksot. Taevas oli nagu hall flanell – kuulutas varast suvekoidikut – ja õhk oli jahe. Kui me Arkonaplatzile taksot otsima läksime, hakkasin lõdisema.

Aga kui me valguse tihenedes ja pimeduse hajudes mööda tänavaid kõndisime, ei kohanud me kedagi. Me vaatasime otsivalt siia-sinna – ma olin täiesti eksinud –, lehvitasime ebamääraselt ja karjusime iga mööduva auto poole lootuses, et see muutub võluväel taksoks. Poole tunni pärast olin jälle kaine. Hannelore vaatas käekella.

„Me võime sama hästi juba jala minna,” ütles ta. „Sinu hotellini on ainult umbes kakskümmend minutit kõndida.”

Nii me siis asusimegi mööda monokroomseid tänavaid teele, kontsaklõbin kajamas vastu kortermajade fassaadidelt, hajuvas hämaruses kumamas mõned neoonsildid, meie ainsad kaaslased koju naasvad tänavapühkijad ja öötöölised. Me möödusime väikesest hotellist – selle ees seisis näruse sabakuuega kelner. Tema selja tagant pooleldi avatud uksest immitses sumedat kollast valgust. Kas me peaksime sinna minema? küsisin Hannelorelt. Ei, ei, vastas ta, see koht ei ole meie jaoks.

Meie nägime noormehi enne, kui nemad nägid meid – just siis, kui me Alexanderplatzile suundudes Oranierburgerstrassele keerasime. Neid oli viis, nad kandsid pruune mundreid ja nad olid purjus ja sagris; neli aitas viiendal laternaposti otsa ronida, et see saaks ühe plakati maha rebida. Hannelore juhtis mu teisele poole tänavat, neist eemale, ent nad olid kuulnud meie kontsaklõbinat ja pöördusid vaatama, oodates rõõmuga meelelahutust. Nad karjusid meile midagi – midagi nilbet, millest ma aru ei saanud. Heitsin pilgu selja taha ja nägin, kuidas ronija meid kirudes maha libises, otsekui oleks tema kukkumine meie süü olnud.

„Ära vaata nende poole,” ütles Hannelore, kui meid saatsid uued huilged. Kuulsin nende tallanaelte kriuksumist tänavakividel, kui nad meile järele tulid, vihaselt hõikusid, meil peatuda käskisid. Eespool lendas kivi üle tänava ja kukkus kolinal vastu pargitud veoautot.

„Me peame teesklema, selge?”

„Mida? Jah, nagu sa ütled.”

Hannelore võttis mul õlgade ümbert kinni ja surus mu vastu ühe kaupluse ust. Ta astus meid jälitanud meestele vihaselt vastu ja karjus nende peale, muutes hääle madalamaks ja kähedamaks. Järgnesid valjud naerumöirged ning ma nägin, kuidas nad seisatasid ja omavahel midagi arutasid.

„Mida sa ütlesid?”

„Ma ütlesin, et ma üritasin sind terve õhtu voodisse saada ja ma ei kavatse lasta neil end takistada.” Ta vaatas selja taha. „Või midagi sellist. Teeskleme suudlemist. Nad vahivad ikka veel.”

Nii me suudlesimegi, suud kergelt viltu, ning ma kandusin ajas tagasi Amberfieldi, Millicentiga peetud harjutussessioonide juurde. Kuulsin noormeeste rebasevilesid ja haukumist. Me kõndisime edasi, Hannelore vaatas tagasi ja tegi neile rõveda žesti, kuni me ümber nurga keerasime ja paaniliselt jooksma hakkasime.

Jõudsime viie minutiga mu närusesse hotelli, Silesia Hospizisse, ning helistasime öise administraatori kutsumiseks hingetult kella.

„Issand jumal,” ütles Hannelore. „Tõeline Berliini öö – Ingeborg Hammer, natsid ja sa said minult isegi suudluse.”

Administraator tegi ukse lahti ja me astusime fuajeesse.

„Noh,” laususin ma. „Vedas, et sa olid meheks riietunud.”

„Ma käin kogu aeg niimoodi riides.”

„Oi … Noh, ikkagi vedas.”

Ma võtsin oma toavõtme ja nägin pöördudes Hanneloret pimedas fuajees ringi vaatamas.

„Kas siin on kallis?”

„Nad pakkusid mulle ühe kuu eest head hinda. Nelikümmend marka nädalas.”

„Kui sa maksad mulle sellest poole, võid mu korteris oma toa saada.” Ta naeratas. „Ja sa võid mu pimikut kasutada.”

