Читать книгу Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat - Winston Graham - Страница 13

„Ma ei teadnud esiti, kas teatada sulle või mitte,” ütles Demelza. „Kapten Henshawe käis siin ja mainis seda ning et ta pole just eriti nobe kirjutama, mõtlesin, et annan tema teate ehk ikkagi edasi.”

Lõunasöögi aeg oli peaaegu käes ning nad istusid kahekesi ülekäiguvärava juures vanal müüril ja vaatasid Hendrawna randa. Ilm oli läinud viluks ning Demelzal oli mantel seljas. Lapsed olid rannas, ent nemad jooksid kaugel veepiiril ja Betsy Maria hoidis neil silma peal.

„Esmapilgul ei paista asjad olevat nii halvad, kui Henshawe oletab. Tõsi küll, lõunapoolne maagisoon – see, mille me esimesena avastasime – on muutunud ootamatult õhukeseks. See tuli kõigile üllatusena, sest soon oli algusest peale sügav ning polnud mingit põhjust arvata, et see ei kulge kogu ulatuses ühtlasena. Paraku ei kulge. Ja kvaliteet pole samuti nii hea kui algul. Aga kui veab, jätkub seal maaki ikka veel aastaks või kauemakski – isegi kui soon ei peaks kaugemal uuesti paksenema. Aga põhjapoolne lade, õigupoolest terve tasand on alles hakanud lagedale tulema. Nõnda igatahes tundub. Pärast seda kui esimene meie ootusi nõndaviisi pettis, tuleb ehk hinnangutega ettevaatlik olla. Igatahes jätkub – peab jätkuma – maaki veel mitmeks aastaks ning enamaga ei saa teatavasti arvestada ükski kaevanduseomanik.”

„Tegin siis äkki valesti, et su tagasi kutsusin.”

„Ega see olnudki ainus põhjus, miks ma tagasi tulin. Kogunisti mitte peamine põhjus. Ma olin ... Londonist tüdinud. Kui pole seda ise kogenud, Demelza, siis ei oska sa ette kujutadagi seda lakkamatut müra, sagimist, lehka, jutuvada, lärmi ja õhupuudust. Juba üksainus päev, isegi pool siin veedetud päeva lubab mul tunda end teise inimesena – otsekui uuesti sündinuna.”

„See teeb mulle rõõmu.”

Oli noorkuuaeg ning meri oli mõõnaga tugevasti taganenud – nii tugevasti, et kõva liivatasandik ulatus kaugele ääristatuna eemal ähmasest murdlainepiirist. Betsy Maria ja kaks last paistsid ebamääraste äratundmatute kogudena.

Demelza lausus: „Ma pole juba ammu kuulnud sind rääkimas nii, nagu rääkisid minuga eile õhtul ja täna hommikul. Küllap tuleb see kõigist neist parlamendis peetud kõnedest.”

„Kõnedest. Häh.”

„Aga jutusta mulle. Kuidas need asjad seal käivad? Kas su korter on ikka mugav? Sa ei kirjutanud ju nõnda ainult selleks, et mulle puru silma ajada?”

„Ei, korter on hea. Proua Parkins on rätsepa lesk. George Street on kohe Strandi kõrval Adelphi hoonete lähedal ning võrreldes peatänavate müraga on see piirkond vaikne. Maksan selle eest nädalas kaheksateist šillingit – kas ma rääkisin sellest? – vaibad ja mööbel ja puha. Einestan põhiliselt kohvipoodides ja säärastes paikades, ent kui palun, valmistab proua Parkins mulle ka süüa. Westminsterist jääb see kaunis kaugele, kuid paadisilla juurest viivad sinna praamid.”

„Ja parlamendis, kus istungid peetakse – kuidas seal on?”

„See on ristsugutis, mille isa on kirik ja ema karuvõitluse areen. Alamkotta minnakse läbi Westminster Halli, mis on ilus suur hoone, kuid istungisaal ise näeb välja enam-vähem samasugune kui Sawle’i kirik, ainult et pingid ei vaata kantsli poole, vaid paiknevad näoga vastamisi ning kulgevad tõusvates ridades, nii et tagumised saavad vaadata üle esimeste alla. Mõnikord on need talumatult täis, mõnikord peaaegu tühjad. Arutelud algavad tavaliselt kolmest ning võivad kesta südaööni välja. Teemad on paraku enamasti nii kitsad, et paneb imestama, miks ei võidaks neid lahendada kohapeal. Esitatakse näiteks eelnõu, mis näeb ette ehitada läbi Deptfordi küla uus tee. Järgmisena arutatakse Bristoli St. Jamesi piirkonna moodustamist ja kiriku ehitamist. Siis tuleb arutusele Yorkshire’is East Ridingus asuva kihelkonna madalate maade kuivendus. Sageli olen sunnitud endalt küsima, mis asja on minul säärasesse kohta ning mida suudaksin ma teha seal pooltki nii hästi kui siin Sawle’i kihelkonnas oma asju ajades.”

