Читать книгу Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat - Winston Graham - Страница 9

Mitu tundi enne seda, kui koju saabus teine väsinud reisimees, oli Truros oma sihtkohta, St. Margaret’si kiriklasse jõudnud esimene, ainult et teda ei tõtanud kergejalgselt tervitama ükski noor siredate säärtega naine.

Pettumusena see saabujale ei tulnud, sest ta polnud seda oodanudki. Ega oota ta seda oma naisest kunagi, sest too on paraku hull.

See oli raske rist, mida reverend Osborne Whitworthil tuli kanda. Jäänud väga varakult ilma oma esimesest võluvast, mis siis et saamatust, aga see-eest kuulekast kaasast, oli ta kiiresti võtnud teise noore naise ning mitte üksnes kahele väikesele orvust tütrele uueks emaks, vaid ka endale uueks elukaaslaseks; noore naise, kes pakuks talle seltsi ja tuge nii heas kui kurjas; veelgi enam: noore naise, kes aitaks tal vältida hooramispattu, oleks temaga Kristuses üks rüvetamata ihu ning saaks seejuures kindlasti käima peale ja sünnitaks talle veel lapsi – ennekõike poja – jumalakartlikus ja vaguras meeles ning issanda pühitsetud nime kiituseks. Otsust langetades oli ta pidanud kõigiti loomulikuks, et tüdrukul oleks üksiti mingi positsioon ja ta tooks endaga kaasa raha.

Niisiis oli ta aupaklikult, diskreetselt, kaalutletult ja kainelt valinud Morwenna Chynowethi, pikka kasvu ujeda tõmmunahkse kaheksateistkümnese neiu, keda ei saanud küll nimetada tavamõistes kaunitariks, kuid kellel oli laitmatult ilus keha. Tema sünnipärale polnud samuti midagi ette heita: Morwenna oli praosti tütar ning tema onutütar oli George Warleggani naine. Warlegganid polnud tõtt-öelda sugugi kõrgest soost, ükskõik kuidas nad ka poleks pingutanud, et niisugust muljet jätta, aga see-eest väga rikkad ja said järjest rikkamaks, ning pärast kõva kauplemist oli George andnud Morwennale kaasa piisava summa, et see abielu Ossiele vastuvõetavaks muuta. Kahtlemata oli tal täiesti selge, kui kasulik on siduda end Whitworthide-suguse väärika perekonnaga, kes on ju suguluses Godolphinitega.

Niisiis oli abielus kokku lepitud, see oli teoks saanud ning Morwenna väikesed vastuväited olid kenasti kummutatud. Lõppude lõpuks ei teadnud ju ükski temavanune tüdruk, mida tahab, ning nii kasinate väljavaadetega neiule pidanuks säärane liit tähendama väravat, mille taga algab uus elu. Ainuski terve mõistusega inimene poleks saanud seda ära põlata. Mis puudutab abielu füüsilist poolt, siis Ossie oli olnud iseenese mehelikes võludes piisavalt kindel uskumaks, et äratab oma neitsilikus naises vaikset imetlust. Aga ega see olnudki tähtis, sest lihalikud kihud ja naudingud olid omased ainult meestele ning naised pidid olema rõõmsad, kui neile seda laadi tähelepanu osutati, ega tohtinud enamat tahtagi.

Nõnda see algas, ilma et Ossie oleks esiotsa osanud ohumärke tähele panna. Morwenna oli talle viis päeva nädalas andunud ning ehkki naise hoiak ja näoilme polnud pahatihti sugugi meelitavad, ei teinud ta sellest suurt välja. Siis oli Morwenna sünnitanud talle lapse, pealegi veel meessoost pärija – terve, energilise, rähkleva, raske, apla poisi, kelle Osborne oli sedamaid ära tundnud ja omaks võtnud kui lihase poja ja hingesugulase –, kuid naisele endale oli sünnitus jätnud ränga jälje ning sel ajal hakkasidki temas ilmsiks tulema hullumeelsuse esimesed märgid. Kui seni oli Morwenna tundnud suguakti vastu üksnes kerget vastumeelsust, siis nüüd muutus see raevukaks ning ta hakkas – esiotsa tolle talumatu soolapuhuja doktor Enyse mahitusel – keelama abikaasal kasutada oma seaduslikke ja viisipäraseid õigusi.

Aga hullem, palju hullem seisis alles ees. Morwenna oli rääkinud Ossiele augu pähe, et mees palkaks tema noorima õe Rowella appi laste eest hoolitsema, kujutlenud siis tund-tunnilt kasvavas meeltesegaduses, et Rowellal ja Osborne’il on hakanud tekkima mingi kahtlane suhe, ning karjunud ühel ööl, silmad põlemas nagu hullumeelsel ja juuksed tolknemas nagu merevetikad, et mees ei tohi teda enam iial – pandagu tähele: mitte iial! – näpuotsagagi puudutada. Ossie kavatses säärast sõgedat keeldu eirata, aga Morwenna oli kriisates kuulutanud, et kui mees peaks teda väevõimuga võtma, siis järgmisel päeval – pandagu tähele: juba järgmisel päeval! – tapab, mõrvab, surmab ta omaenda üsast sündinud lapse, John Conan Osborne Whitworthi.

