Читать книгу Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat - Winston Graham - Страница 11

Teine väsinud reisimees oli kohale jõudnud. Ta oli hüpanud sadulast maha ja nad jalutasid koos koju, kuna hämarus käis nendega kaasas ja haaras nad viimaks endasse nagu tõusuhoovus. Lapsed olid juba voodis ning Ross keelas neid äratada – olgu tema tulek neile hommikul üllatus. Ta oli käinud magavaid lapsi vaatamas ja leppinud naise kinnitusega, et nad on terved. Siis läksid nad jälle alla, järgnes hulk askeldamist, toit kanti sammude müdinal, kahvlite ja taldrikute kõlksudes lauale ning nad sõid koos õhtust.

Einestades rääkisid nad tavalistest argistest asjadest. Jinny Scoble oli toonud ilmale järjekordse tütre ja pannud talle nimeks Betty. Jack Cobbledick oli vigastanud äkkega jalga ja pidanud voodisse jääma. Kaks siga, Mõõn ja Tõus, olid läinud kõige liha teed, aga nende asemel jäeti Tõusu esimesest pesakonnast kasvama kaks uut põrsast, kellele anti samad nimed ning lapsed hakkasid sellega tasapisi leppima. Jud Paynter oli kaaninud end läinud nädalal nii täis, et kukkus enda kaevatud hauda ja tuli sealt välja vinnata. Ezekiel Scawen oli saanud kaheksakümne nelja aastaseks ning kinnitanud, et tal pole juba kuuskümmend aastat ainsatki hammast suus olnud; Danielid olid küpsetanud talle koogi. Tolliametnikud oleksid äärepealt kinni nabinud Tholly Tregirlsi, aga too pääses putku, ilma et teda ära oleks tuntud. Veritylt oli tulnud eelmisel nädalal kiri, kus ta ütles, et Falmouthis möllavad leetrid ...

„Dwight,” sekkus Ross, kes oli isukalt söönud, ent vähe rääkinud. „Caroline’i laps. Mis tal viga on?”

„Sarah’l? Mis tal viga peaks olema?”

„Tema nimi on siis Sarah? Muidugi, mulle meenub nüüd küll, sa kirjutasid. Kas ta on puudulik? Pean silmas vaimselt?”

„Ei, Ross, ei! Midagi niisugust arvata pole mingit põhjust. Aga Caroline’il oli raske sünnitus ja laps oli väike. Ta on ikka veel väike ja kaunis nõrguke. Aga miks sa arvasid, et ...”

„Too vaimulikurüüd kandev tige eesel Osborne Whitworth rääkis täna St. Austelli postitõllas. Ta kinnitas, et laps on poolearuline ja ilastab kogu aeg.”

„Kõik väikesed lapsed ilastavad, Ross. Nagu vanad inimesedki. Ma ei usu, et Sarah oleks teistest hullem. Küllap oli see vihutsi öeldud.”

„Jumal tänatud. Ja nende kahe abielu – seal on kõik ikka hästi?”

Demelza kergitas kulmu. „Mis selles siis halvasti võiks olla?”

„Noh, mõnikord on mul olnud kergeid kõhklusi. Nad on oma mõtteviisi ja käitumise poolest täielikud vastandid.”

„Nad armastavad teineteist, Ross.”

„Jah. Loodetavasti piisab sellest, et abielu koos hoida.”

Pärast seda tuli Jane Gimlett lauda koristama ning nad siirdusid vanasse elutuppa, mis nägi Rossi meelest välja ja lõhnas just samamoodi kui tema lapsepõlves. Ta märkas küll ka vahetatud toolikatet ja kaht uut vaasi, mis olid täis lilli: kellukaid, tulpe ja kuldlakkasid. Aastatel, kui Demelza kasvas välja lapseeast ja teenijatüdrukupõlvest – kui temast sai Rossi kaaslane ja seejärel naine –, andsid nende suhetes toimuvast muutusest kõigepealt märku just siia tuppa ilmuvad lilled. Rossile meenus ootamatu selgusega, kuidas päev pärast esimest Demelzaga magatud ööd oli Namparasse ratsutanud Elizabeth ning keset nende vestlust oli sisse astunud Demelza – paljajalu, koredates rõivastes ja lohaka välimusega, süli täis kellukaid. Ta oli pakkunud lilli Elizabethile ning too, ilmselt aimates midagi, keeldus nendest. Ütles, et need närbuvad koduteel. Ja kui Elizabeth oli läinud, istus Demelza Rossi jalge ette, otsekui tahaks kuulutada mehe enda omaks.