Demelza vaatas vilksamisi mehe poole. „Aga seal arutatakse ju kindlasti ka tähtsaid asju.”

„Jah, peetakse ka tähtsaid debatte. Pitt on esitanud tulude maksustamise eelnõu vastukaaluks – nagu ta ütleb – häbiväärsele maksudest kõrvalehoidmisele ja skandaalsetele pettustele. Maks oleks üle 200 naela ulatuva sissetuleku korral kaks šillingit naela kohta ning ta loodab sellest kogunevat sõja tarbeks 10 miljonit naela. Aga ta heietas sellest lõpmata pikalt.”

„Kas sina hääletasid selle poolt?”

„Ei. Pidasin seda liiga suureks isikuvabaduse rikkumiseks.”

„Ja orjanduse eelnõu?”

„Mis mõttes?”

„Kas härra Wilberforce ei esitanud seda siis aprillis?”

„See lükati napilt tagasi. Hääled jagunesid kaheksakümmend seitse kaheksakümne kolme vastu.”

„Ja sina pidasid selles asjas kõne?”

Ross pöördus ja jäi naisele otsa vaatama. „Kes sulle seda rääkis?”

„Minu meelest,” lausus Demelza, käsi päikese varjuks silmade kohale tõstetud, „peaksime minema lapsi ära kutsuma. Muidu jäävad nad lõunasöögile hiljaks.”

„Vaevalt seda nüüd kõneks saab nimetada,” ütles Ross. „See oli sõnavõtt, mis kestis kõigest viis minutit ning oli vastukarva mõlemale poolele.”

„Lugedes jäi hoopis teine mulje.”

„Mercury sellest ei kirjutanud.”

„Ei. Küll aga teine ajaleht.”

„Missugune teine ajaleht?”

„Nime ma ei näinud. Unwin Trewaunance lõikas katkendi välja ja saatis Sir Johnile ning Sir John andis selle mulle.”

Ross tõusis. „Kas hõikan lapsi?”

„Ei, tuul on vastu. Kõnnime sinnapoole.”

Nad rühkisid läbi kareda rohu ja üle kivide ning jõudsid randa.

„Miks see kõigile vastukarva oli, Ross? Seal oli kirjas, et ütlesid just seda, mida sa minu arvates mõtled, ning ma lausa kuulsin sind sellest rääkimas.”

„Ma sain Wilberforce’iga veebruaris kaks korda kokku,” ütles Ross. „Too on meeldiv südamlik usklik mees, aga otsekui silmaklappidega. Öeldakse ju, et heategevus peab algama oma kodust. Tema nõnda ei arva. Otse vastupidi. Tema meelest algab heategevus mere tagant. Ta kütab end üles, rääkides orjade seisundist ja orjalaevadest – ja tal on mõistagi õigus –, aga ei näe midagi nördimapanevat omaenda kaasmaalaste olukorras. Wilberforce nagu paljud tema jüngridki pooldab jahiseadusi; ta toetab kõiki Pitti katseid tõkestada sõnavabadust ning soovib hoida vaeste palgad madalad. Tõusin tol päeval püsti,” meenutas Ross, silmitsedes merd, kulm kortsus, „ilma et mul oleks olnud mingit kõnet ette valmistatud, mis oli minust mõistagi rumal, aga tead, et kui üks mees on kõne lõpetanud, tõuseb sedamaid hulk teisi ning siis jääb spiikri – tema on omamoodi esimees – valida, keda ta eelistab. Võib-olla valis ta minu sellepärast, et olen uus liige. Olin jahmunud. See oli kummaline kogemus: oleksin justkui rääkinud kirikupingilt, kusjuures kogudus koogutab ja sekeldab su ümber ning räägib isekeskis tühjast-tähjast. Tekkis tunne, otsekui triiviksin keset nägude, kübarate, säärsaabaste ja kühmus õlgade merd ...”

