Читать книгу Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat - Winston Graham - Страница 10

Truros Warlegganite majas söödi lõunat tavalisest pisut hiljem; õigupoolest oli see alles nüüd lõppenud ning sale ja graatsiline Elizabeth oli just tõusnud, et jätta kaks härrasmeest portveini nautima.

Kolmik oli lõunalauas ontlikult tavapärastel teemadel vestelnud ning road olid valitud hoolikalt, eesmärgiga muljet avaldada. Heast kasvatusest tuleneva teadmisega, mis on sobilik ja mis mitte, oli Elizabeth mehele küll vihjanud, et nii väikese seltskonna tarvis on eine üle pakutud ja selle eesmärk liiga ilmne, aga George oli eelistanud naist eirata. Tema uus sõber peab olema rabatud nende esimesest ühisest lõunasöögist, majaperemehe jõukusest, maitsest ja oskusest elu nautida. Kui olid ülik, kellel on seljataga terve jada aadlipõlvkondi, võisid ehk tõesti lubada endal süüa, mida juhtub, ja einestada räpases ümbruses. Nõnda einestasid paljud, kes arvasid end seisvat George’ist kõrgemal, nende seas Hugh Bodrugan, John Trevaunance ja Horace Treneglos, ning George põlgas neid sellepärast. Tema eelistas süüa teisiti, käituda teisiti, elada teistsuguste standardite järgi, ning võõrustades tähtsat külalist, eelistas ta näidata, mida raha eest võib saada.

Pealegi tundis külaline teda ja teadis tema päritolu. George ei uhkeldanud selleks, et kellelegi puru silma ajada. Linnas ja krahvkonnas, kus kulges kogu su äritegevus, polnud võimalik kedagi ninapidi vedada. Pealegi võis sellest sõprusest välja kasvada suuri asju, mille nimel tuli omalt poolt juba algul kõik mängu panna.

Elizabeth oli järele andnud.

Nende külaline oli mõne päeva eest tähistanud neljakümnendat sünnipäeva. Ta oli kaunis pikka kasvu mees, kellel olid külgedelt kõrva taha kammitud hallinevad juuksed, trullakas nägu ja väikesed heasüdamlikud silmad, mis olid ühtaegu targad ja ahned. Trewitheni isand Christopher Hawkins, advokaat, parlamendiliige, kunagine Cornwalli ülemšerif, kuningliku seltsi auliige, baronet, poissmees ja parlamendikohtadega kaubitseja.

Kui Elizabeth oli lahkunud ja teener oli täitnud esimest korda klaasid selitamata portveiniga, tekkis lühike vaikus, mille ajal mehed hindavalt veini mekkisid.

Siis lausus George: „Mul on hea meel, et leidsite võimaluse meid meie kodus külastada. Oleksime rõõmsad, kui jääksite ööseks.”

„Tänan pakkumast,” vastas Hawkins, „aga olen nüüd oma kodust kõigest kahe ratsasõidutunni kaugusel ning mul on hommikul äriasjad ajada. Oivaline portvein teil, härra Warleggan.”

„Tänan.” George võitles kiusatusega öelda, kui palju see talle maksma oli läinud. „Loodan siiski, et teil õnnestub järgmine kord sättida äriasjad nõnda, et saate veeta öö või kaks meie pool, olgu siis Cardew’s, kus elab mu isa, või põhjarannikul Trenwithis.”

„Poldarkide põliskodu ...”

„Jah. Ja enne seda veel Trenwithide oma.”

Hawkins rüüpas veel ühe sõõmu. „See pidi küll olema kaunis ammu. Kas ei abiellunud viimane Trenwith Poldarkiga juba umbes sajand tagasi?”

„Küllap vist,” vastas George lühidalt.

„Sellised üleminekud pole mõistagi haruldased. Boscawenid abiellusid Joan de Tregothnaniga ja sellest sai nende kodu. Killigrew’d abiellusid Arwenackiga. Aga oot-oot, üks Poldark on ju veel elus, eks?”

„Geoffrey Charles. Jah. Ta on Harrow’s.”

„Francise poeg, jah. Ning siis veel muidugi Ross Poldark, kes elab teist mõni miil ida pool. Ja temal on ju samuti poeg.”

George seiras külalist tähelepanelikult, proovides selgusele jõuda, kas Ross Poldarki nimi oli mängu toodud sihilikult või kogemata. Aga Sir Christopheri näost oli raske midagi välja lugeda.

