Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 10

Küla lõpus pöördus Planchet vasakule, nagu Aramis oli käskinud, ja peatus valgustatud akna all. Aramis hüppas maha ja plaksutas kolm korda käsi. Otsekohe avanes aken ja sealt visati alla köisredel.

“Armas sõber,” sõnas Aramis, “kui suvatsete üles ronida, võtan teid suurima rõõmuga vastu.”

“Ah nii,” vastas d’Artagnan, “tee teie juurde läheb siis siitkaudu.”

“Pärast kella üheksat jah, tont võtaks,” lausus Aramis. “Kloostri kodukord on väga range.”

“Vabandage, kallis sõber,” jätkas d’Artagnan, “mulle näib, et ütlesite “tont võtaks”.”

“Kas tõesti?” naeris Aramis. “See on võimalik. Te ei oska endale ette kujutada, kuidas neis neetud kloostrites igasugu halvad harjumused külge hakkavad ja millised halvad eluviisid on kõigil neil vaimulikel, kelle hulgas ma olen sunnitud elama.”

“Minge ees, ma tulen järele.”

“Nagu ütles kadunud kardinal kadunud kuningale: “Et teile teed näidata, sire.””

Aramis ronis nobedalt mööda redelit üles ja jõudis hetke pärast aknani. D’Artagnan läks tema kannul, ent aeglasemalt. Tundus, et sedalaadi trepp polnud talle nii tuttav kui ta sõbrale.

“Vabandage mind,” sõnas Aramis, märgates d’Artagnani kohmakust ronimisel, “kui oleksin ette teadnud, et kavatsete mind külastada, oleksin lasknud tuua aedniku redeli. Kuid minule endale on seegi küllalt hea.”

“Härra,” ütles Planchet, kui nägi, et d’Artagnan on juba eesmärgile jõudmas, “see trepp sobib härra Aramisele ja hädapärast sobib see ka teile ning isegi mulle, kuid hobused siit küll üles ei roni.”

“Viige nad sara alla, armas sõber,” ütles Aramis, näidates Planchet’le mingit varjualust, mis seisis sealsamas lagedal. “Seal leiate neile põhku ja kaeru.”

“Aga mis saab minust?” muretses Planchet.

“Teie tulete siia akna alla tagasi, plaksutate kolm korda käsi ja teile antakse kehakinnitust. Siin te juba nälga ei sure, kurat võtaks, olge mureta.”

Ja Aramis tõmbas redeli üles ning sulges akna.

D’Artagnan vaatas toas ringi.

Ta polnud iial varem näinud sõjakama ilmega ja seejuures elegantsemat ruumi. Igas nurgas seisid relvatrofeed, mis pakkusid silmale ja käele igat liiki mõõku, ja neljal suurel maalil olid täies relvastuses kujutatud Lorraine’i kardinal, kardinal de Richelieu, kardinal Lavalette ja Bordeaux’ kardinal. Tuleb tunnistada, et see oli ka kõik, mis laskis kuidagi aimata, et on tegemist abee eluruumidega. Seinad olid kaetud damastiga, vaibad pärinesid Alençonist ja voodi näis pigem mõne võluva daami magamisasemena oma pitskaunistuse ja tikitud kattevaibaga, kui kuuluvat mehele, kes on tõotanud kasinuses ja lihasuretamises taevateed käia.

“Te silmitsete minu koobast?” küsis Aramis. “Oo, mu armas sõber, vabandage mind, ärge olge liiga nõudlik, elan nagu kloostrimunk ikka. Ent mida te otsite?”

“Otsin seda, kes viskas teile redeli. Ma ei näe kedagi, aga ometi ei langenud redel iseendast alla.”

“Ei, see oli Bazin.”

“Ah nii!” kostis d’Artagnan.

“Kuid minu Bazin on hästikasvatatud poiss, kes, nähes, et ma ei tule üksi, tõmbus diskreetselt tagasi. Võtke istet, mu sõber, ajame juttu.”

Ja Aramis pakkus d’Artagnanile suure tugitooli, kus see istet võttis, toetudes mugavalt küünarnukkidele.

“Kõigepealt õhtustame, eks ole?” küsis Aramis.

“Jah, kui suvatsete mind paluda, siis tunnistan, et teen seda suurima rõõmuga. Teekond on minus tekitanud kuratlikku isu.”

“Oh mu vaene sõber,” ohkas Aramis, “teid ootavad kesised road, sest teid ei oodatud.”

“Kas mind ähvardab siis südamevalu omlett? Nii te vist nimetasite kunagi spinatit?”

“Ei maksa nüüd päris lootust kaotada,” vastas Aramis, “tuleb uskuda, et jumala ja Bazini abiga leiame auväärsete jesuiidi-isade sahvris midagi suupärasemat… Bazin, mu sõber, tulge siia.”

Uks avanes ja sisse astus Bazin. Kui ta aga d’Artagnani märkas, kostis ta suust hüüatus, mis sarnanes meeleheitekarjatusele.

“Armas Bazin,” sõnas d’Artagnan, “mulle teeb rõõmu näha, millise imetlusväärse kindlusega te valetate, koguni kirikus.”

“Härra,” vastas Bazin, “olen õppinud auväärsetelt isadelt, et tohib valetada, kui valetatakse õilsal eesmärgil.”

“Hüva, hüva, Bazin, d’Artagnan on nälga suremas ja mina samuti, serveerige meile parim õhtusöök, mis teie võimuses seisab, ja mis peaasi, tooge meile head veini.”

Bazin kummardas sõnakuulmise märgiks, ohkas sügavalt ja väljus.

“Nüüd, kus me oleme üksi, mu armas Aramis,” ütles d’Artagnan, pöörates pilgu toasisustuselt oma võõrustajale ja lõpetades rõivastega selle põhjaliku uurimise, mida ta oli alustanud mööblist, “öelge mulle ometi, kust kurat te ometi tulite, kui te Planchet’ selja taha hobuse laudjale kukkusite?”

“Kuradi pärast, te ju nägite isegi: taevast.”

“Taevast?” kordas d’Artagnan pead vangutades. “Teie ei näe välja, nagu võiksite sinna minna, veel vähem sealt tulla.”

“Armas sõber,” lausus Aramis edeval ilmel, mida d’Artagnan noil päevil, kui ta veel musketär oli, iialgi polnud näinud, “kui ma ei tulnud taevast, siis vähemalt astusin välja otse paradiisist, mis on peaaegu seesama.”

“Noh, nüüd võivad teoloogid rahul olla,” sõnas d’Artagnan. “Siiani ei suutnud nad kuidagi paradiisi asukohta lõplikult kindlaks määrata. Ühed paigutasid ta Ararati mäele, teised Tigrise ja Eufrati vahele; teda otsiti kaugelt, aga ta oli hoopis üsna lähedal. Paradiis asub seega Noisy-le-Secis, Pariisi peapiiskopi lossi kohal. Sealt ei väljuta mitte ukse, vaid akna kaudu, ei laskuta alla mitte marmortrepi astmeist, vaid mööda pärnapuu oksi. Ning leegitseva mõõgaga ingel, kes paradiisi valvab, näib olevat muutnud oma taevase nime Gabrieli hoopis maisema vürst de Marsillaci vastu!”