„Jätka.”

„Jätkan küll ... nagu jätkasin ka tol päeval. Olgu öeldud, et ma ei takerdunud ega hakanud kogelema, sest selle asemel et mind heidutada – nagu võinuks tõele au andes oodata –, ärritas see väljakutse mind. Olin ju tõusnud selleks, et toetada – mõistagi – Wilberforce’i eelnõu. Nagu oli teinud Canning. Nagu oli teinud Pitt. Nagu teeks igaüks, kelle rinnus tuksub kaastundlik süda. Sellele esitatud vastuväited olid nii koletud ja väärastunud, et selletaolisi pidi olema raske välja nuputada.”

„Nagu sa ütlesidki.”

„Nagu ma ütlesingi. Aga olles kolm-neli minutit rääkinud, tundsin korraga vajadust raputada neid mehi – võimaluse korral kõiki –, panna nad nägema neid kuritarvitusi, mis eksisteerivad otse nende nina all. Ütlesin, et ma ei ... Aga sa oled seda ju lugenud.”

„Jätka.”

„Ütlesin, et ei kõnele tol hetkel nagu tõsimeelne kristlane – sest seda väitnuksid end kahtlemata olevat kõik alamkoja liikmed, iseäranis võib-olla need, kes võtsid sõna eelnõu vastu, sest eks pea koguni jumalasõna kuulutamise ühing ise Barbadosel orje. Kinnitasin end kõnelevat lihtsalt kui keegi, kes on pidanud nägema, kui julm võib olla üks inimene teise vastu. Kõige hullemal kujul ilmutab see ennast kohutavas orjakaubanduses, aga selle väiksemaid, ent mitte sugugi leebemaid ilminguid kohtavad kõik alamkoja liikmed omaenda koduukse ees. Ütlesin, et Inglismaal on sada kuuskümmend kuritegu, mille eest inimene võidakse üles puua, kuid viimase kahekümne aasta jooksul vastuvõetud seaduste tõttu on paljud inimesed muutunud nii vaeseks, et ei suuda endal hinge sees hoida, sooritamata kuritegu – kui endale ja oma perele söögipoolise muretsemist võib niiviisi nimetada. Nii kurb ja väljakannatamatu kui ka poleks tõik, et inimesi, olgu nende nahavärv must või valge, võidakse osta ja müüa orjaks, kas alamkoda on teadlik, et Inglismaal on hakanud kanda kinnitama orjuse uus vorm: et näiteks Põhja-Inglismaa veskites töötab – ja sureb ränga töö tõttu – sadu lapsi, samal ajal kui igasugusest sissetulekust ilma jäänud vanemate ainus elatis on see pisku, mille toovad koju nende lapsed?”

„See kõlab paremini, kui lehest võis lugeda,” lausus Demelza. „Ja siis?”

„Mind kutsuti õigusega korrale, sest olin debati teemast hälbinud, ning varsti pärast seda võtsin istet. Wilberforce’iga pole ma hiljem vestelnud, kuid paarist jahedast noogutusest olen võinud järeldada, et minu sekkumine ei pälvinud tema erilist heakskiitu.”

Nad kõndisid edasi. Lapsed olid nüüd märganud neid tulemas ja jooksid neile vastu.

„Aga lord Falmouth? Kui sageli sa temaga kohtud?”

„Korra lõunastasin tema pool ning oleme söönud õhtust Covent Gardenis Woodi kohvikus, kus mujalt pärit parlamendiliikmed kakskolm korda aastas kokku saavad. Seda kutsutakse Cornwalli klubiks. Tundub, et oleme hakanud teineteisele pisut närvidele käima, kuid pean tunnistama, et ta pole proovinud mõjutada seda, kuidas ma end alamkojas üleval pean, eeldades, et toetan enamikus tähtsates küsimustes Pitti.”

Lapsed olid hakanud võidu jooksma. Jeremy jõudis lühikeste pontsakate jalgadega Clowance’ist ette ning paistis, nagu kipuks tollel tuju pahaks minema.

„Ja kas jääd nüüd kogu suveks koju, Ross?”

„Jah, kogu suveks. Ning loodan, et sul on lõunaks midagi maitsvat. Läinud öö – ja tänahommikune õhk – on teinud mul kõhu tühjaks.”