„Geoffrey Charles on täisikka jõudes mõistagi Trenwithi pärija,” ütles George. „Paraku pole tal õieti raha, millega seda ülal pidada. Kui mu isa ... kui mu isaga peaks midagi juhtuma, asume meie Elizabethiga elama Cardew’sse; sealne maja on märksa suurem ning meenutab ehk mõnes mõttes teie oma: keset uhkeid puid ja vaatega lõunarannikule.”

„Ma ei teadnudki, et te mu majaga tuttav olete.”

„Olen sellest ainult kuulnud.”

„See viga tuleb parandada,” lausus Hawkins viisakalt.

„Tänan.” George jõudis järeldusele, et Ross Poldarki nime oli mainitud ehk hoopis kolmandal põhjusel, ning otsustas pakutud võimalusest kinni haarata. „Ühe asja pärast olen ma teile muidugi eriti kade, Sir Christopher.”

Hawkins kergitas kulme. „Kas tõesti? See tuleb mulle üllatusena. Mõtlesin, et teil on olemas kõik, mida üks mõistlik mees iganes võib tahta.”

„Võib-olla ei suuda ükski mees olla mõistlik, kui on kord midagi kätte saanud, ent selle siis kaotanud.”

„Mille? Aa ...”

George noogutas oma massiivset pead. „Nagu teate, olin ma üle kaheteistkümne kuu parlamendi liige.”

Teener tuli uuesti tuppa, aga George saatis ta käeviipega minema ja täitis ise klaasid teist korda portveiniga. Mehed istusid koristamata laua ääres, kus sädelesid aknast langevas valguses hõbe ja klaas. Ehkki enam-vähem üheealised, olid nad välimuse, riiete, näoilme ja kehaehituse poolest liiga erinevad, et kellelgi oleks tulnud pähe võrrelda nende vanust.

Tüse, kaval, tark, küüniline, hallinevate juustega Hawkins oli välimuselt läbi ja lõhki härrasmees, aga seejuures polnud kahtlust, et ta tunneb põhjalikult inimlikke nõrkusi ja riukaid. Ta jättis mulje, et inimloomusel ei ole talle varuks ühtki üllatust.

George oli tema kõrval kõigest hoolimata rohmakas ja natuke tahumatu. Hele sidrunkollane rätt tundus tema jämeda härjakaela ümber kohatu. Hea rätsepa õmmeldud sametkuub ei suutnud varjata robustseid käsivarre- ja seljalihaseid. Puhtad ja hoolitsetud käed polnud küll just ülemäära suured, ent ometi laiavõitu nagu neil, kes teevad füüsilist tööd. (Mitte et George oleks seda kunagi teinud.) Ka George ei kandnud parukat ja tema juustes ei olnud kübetki halli, kuid laubast kõrgemal seisid need esimese tolli ulatuses turris, selle asemel et hoida ligi pead.

Hawkins sõnas: „Te tulite parlamenti Trurost Francis Basseti, lord de Dunstanville’i tiiva all. Kui Basset oli lord Falmouthiga erimeelsused ära õiendanud, kaotasite oma koha napilt Poldarkile. See oli üsna loomulik. Leida uus koht parlamendis, mis on koos istunud kõigest kuus kuud, on raskevõitu. Aga kui teil on nii suur soov sinna tagasi pääseda, kas ei ole siis Bassetil midagi välja pakkuda?”

„Bassetil ei ole midagi välja pakkuda.”

„Kas teie vaated läksid mõnes valdkonnas lahku?”

„Sir Christopher, selles krahvkonnas on vähe sääraseid asju, mis jäävad saladuseks. Teiesugune avaliku elu tegelane, kellele on avatud kõikvõimalikud informatsiooniallikad, kahtlemata teab, et lord de Dunstanville ei osuta mulle enam niisugust soosingut kui varem.”

„Kas tohib küsida, miks?”

„Meie vaated läksid – nagu te ütlesite – mõnes valdkonnas lahku. Tohin ehk omakorda küsida, kas teie vaated ühtivad Francis Basseti omadega alati?”

Hawkins naeratas põgusalt. „Harva ... kui üldse. Aga kui olete de Dunstanville’i soosingust ilma jäänud ja lord Falmouthist, nagu ma aru saan, vähemalt mõneks ajaks enda vaenlase teinud, on teie väljavaated kasinad.”

„Mitte selles krahvkonnas, kust saadetakse parlamenti nelikümmend neli liiget.”

Sir Christopher sirutas jalad välja. Nad einestasid teisel korrusel, kuid väljas munakivisillutisel logistavate kärude müra kippus aeg-ajalt siiski jutuajamist summutama. „Nagu teate, härra Warleggan, allub mulle kolm kohta, kuid need kõik on täiesti hõivatud.”

