Читать книгу Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat - Winston Graham - Страница 16

Reverend Osborne Whitworthi mõtetel oli nii palju tegemist teda ennast lähedalt puudutavate küsimustega, et Nathaniel Pearce’i kiri tuli tal pähe avada alles kaks päeva pärast kojujõudmist. Viimasel ajal oli Ossie hakanud leiutama ettekäändeid, miks vanamehe vistiõhtu kutseid tagasi lükata, sest kui see päev kätte jõudis, oli härra Pearce enamasti podagrast vaevatuna voodis ja tühistas kutse või kui mängiski, siis nii hajameelselt, et ei märganud käia partneri masti. Mõnda aega oli Ossie seda talunud, sest see andis talle võimaluse kohtuda notarihärra mõjukate klientidega, kuid nüüd oli ta enda arvates näinud kõiki ja tundis neid piisavalt hästi, et saada hakkama vahemeesteta. Kui ta kirja viimaks läbi luges, ei sisaldanud see kummatigi üldse vistikutset. Härra Pearce oli haige ning soovis tungivalt teda näha.

Ossie lükkas minekut veel paar päeva edasi ja olles ratsutanud Trurosse mingil muul põhjusel, seisatas ka puidust silti „Nat. G. Pearce. Notar ja vandeadvokaat” kandva ukse taga. Kõndides talle ukse avanud lohaka moega vinnilise naise kannul üles nagisevast trepist, mis näis ähvardavat iga hetk puukoide rünnaku all kokku variseda, kirtsutas Ossie majas valitseva kolkunud leha peale nina, ning kui ta magamistuppa juhatati, lõi see talle eriti vängelt näkku. Vahel harva vastu tahtmist haigete juures käivale Ossiele olid säärased haisud tuttavad ning tal polnud just teab kui tundlik haistmismeel, aga see siin oli vaieldamatult ebameeldiv.

Notar ja vandeadvokaat istus voodis patjade najal, öösärk seljas ja öömüts peas. Tema astmeliste lõualottidega paks nägu meenutas värvi poolest küpsusjärku jõudvaid mooruspuumarju. Võre taga miilasid söed ja aken oli tihedalt suletud.

„Aa, härra Whitworth. Arvasin juba, et olete kutse unustanud. Astuge sisse, mu poiss. Küllap on teil kahju näha mind säärases seisundis. Mul endal on samuti. Kõigil on kahju. Tütar valab igal ööl pisaraid ning palvetab mu voodi kõrval. Ah? Mis te ütlesite? Palun rääkige selgemalt, see podagra on mõjutanud pisut mu kuulmist.”

„Olen olnud hõivatud kirikuasjadega,” karjus Ossie, eirates pakutud tooli ning seistes, selg tule poole. „Teha on palju: nelipühadeni jääb kõigest kaks päeva ja Sawle’is tahavad samuti asjad korraldada. Peale selle on mul olnud asjaõiendusi St. Austellis. Mismoodi ma saan teid aidata?”

„Üht asja,” lausus härra Pearce, „tuleb teie kiituseks öelda, mu poiss: teie jutt on alati kuulda, ilma et peaksite häält kõrgendama. Ah? Küllap on põhjus selles, et olete kirikuõpetaja ning harjunud jutlusi pidama. Nojah ...” Pearce pilgutas paar korda oma verdunud silmi. „Oli see Thomas Nash, kes kirjutas luuletuse „Haige olen, pean surema”? Mina olen samuti haige, härra Whitworth, ega kahtle põrmugi, et doktor Behennal oli õigus, kui ta mu paranemislootusi kasinaks nimetas. Ma olen kuuskümmend kuus aastat vana, mu poiss, aga, helde looja, tundub küll, justkui oleksin alles eile olnud teievanune. Elu on nagu laadakarusselli hobune: muudkui sõidad selle seljas ühe tiiru teise järel, täis lusti ja rõõmu, aga siis ... siis äkki saab muusika otsa ...”

Käed selja taga, kergitas Ossie kuuesabasid, nii et kumbki rippus üle ühe käsivarre. Ta täheldas, et härra Pearce näib olevat liigutatud. Tõsi mis tõsi: tema silmis värelesid pisarad ja langesid voodilinale. Too vana tobu näis end tõepoolest kangesti haletsevat.