Nojah ... nende elus oli sellest ajast peale nii mõndagi muutunud. Demelza oli vahepeal muutunud.

Näinud kõvasti vaeva, et süüdata kaminas hingitsevast tulest piip, popsutas Ross seda ja laskis end toolis seljakile.

„Sa oled kõhnemaks jäänud,” tähendas ta.

„Olen või? Võib-olla natukene.”

„Kas nukrutsed Hugh’ pärast?”

Demelza vaatas ainiti tulle. „Ei, Ross. Oma abikaasa pärast ehk pisut.”

„Anna andeks. Ma poleks tohtinud seda öelda.”

„Kui sa niiviisi mõtlesid, siis pidid seda ka ütlema.”

„Siis poleks ma tohtinud niiviisi mõelda.”

„Oma mõtteid ei saa me võib-olla alati keelata. Aga loodan, et sa ei arvanud Londonis kõik see aeg, nagu nukrutseksin ma kellegi teise pärast.”

„Ei ... Ei.”

„See ei kõla just eriti kindlalt.”

„Ei. Küll aga olen läinud aasta septembrist peale mõelnud, kui raske on võidelda varjuga.”

„Sul pole vaja kellegagi võidelda, Ross.”

Mees langetas pilgu ja vaatas oma piipu. „Võistelda.”

„Võistelda samuti mitte. Üürikeseks ajaks ... tuli Hugh mu ellu! Ma ei oska öelda, miks ... miks tuli ta mu südamesse, kus seni olid olnud üksnes sina. Aga nüüd on see möödas. Midagi muud ei oska ma öelda.”

„Sellepärast et ta on surnud?”

„See on möödas, Ross.” Demelza pilgutas silmi, nagu tõrjuks mõttelisi pisaraid. „See on möödas.”

„Jah ...”

„Lõppude lõpuks ...” Tumedate silmade sätendades tõusis Demelza püsti ja läks tuld kohendama.

„Jah?”

„See polnud kena mõte.”

„Aga ütle ikkagi ... mina ju ütlesin.”

„Kas mees ja naine on tõesti nii erinevad, Ross? Mina olen ju lõppude lõpuks pidanud kogu sinuga elatud elu võitlema – ning mitte varju, vaid ideaali, Elizabethiga. Mina ... olen alati pidanud võistlema.”

„Juba ammu enam mitte. Aga ehk on sul õigus. Kuidas küla mulle ...”

„Ei, ei, ei, ei, ei! Kas arvad siis, et lubaksin endal leinata Hugh’d soovist sulle tagasi teha? Seda ei või sa ju ometi mõelda! Tahtsin üksnes öelda, et selle juhtumi pärast tunned end võitlevat mingi mälestusega. Mina teen seda kogu aeg ja olen pidanud tegema meie abielu algusest peale. Sellel ei tohiks lasta hävitada kõike, mis meil veel alles on jäänud.”

Piip ei tahtnud hästi tõmmata. Ross asetas selle kaminasimsile ja tõusis püsti. Tundus, otsekui oleks ta eemal viibitud aja jooksul kasvanud.

„Kas tohiksime lasta sel hävitada kõike, mis meil veel alles on? Ei. Selles leppisime kokku läinud aasta septembris. Aga too parlamentaarne pudi-padi, millesse ma end mässisin, tuli sobival ajal. Oleme viibinud teineteisest eemal ja saanud mahti mõelda – korrastada oma mõtteid ja muuta ehk mingil määral ka oma elu.”

Demelza hingas sügavalt sisse. „Ja mis järeldusele sa jõudsid?”

„Mis järeldusele sina jõudsid?”

„Ei, mina langetasin oma otsuse septembris. See ei ole muutunud. Minu jaoks ei saa midagi muutuda.”

„Ega minugi jaoks,” vastas Ross. „Ega minugi jaoks ... muidugi olen ma näinud kõiki noid Londoni ilusaid naisi.”

„Loomulikult pidid sa neid nägema.”

„Londonis arvatakse olevat maailma kõige kaunimad naised.”

„Küllap siis ongi.”

„Mida sina minu äraolekul oled teinud?”

„Mida ma olen teinud?” Demelza jäi kõneaine muutusest pahasena talle otsa vaatama. „Kandnud hoolt su kaevandus- ja äriasjade eest muidugi; püüdnud tões ja vaimus kasvatada meie lapsi! Teinud tavalisi asju – elanud ja hinganud ... hoolitsenud, et talutööd ja kõik muu saaks tehtud! Ning ... ning oodanud su kirju ja vastanud neile. Elanud nii nagu alati – ainult et sinuta! Muud ei midagi.”