„Oleksin siiski rõõmus, kui annaksite mulle nõu.”

„Teen kõik, mis seisab minu võimuses.”

„Nagu teate, Sir Christopher, olen ma jõukas mees ning soovin, et mu jõukusest oleks kasu. Kas teate, mida lord de Dunstanville oma majas hiljaaegu antud lõunasöögil olevat öelnud?”

„Kas see pärineb usaldusväärsest allikast?”

„Kuulsin seda ühelt kohal viibinud külaliselt. Ta ütles: „Härra George Warleggani vanaisa oli Hayle’is sepp ja tal polnud taskus šillingitki. Härra George Warleggan on ajanud töökuse ja hea õnne abil kokku varanduse, mis küünib 200 000 naelani.””

Hawkins uuris võõrustajat hindavalt, silmad kissis, aga ei lausunud sõnagi. George tõstis pilgu ja vaatas talle silma. „Selles lauses on eksitud ainult ühe asjaga, Sir Christopher: mu vanaisa sepikoda ei asunud Hayle’is.”

Hawkins noogutas. „Teie varandus väärib siis igatahes õnnitlust, eks? Francis Basset arvas ilmselt sedasama. Isegi temasugune rikas inimene ei või põlata teise jõukust.”

„... Olgu sellega kuidas on.” George kummardus uuesti klaase täitma. „Aga et mul on raha ning ma soovin seda kasutada, peaksin end teie võlglaseks, kui annaksite nõu, kuidas ma uuesti parlamenti saaksin.” Ta vaikis natuke aega. „Mõistagi kõik teened, mida saan vastutasuks osutada ...”

Ülevalt kostis lapse nuttu. (Valentine’ile oleks juba nii õrnas eas otsekui mingi kuri vaim sisse läinud ning teda vaevasid sageli halvad unenäod.)

„Kui oleksite pöördunud minu poole enne septembrikuiseid valimisi, härra Warleggan, leidunuks teie küsimusele lihtne vastus: valitsus müüb tavaliselt kohti kolme kuni nelja tuhande naela eest.”

„Toona esindasin ma Trurot.”

„Jah, jah, ma mõistan. Praegu seevastu ...”

„Õigupoolest ei soovigi ma osta niivõrd parlamendikohta kuivõrd valimispiirkonda. Ma ei taha enam olla mõne patrooni hüpiknukk. Soovin olla ise patroon.”

„See läheb palju rohkem maksma. Ning mõistagi ei lähe sellega asjad nii lihtsalt. Arvestada tuleb ka valijaid.”

„Oh, valijad ... Mõnes piirkonnas pole nendega probleemi. Missugused teie kontrolli all on, Sir Christopher?”

„Minu huvid on seotud Grampoundi ja St. Michaeliga. Seal on hääleõigus neil asukatel, kes maksavad munitsipaalmaksu.”

„Mida see tähendab?”

„Laias laastus tähendab see inimesi, kes aitavad oma rahaga kaasa kihelkonna asjade edenemisele.”

„Ja kui palju neid teie piirkondades on?”

„Ametlikult peaks neid olema kummaski piirkonnas viiskümmend, aga tegelikult on see arv väiksem.”

„Ning kuidas patroon valijaid mõjutab, kui see pole liiga sirgjooneliselt öeldud?”

„Vara, mida nood kasutavad, kuulub temale,” vastas Sir Christopher kuivalt.

„Aa ...”

„Aga see nõuab ettevaatust, härra Warleggan. Kui on tuvastatud otsene altkäemaks, pöördutakse pahatihti parlamendi poole, valimiste tulemused tühistatakse ning patustanud liige või tema patroon võidakse saata vangi.”

George sõrmitses taskus paari gini. „Usun, et teete need peensused mulle selgeks. Kui saan teile vastutasuks mõne teene osutada, olgu siis pangatehingute vallas või edendades teie huvisid maagisulatuses, kaevandamises või kaubalaevanduses, andke ainult teada. Mulle valmistaks rõõmu teid aidata.”

Hawkins ei pööranud pilku portveini tumepunaselt silmalt. „Uurin järele, mida teie heaks teha annab, härra Warleggan. Olud muutuvad pidevalt; võimalused säärast mõjuvõimu osta tekivad ja kaovad. Kõik sõltub suuresti õnnest, ettenägelikkusest, soodsast juhusest. Aga ennekõike ikkagi rahast. See avab nii mõnegi ukse.”

„Raha mul on,” vastas George, „ja ma kasutan seda teie soovituste järgi.”

1 Posti ja reisijate kiireks edasitoimetamiseks mõeldud väike kinnine tõld. [ ↵ ]