Читать книгу Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat - Winston Graham - Страница 12

Ross ärkas järgmisel hommikul kell neli. Jätnud vaikselt ja metronoomina rütmiliselt hingava Demelza voodisse, läks ta magamistoast välja ning kõndis trepist alla. Väljas hahetas, kuid majast ei tahtnud pimedus veel lahkuda, vaid varitses mornilt nurkades, otsekui ootaks, et saab sulle jala ette panna.

Ross astus õue ning jäi varjulise sireli all seisma, kuulates vintide ja varblaste unist sädistamist. Eemal tanuma ääres laulis musträstas juba ennastunustavalt, ent maja juures ärkasid linnud hiljem. Õhk oli hele, puhas ja mahe ning Ross hingas seda sisse nagu eetrit. Seejärel kõndis ta ümber maja nurga, jättes lehma endale järele ammuma ja sea röhkima, ronis üle käiguvärava ja oligi rannas, jalge all esiti pehme ja lahtine, kaugemal juba hoovustest tihkeks pressitud liiv.

Mõõn polnud veel täies väes. Lained olid küll madalad, kuid ägedad, ning murdusid väikese iseteadliku plahvatusega, enne kui tagasi valgusid. Ross heitis hommikukuue seljast ja kingad jalast ning läks vette. Meri oli külm ja lõikav otsekui kirurg, ehkki mai oli juba poole peal, ning keha jõudis hakata külmetama, enne kui veega harjus. Piisas viiest minutist, siis tuli Ross välja – hingeldades, ent õhetavana, justkui oleks kogu tema ihu uuenenud. Kui ta end hommikukuube mähkis, kerkis päikese serv luidete kohale ning selle längus kiirtes lõi leegitsema Nampara esimese korstna ots.

See kutsus esile mälestusi: nõnda oli Ross ujunud pärast Truro balli, Margareti-nimelise naisega veedetud öö järel, päev enne seda, kui nägi esimest korda Demelzat. Toona oleks ta justkui soovinud pesta endalt maha mingit sellest ööst külge jäänud rüvedust. Täna oli teisiti. Ei mingeid süümepiinu ega häbitunnet. Sündmuski oli tõttöelda triviaalne: taevas hoidku, ta oli ju üksnes taas maganud omaenda naisega. See võiks anda nilbevõitu dialoogiainet mõnele Londoni moodsale näitemängule.

Ent ometi polnud asjad läinud päris nii nagu oodatud. Või mida pidanukski ta õigupoolest ootama? Kõigi vaprate sõnade kiuste võibolla argiselt tavapärast. Või siis ikkagi pigem midagi vihast ja vimmakat kehtestamaks taas oma õigusi, mis olid olnud pikalt ootele pandud ning vaat et koguni kaotatud. Kummatigi polnud selles midagi peale õrnuse. Mingil teadmata kombel oli see ohtralt alavääristamist pälvinud emotsioon pannud end maksma, jätmata ruumi millelegi peale lahkuse. Mis iganes ka ei juhtuks edaspidi, mismoodi nad ka ei kohtuks täna või homme, mil moel pinged, solvumus, valu või vimm end ka ei ilmutaks, seda peab Ross meeles pidama. Täpselt samuti – Ross teadis – nagu peab meeles Demelza. Kui nad suudaksid ainult lõplikult välja ajada kõik vaimud.

Kui ta majja tagasi jõudis, olid seal kõik alles unehõlmas, ehkki Gimlettid ja teised teenijad pidid õige pea askeldama hakkama. Lapsed magasid. Demelza magas. Ross pani end riidesse ja läks uuesti välja. Päike paistis ikka veel, aga läänetaevast marssis ridamisi üles pilvi nagu mässavaid kaevureid. Ta kõndis Wheal Grace’ini. Pump töötas väsimatult, toimetades maa peale vett, mida lakkamatult valgus kogumiskaevu. Kaks rõmmimisveskit kolksusid omasoodu. Ross oli mõelnud puhuda juttu emma-kumma masinaruumis valves oleva Curnow’-vennaga, aga mõtles viimasel hetkel ümber ja seadis sammud Grambleri poole. Ta tundis endas pulbitsemas jõudu ja iseäralikku elevust, mis väisas teda viimasel ajal harva. Kõik siinne moodustas Londoni lärmakatele tahmunud tänavatele rabava kontrasti. Aga kas polnud just kontrast see, mis võimaldas asju õigesti hinnata?