***

BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

Mõtle nende nimedele. Hannelore Hahn, Marianne Breslauer, Dora Kallmuss, Jutta Gottschalk, Friedl Dicker – unustamata ka Edith Suchitskyt, Edeltraud Hartmani, Annie Schultzi ja paljusid teisi, kes mulle ei meenu. Kui Londonis olin arvanud, et olen naisfotograafina mingi haruldane elukas, siis Hannelore juures elades pidin meelt muutma ning sain teada, et olin ühinenud terve naisfotograafide sõsarkonnaga, mille liikmed töötasid ja teenisid elatist Berliinis, Hamburgis, Viinis ja Pariisis. See ei valmistanud pettumust, vaid andis hoopis jõudu – see oli justkui mingi salaseltsi liikmeks hakkamine. Me olime kõikjal – naised, kellel kaamera käes.

Kui me oma Berliini-plaani välja haudusime, laenas Greville mulle viiskümmend naela – ta toonitas, et see on laen, mitte kingitus, ja ta ootas, et ma talle tagasi maksaksin – ta ei kavatsenud rahastada minu mõnusat puhkust Berliinis. Ta andis mulle ka Raineri kontaktandmed, kinnitades, et Rainer teab „kõiki kõige paremaid kohti”. Ent mul oli tunne, et Rainer kohtles mind nagu turisti. Ingeborg Hammerit oli pildistatud tuhandeid kordi kõikvõimalike ajakirjade jaoks kogu Euroopas – nende jaoks oli innukas turg olemas, ütles Hannelore, mistõttu ta Klosett-klubis oligi. Ta näitas mulle umbes kuut ajakirjaartiklit. Fotograafid said Ingeborgi pealt kindlat sissetulekut – nagu ka Benno –, kuid mulle oli selge, et pean laskuma palju sügavamale Berliini pimedatesse sügavikesse.

Igatahes võtsin Hannelore ettepaneku vastu – kokkuhoid ja pimiku pakkumine olid vastupandamatud –, kirjutasin end Hospizist välja ja kolisin tema üllatavalt ruumikasse korterisse Jägerstrassel Gendarmenmarkti lähedal. Seal oli kaks magamistuba, elutuba, köök ja kolmas magamistuba, mis oli tehtud pimikuks. Tualett oli mademel pool korrust allpool ja kui me tahtsime pesta, käisime vaid mõne kvartali kaugusel Friedrichstrasse jaama juures asuvas Admirals-Bad saunas. Kuid Hannelore ajas mind endiselt taga. Esimesel ööl, mille ma korteris veetsin, tuli ta paljana minu tuppa ja lipsas teki alla. Ma tundsin selle riuka ära ning kui ta üritas mind suudelda, lükkasin ta õrnalt eemale. Teda see ei seganud, ta leppis asjaga, nii et me vedelesime suitsetades tund aega voodis ja lobisesime seksist. Ma mäletan, et ta küsis, kas ma olen kunagi mehega olnud. Ma tunnistasin, et olen küll. „Pagan,” ütles ta. „Kas see oli hea?” Oli küll, kui aus olla, vastasin ma, mõeldes kiindumusega Lockwoodist. „Mitu korda?” ei jätnud ta järele. Mul läks arvestus sassi, vastasin ma. „Kahju küll,” sõnas ta, „sa ei tea, millest sa ilma jääd.” Ma küsisin, millal ta aru sai, et ta on lesbi. „Ma ei ole lesbi,” ütles ta ilmselge uhkusega. „Ma olen panseksuaal.”

Täpselt nagu oli juhtunud Greville’iga, muutis ka see nurjunud lähenemiskatse meid kummalisel kombel lähedasemaks ning nüüd, kui ta teadis, et ma tõenäoliselt talle järele ei anna, tundus ta palju lõõgastunum. Ma jutustasin talle oma Berliini-plaanidest – sellest, mida ma peaksin Greville’i arvates oma fotograafikarjääri kindlustamiseks ette võtma – ja ta pakkus end abiks. Me töötasime tema pimikus koos ja ta näitas mulle, kuidas omandada varjutamise tehnikat, fotode ilmutamisel pildi teatud osade üle- ja alasäritamist – mõnele piirkonnale valguse näitamist või eri vahenditega varjudesse valguse filtreerimist. Hannelorel oli oma varjutamistehnika, milleks ta kasutas väga peene võrguga lamedat sõela. Mulle need efektid meeldisid ja ma tundsin, kuidas mu oskused paranesid. Greville retušeeris oma pilte – seda tegid kõik –, kuid teda huvitas vaid portreteeritavate nägudelt vistrike ja kortsude eemaldamine, et nad paremad välja näeksid. Minu teada ei olnud ta kunagi proovinud valguse ja varjuga manipuleerimist varjutamise abil – võib-olla ta arvas, et tal ei ole seda vaja või ta isegi ei teadnud sellest. Hakkas tunduma, et juba ainuüksi Berliini kolimisega olin ma edasi liikunud – „seltskonnafotograaf Amory Clay” periood oli ümber saanud. Ma olin muutumas.