„Ja kui sageli on Hugh Bodrugan püüdnud mu äraolekul su voodisse pugeda?”

Demelza puhkes nutma.

Ta hakkas ukse poole minema. „Las ma lähen! Jäta mind rahule!” hüüdis ta, kui mees talle ette astus.

Ross võttis Demelzal käsivartest kinni ning naine oli seda nägu, nagu tahaks talle näkku sülitada.

„See pidi olema nali,” sõnas Ross.

„See oli vilets nali!”

„Seda küll. Me ei saa enam naljatleda, ega, sest meie vahel on liiga palju kibedat ja valusat? Taevas hoidku, oli aeg – ja mitte väga ammu –, kui kõik meie nääklused lõppesid naeruga. See on nüüd möödas.”

„Jah, see on nüüd möödas.”

Ross hoidis naist veel natuke aega ning kummardus siis teda suudlema. Demelza pööras pea ära, nii et mehe huuled puudutasid üksnes juukseid. „Jäta mind rahule,” sosistas ta. „Sa oled võõras. Ma ei tunne sind enam.”

Ross vastas: „Me tülitseme – ehk näitab see, et meil on ikka veel midagi kaotada.”

„Abielu, kus pole enam soojust, pole enam usaldust, sest selle oleme mõlemad reetnud – mida see väärt on?”

„Sa ei küsigi, mida olen mina Londonis peale hakanud oma vaba ajaga – missuguseid naisi mul on olnud?”

Demelza pühkis käega silmi. „Ehk ei ole mul õigustki küsida.”

„Noh, oled ju lõppude lõpuks ikkagi mu naine. Ja et sa oled mu naine, räägin sulle ise. Esimestel kuudel kutsusin kahel korral oma korterisse naise. Aga nood polnud jõudnud veel riidestki lahti võtta, kui mul tekkis tülgastus ja saatsin nad minema. Minnes pilkasid ja sajatasid nad mind. Üks süüdistas mind impotentsuses, teine nimetas lillaks.”

„Mida see tähendab?”

„Pole tähtis.”

„Ma saan sõnaraamatust järele vaadata.”

„Seal pole seda.”

„Ma võin oletada.”

Mõnda aega valitses vaikus; Ross vabastas naise käsivarred, kuid ei lasknud tal eemalduda.

„Need olid libud,” lausus Demelza.

„Jah. Aga kõrgklassi libud. Väga valitud.”

„Aga tõelised daamid – nood kaunid naised?”

„Ka neid ... oli liikvel. Aga ma ei leidnud ühtki, kes vastanuks minu maitsele.”

„Sa siis maitsesid neid?”

„Ainult silmadega. Ja sedagi enamasti eemalt.”

„Tundub, otsekui oleksid elanud mungaelu.”

„Ainult sellepärast, et sina oled neist kõigist ilusam.”

„Oh, Ross,” sõnas Demelza hädiselt, „Ma vihkan sind! Ma ei salli, et sa mulle valetad! Kui tahad, et oleksin jälle sinu naine, siis ütle. Ma olen seda. Aga ära ... teeskle.”

„Kui teeskleksin, võiksid võtta seda tõe pähe, aga et räägin tõtt, ei usu sa mind – nii või?”

Demelza kehitas õlgu, aga ei vastanud.

Ross jätkas: „Kunstigaleriis võiks viiest mehest kolm suure tõenäosusega eelistada hoopis teist pilti kui mina. Asi pole ju üksnes välimuses, vaid ka milleski, mis peitub selle taga: kodususes, mis võrsub teadmisest, et tunned teist intiimselt, ent ihaldad ometi ikka ja jälle tunda tema lähedust; see on isiksuse jäägitu pühendumus; see on kahe inimese vaheline ülim säde, mis süütab leegi ... Ainult et pole teada, kas see leek soojendab neid või põletab nad tuhaks.” Ross jäi vait ning uuris Demelzat, kulm kortsus. „Koju tulles polnud mul aimugi, missuguseks kujuneb meie kohtumine. Praegugi ei oska ma arvata, kas me veel kunagi koos naerame – nõnda nagu varem. Ma ihaldan sind, jah, ihaldan, aga selles ihas on ikka veel viha ja armukadedust ning need on visad surema. Midagi muud ei oska ma öelda. Ma ei saa tõotada, et homme on asjad meie vahel üht või teist viisi. Olen kindel, et sina ka ei saa. Sul oli õigus, kui ütlesid, et olen võõras. Aga see võõras tunneb su kehast viimset kui tolli. Siit tuleb meil edasi minna – mõnes mõttes otsast alustada.”