Wheal Grace’i töödejuhataja Henshawe elas teisel pool armetuid hütte ja hurtsikuid, mis moodustasid Grambleri küla, ning oli, nagu Ross teadis, juba liikvel.

„Kanäe, kapten Ross. Ma ei teadnudki, et te nii aegsasti koju jõuate. Kas teil oli plaanis kaevandusse minna? Kõnnin teiega sinnamaani kaasa, kui tohib. Aga joote ehk enne teed?”

Kui nad viimaks minema hakkasid, oli kell juba kuue ligi ning kaevandusse jõudsid nad parajasti selleks ajaks, kui üks vahetus andis teatepulga üle teisele. Need kaevurid, kes Rossi hästi tundsid, kogunesid tema ümber; aeti juttu, heideti nalja, esitati küsimusi ja edastati kohalikku keelepeksu, kuid Ross täheldas mõningast vaospeetust, mida ta meestes varem polnud märganud. Kornid oma uhkuses ja isemeelsuses ei olnudki harjunud maahärrade ees koogutama nagu sisemaa lihtrahvas, aga siinsetest meestest oli nii mõnigi olnud poisikesepõlves tema mängukaaslane, sest erinevalt Francise isast Charlesist polnud Rossi isa Joshua iial tõmmanud seisuste vahele piiri, nii et poisid olid koos kala püüdnud, maadelnud, matkanud, liivaluidetel pööraseid mänge mänginud ning hiljem juba kambakesi Prantsusmaale purjetanud, et vedada sealt sisse brändit ja rummi. Isegi pärast seda, kui Ross Ameerikast naasis – kahekümne nelja aastane lonkav armilise näoga sõjaveteran –, olid need suhted jäänud sundimatuks: seisusevahesid küll tunnistati, kuid laias laastus ikkagi eirati. Nüüd oli midagi muutunud ning Ross teadis, miks. Võtnud vastu lord Falmouthi pakkumise ja lasknud end valida ühele Truro parlamendikohale, oli Ross tõusnud astme võrra kõrgemale. Enam polnud ta lihtsalt magistraat, kes istus kohtunikutoolil, lahendas kohalikke tüliküsimusi ja mõistis kohapeal õigust, vaid parlamendiliige, ning parlament, võetagu heaks või pandagu pahaks, tegi riigis uusi seadusi. Küllap mõtlesid nad endamisi, et paljukest neid seadusi peale jumala enda omade siis ikka vaja peaks olema.

Ross polnud hommikust söönud ja nälg näpistas kõhtu, kuid sellegipoolest näis just nüüd olevat õige hetk võtta kübar ja küünal ning minna koos uue vahetusega alla. See pidanuks kõige paremini taastama vanad sõprussuhted; pealegi polnud Henshawe’ uudised just kõige paremad ja Ross tahtis kõik oma silmaga üle vaadata.

Paraku tuli see edasi lükata. Teised seisid juba järjekorras, et astuda üksteise järel redelile, laskuda kahesaja jala sügavusele maa alla ning veeta seal kaheksa tundi heledat päevaaega, ja Ross ootas Henshawe’d, kuid pöördus, kuuldes lähenemas kergeid samme. Tulija oli Demelza, kaasas Jeremy ja Clowance.

„Kapten Poldark,” lausus Demeza. „Siin on teile kaks sõpra.”

Ja juba rippusidki lapsed tal kaelas.