Oli ebaõiglane, et üks mees peab kandma nii rasket risti, ja auväärne kirikhärra Whitworth murdis tõsiselt pead, mida teha, et seda koormat õlgadelt heita. Rikas mees – väga rikas ja religioossete kohustusteta mees – leiaks kahtlemata hõlpsasti lahenduse. Paraku oli tema, Osborne, järginud vale kutset. Eks oodatud ju jumalasulaselt, et ta eluraskusi vapralt taluks, ning Ossie karjäärile ei tuleks kindlasti kasuks, kui kiriklikud ametivennad hakkaksid pidama tema soovi panna naine ... nojah ... panna naine vaimuhaiglasse ennatlikuks ja isekaks. Ta peab õige varsti sõitma Exeteri piiskopi jutule, puistama tollele südant ja püüdma meelitada ta oma nõusse. Sellega astuks Osborne suure sammu edasi, aga seda sammu tuli hoolikalt kaaluda. Doktor Behennast polnud mingit kasu, sest too lollpea väitis kangekaelselt, et proua Whitworth kannatab üksnes depressiivsete melanhooliahoogude all.

Nõnda rühkis Ossie teenri kannul oma jämedatel jalgadel peaaegu jõe äärde välja, kus näiliselt lausa jalgupidi mudas kasvavatest puudest palistatuna seisid vana kirik ja pastoraat; ta ei vahetanud teenriga ainsatki sõna ning leidis teise korruse elutuppa astudes Morwenna akna all istumas ja päikese längus kiirtes midagi õmblemas.

Teda nähes tõusis naine püsti. „Osborne. Ma ei osanud sind nii vara oodata. Kas soovid teed?”

„Tõld sõitis varem välja.” Ossie kõndis kamina juurde, mille simsil lebas kolm tema äraolekul tulnud kirja. „Kus John on?”

„Koos Sarah’ ja Anne’iga aias.”

„Sa ei tohiks teda järelevalveta jätta. Jõe ääres on ohtlik.”

„Ta pole järelevalveta, Lottie on nende juures.”

(Lottie oli Morwenna litsaka õe, kohaliku raamatukoguhoidja Solwayga häbistavalt abielluma sunnitud Rowella asemele palgatud teenija. Tüdruk oli rõugearmiline ja saamatu, aga ikkagi parem kui tema eelkäija, too jultunud ja allakäinud olend.)

Ossie võttis taskust uuri. „Lõunat olete ilmselt juba söönud,” lausus ta pahuralt. „Mida meil majas siis leidub? Kindlasti mitte midagi.”

„Meil on kanapraadi ja keelt. Lambakintsu on ka järel. Ning siis veel vanillikastet ja pisut kooki.”

„Kõik muidugi väga viletsalt valmistatud ja vähimagi maitseta,” ütles Ossie. „Ma tean. Alles siis, kui oled einestanud mõnes nooblis majas, saad aru, kui algelist toitu pead sööma omaenda kodus.”

Morwenna vaatas mehele otsa. „Kas Tregrehanis ei läinud asjad hästi?”

„Hästi? Muidugi läksid need hästi! Mis sunnib sind nõnda arvama?” Ossie keeras kirjad ümber. Ühe tundis ta kalligraafilise käekirja järgi ära: see oli vanalt podagrahaigelt tüütuselt Nat Pearce’ilt; too kutsub teda muidugi visti mängima. Teine oli ühelt vöörmündrilt, kindlasti nuriseb jälle mingi tühise asja pärast. Kolmas oli samuti paberile pandud peene sulega ja kalligraafilises kirjas, kinnitatud tagant lihtsa vahaga, mis ei kandnud mingit pitserit. Ossie tõstis silmad ja kohtas naise pilku. Morwenna oli viimasel ajal nii lohakas: juuksed korralikult kammimata ning kleit kortsus, justkui oleks ta selles maganud. Võimust võtva nõdrameelsuse järjekordne ilming. Ta peab Behennale tõepoolest rohkem survet avaldama. Ossie ei olnud päris kindel, et naise ähvardust tema abikaasalike tähelepanuavalduste korral Johni elu kallale kippuda ikka saab tõsiselt võtta, aga ... aga ta polnud seni söandanud järele proovida, kas naine blufib või mitte. Ent kui Morwenna järjest enam allamäge minev vaimne tervis hakkab tekitama väärkujutlusi – nagu too pöörane luul, justkui oleks Ossiel olnud mingit pistmist tema tülgastava õega –, säärasel juhul võib naine ju tõesti kujutleda, nagu oleks teda väevõimuga võetud, ning kas polnud John siis ohus?

„Kas reis oli väsitav?” küsis Morwenna, sundides end ilmutama huvi, mida ta tegelikult ei tundnud, ning otsides põhjust, miks mees tujust ära on.

