Читать книгу Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat - Winston Graham - Страница 15

Kõndinud mööda teerada üles ning hakates üle nõmme Grambleri poole astuma, polnud Drake ja Rosina leidnud veel ühist kõneainet. Rosina kandis kollast tanu ning pleekinud, kuid puhast kollast musliinkleiti, mille valge volangi alt ilmusid, sedamööda kuidas ta oma pika kaaslase kõrval edasi rühkis, korrapäraselt nähtavale väikesed mustad saapad. Tasasel maal polnud õieti märgatagi, et neiu lonkab. Järi õlale tõstetud, püüdis Drake sobitada samme tüdruku tempoga. Tema kandis rohelisi pikeepükse ja koredast riidest särki, mille lahtises kaeluses oli roheline rätt.

Vaikus oli kestnud juba nii pikalt, et lõpuks tundis Drake kohustust see ise katkestada.

„Kas ma kõnnin liiga kiiresti?”

„Ei-ei, just nii nagu vaja.”

„Teil pruugib ainult öelda.”

Sellega oli vestlus mõneks ajaks ammendatud.

Siis, olles hakatuseks korra või kaks huuli niisutanud, ütles neiu: „Ma käin nüüd peaaegu iga nädal korra seal. Emand Poldarkil on lihtsam, kui töötan tema pool, siis ei pea ta asju mulle koju saatma. Ma nõelun ja paikan nende riideid ja ...”

„Ma pole õieti kunagi näinud oma õde suurt õmblustööd tegemas,” lausus Drake.

„Ei. Ta ütleb, et pole just osav nõela käsitsema. Aga tal on mõtteid. Kui sinna jõuan, on tal sagedasti juba midagi välja mõeldud ja mina teen täpselt tema tahtmist mööda.”

„Kes teile seda õpetas?”

„Enamjaolt ise õppisin.” Rosina lükkas eemale tuulega suu ette kandunud juuksesalgu. „Kui sul on jalg nii pikka aega haige, hakkad tegema midagi kätega, mõistate. Ja siis laenasin proua Odgersilt selle kohta ühe raamatu.”

„Te mõistate siis lugeda?”

„Jah. Ema tõi koju pesta Trenwithi pesu ja see oli sagedasti ajalehe sisse mähitud. Ega ma küll teab kui ladusasti loe.”

„Mina ei mõistnud veel kaheksateistkümneseltki lugeda. Alles siis õde õpetas.”

„See õde?”

„Mul ainult üks õde ongi. Vendi on mitu.”

„Sam on üks nendest, eks? Jutlustaja. Olen teda sageli näinud. Väga hea inimene.”

„Kas olete metodist?”

„Ei. Käin lihtsalt pühapäeviti kirikus.”

Nad olid jõudnud Grambleri küla servale. Mõlemad teadsid, et pruugib neil üksnes koos läbi küla Sawle’ini jalutada, kui lähevad liikvele jutud, et Drake Carne on endale lõpuks tüdruku leidnud ja kavatseb kosida Rosina Hoblyni.

„Kuulge,” lausus Rosina. „Siit edasi saan ma juba ise hakkama. Tõesõna. See järi ei ole ju sugugi raske, ega?”

Drake lõi viivuks kõhklema, tuul oli tõusnud ning tõukas ja sakutas teda.

„Ei. See pole mulle mingi vaev. Muidugi kui see teile just vastumeelt pole.”

„Kui teil midagi selle vastu pole, siis ei ole ka minul,” ütles Rosina.