„Väsitav? Jah, väsitav oli see tõesti.” Ossiele tuli meelde ja ta kratsis ennast. „Need postitõllad on häbiväärses seisukorras, lausa kubisevad kirpudest, rõskuseputukatest ja kakanditest; neid ei suitsutata ilmaski ega vaevuta vist isegi patju harjama. Järgmine kord üürin post-chaise’i^[1.]... Ja kõigele lisaks oli seal too jultunud mõisnikuhakatis Poldark.”

„Poldark? Sa mõtled Ross Poldarki?”

„Keda muud? Tema on ju ainus, eks? Jumal tänatud. Sama ülbe ja suureline kui alati.”

„Küllap tuli Londonist, parlamendist.”

„Muidugi, ja liiga vara võttis endale puhkust. George täitis oma kohustusi hoolikamalt, kui tema veel liige oli. Kindlasti on Poldarkil kaevanduses midagi lahti, mis seal muud võib olla.” Ossie murdis lahti kolmanda kirja pitseri.

„Kas ta ütles seda ise?”

„Mida ta tegi?” Ossie põrnitses kirja.

„Kas ta mainis, et kaevanduses on midagi juhtunud?”

„Ei, muidugi mitte. Otsesõnu ta seda ei öelnud.” Kiri polnud trükitähtedes ja käekiri oli Ossiele hästi tuttav. See oli sama hoolikas ja viimistletud kui härra Pearce’il, aga mitte nii ohtrate ehiskaarekestega. Kaine mõistuse kiuste tundis Ossie, kuidas tal süda kiiremini lööma hakkab.

Armas vikaar!

Loodetavasti annate andeks, et ma pärast nii pikka vaheaega uuesti teie poole pöördun, kuid loodan – ja mainin seda lootust tõtt-öelda igal õhtul oma palvetes –, et möödunud kaks aastat on leevendanud pahameelt, mida kunagi minu vastu tundsite. (Võin siiski kinnitada, et pole omalt poolt iial tundnud teie ega oma õe vastu midagi muud kui tänulikkust lahkuse ja mugava kodu eest ning teie enda osutatud tähelepanu ja armastuse eest.)

Olen küll mitu korda proovinud kohtuda Morwennaga, aga ta pole mind kunagi sisse lasknud ning kui proovisin kord kõnetada teda tänaval, pööras ta mulle külmalt selja. Seda arvesse võttes ei usu ma, et oleksin veel kunagi teretulnud teie kodus või kirikus. Annan endale aru sellestki, et nii palju madalamast seisusest mehega sõlmitud abielu lõi täieliku leppimise lootusele lisatakistuse. Ent elame praegu ja paratamatult edaspidigi ühes linnas, seepärast loodan, et tõelist vaenu meie vahel enam ei ole. (Onutütar proua Elizabeth Warleggan võtab mind aeg-ajalt vastu ning kui peaksime seal kõik ühel päeval juhuslikult kokku sattuma, säästaks see, et suudame üksteist silmanähtava jaheduse ja vastikuseta teretada, kõiki piinlikkustundest.) Kui teil on Morwennale mingit mõju, palun püüdke seda talle seletada.

Vikaar, sellest, kui ma teie majast lahkusin, et abielluda Arthuriga, on möödas kaks aastat ning toona võtsin enda omade seas kogemata kaasa ka mõne teie raamatu. Nimelt kaks köidet Latimeri loenguid ja Jeremy Taylori kogutud jutlused. Olen sageli tahtnud neid tagastada, aga pole teadnud, kuidas seda teha, tundumata sealjuures häbematuna. Tean, et kui tuleksin teie ukse taha, saadetaks mind sealt tagasi. Kui kirjutaksite mulle paar rida, jätaksin need Arthuri juurde raamatukokku või, arvestades, et käite sageli linnas ja möödute minu majast Calenick Street seitseteist, tohiksin ehk kutsuda teid sisse ja anda raamatud teile ise kätte? Olen õhtupoolikuti enamasti kodus ning näeksin selles leppimise ja andestuse märki.

Teie aupaklik ja kuulekas teenija ja naiseõde

Rowella Solway

„Mida sa ütlesid?” kähvas Ossie.

„Sa ei vastanud,” lausus Morwenna, „kas soovid einestada kohe või eelistad oodata õhtusöögini.”

Ossie põrnitses naist, otsekui näeks enda ees Rowellat. Missugune ülbus, missugune häbematus, missugune jultumus! See tüdruk käitus skandaalselt, ta oli vaimselt sama väärastunud kui õde, et julges säärase kirja kirjutada. Ta oli moraalselt alla käinud ja vaimselt hälbinud. Ja füüsiliselt eemaletõukav. Ta oli nagu mingi tõuk, kivi alt välja roomanud himur limane olend, madu, kes tulnuks kanna all lömastada. Kuidas julges too talle kirjutada!

„Kas sa tunned end halvasti?” küsis Morwenna „Oled ehk tuult saanud?”

„Lollus!” End kokku võttes keeras Ossie selja, marssis peegli ette ja kohendas kaelarätti. Tema käed värisesid vihast. „Ütle Harryle, et tahan sedamaid süüa.”