Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 4

Jäänud Bernouiniga üksi, vajus Mazarin hetkeks mõttesse. Ta teadis juba palju, aga veel mitte kõike. Ta oli valemängija, nagu seda kinnitab Brienne; ta ise nimetas seda “oma eeliste ära kasutamiseks”. Kardinal otsustas d’Artagnaniga kõnelusse mitte astuda, enne kui tunneb kõiki vastase kaarte.

“Kas monsenjööril pole rohkem käske?”

“Siiski,” vastas Mazarin. “Näidake tuld, lähen kuninganna juurde.”

Bernouin võttis küünla ja väljus esimesena. Kardinal läks mööda salakoridori, mis viis ta otseteed kuninganna juurde.

Jõudnud magamistoani, kus salakäik lõppes, kohtas Bernouin proua Beauvais’d. Bernouin ja proua Beauvais olid selle hilise armastuse lähemad tunnistajad ja proua Beauvais sai ülesandeks teatada kardinali tulekust kuningannale, kes viibis noore kuninga Louis XIV-ga oma palveruumis.

Austria Anna istus küünarnukki lauale ja pead käele toetades suures tugitoolis ning vaatas oma kuninglikku poega, kes pikutas vaibal ja lehitses suurt sõjapiltidega raamatut. Austria Anna oli kuningatar, kes oskas kõige majesteetlikumal kombel aega surnuks lüüa. Tihti püsis ta tundide kaupa oma toas või palveruumis, ilma et oleks midagi lugenud või palvetanud. Mis puutub raamatusse, millega kuningas end lõbustas, siis oli see Quinte Curce’i teos, varustatud gravüüridega, mis kujutasid Aleksandri suuri tegusid.

Proua Beauvais ilmus palveruumi uksele ja teatas kardinali tulekust.

Laps tõusis ühele põlvele, vaatas emale otsa ja küsis kulmu kortsutades:

“Miks ta ometi tuleb sel kombel, palumata audientsi?”

Anna punastas kergelt.

“On vaja,” vastas ta, “et niisugusel ajal nagu praegu, võiks peaminister tulla igal hetkel kuningannale aru andma sellest, mis toimub, äratamata kogu õukonna uudishimu ja põhjustamata kuulujutte.”

“Kuid mulle näib, et härra de Richelieu ei tulnud kunagi sel kombel,” jätkas laps halastamatult.

“Kuidas te mäletate seda, mis tegi härra de Richelieu? Te ei või seda teada, olite siis liiga noor.”

“Ma ei mäletagi seda, aga ma küsisin järele ja mulle öeldi.”

“Ja kes teile seda ütles?” päris Austria Anna halvasti varjatud vihaga.

“Ma tean, et ma ei tohi kunagi nimetada inimeste nimesid, kes minu küsimustele vastavad,” seletas laps, “muidu ei saa ma kunagi midagi teada.”

Sel hetkel astus Mazarin sisse.

Kuningas tõusis püsti, võttis raamatu, sulges selle ja viis lauale, jäädes ise selle kõrvale seisma, sundides nii ka Mazarini püsti jääma.

Mazarin jälgis oma targal pilgul kogu seda stseeni, nagu soovides seletust selle kohta, mis siin varem oli toimunud. Ta kummardas aupaklikult kuninganna ees ja tegi sügava reveransi kuningale, kes vastas talle üsna upsaka peanoogutusega. Ent ema pahasest pilgust luges ta etteheidet, et oli end unustanud vihatunnete mõjul, mida ta iseenda tunnistuse järgi juba maast madalast Mazarini vastu kandis, ja naeratus huulil, võttis ta vastu ministri komplimendid.

Kuninganna püüdis lugeda Mazarini näoilmest ootamatu visiidi põhjust, kuna kardinal tuli tema juurde tavaliselt siis, kui kõik lähikondsed olid tema ruumidest lahkunud.

Minister tegi märkamatu pealiigutuse. Kohe seejärel pöördus kuninganna proua Beauvais’ poole.

“Kuningal on aeg magama minna,” lausus ta. “Kutsuge Laporte.”

Kuninganna oli Louis’d juba kaks või kolm korda palunud magama minna, ent laps oli iga kord palunud luba jääda. Ent seekord ei toonud ta ette ühtki vastuväidet, surus vaid huuled kokku ja kahvatas. Mõne hetke pärast tuli Laporte. Laps läks otsekohe tema juurde, ilma et oleks ema jumalagajätuks suudelnud.

“Aga Louis,” küsis ema, “miks te mind ei suudelnud?”

“Arvasin, et olete minu peale pahane, madame, te ju ajasite mu minema.”

“Ma ei aja teid sugugi minema; kuid te olite hiljuti tuulerõugetes, olete veel praegugi haiglane, ja ma kardan, et kauane ülevalolek väsitab teid.”

“Te ei kartnud seda, kui sundisite mind täna parlamendihoonesse minema, et anda välja edikte, mis rahva hulgas nii suurt nurinat tekitasid.”

“Sire,” küsis Laporte, et muuta kõneainet, “kellele soovib Teie Majesteet anda küünlajala?”

“Anna, kellele tahad, Laporte,” lausus laps valjul häälel ja lisas: “Aga ainult mitte härra Mancinile.”

Mancini oli kardinali õepoeg, kelle Mazarin oli paigutanud paažina kuninga lähikondsete hulka. Temale valas Louis XIV välja osa vihast, mida ta tundis oma peaministri vastu.

Kuningas väljus, suudlemata ema ja jätmata jumalaga kardinaliga.

“Kui kena!” ütles Mazarin. “Mul on rõõm näha, et kasvatate Tema Majesteedis põlgust silmakirjalikkuse vastu.”

“Mida te sellega mõtlete?” küsis kuninganna peaaegu arglikult.

“Mulle näib, et viis, kuidas kuningas lahkus, ei vaja kommentaare. Muide, Tema Majesteet ei pea vajalikuks varjata, et ta minu vastu väga vähe poolehoidu tunneb, – kuid see ei takista mind teda truult teenimast, niisamuti nagu Teie Majesteetigi.”

“Ma palun teilt tema pärast vabandust, kardinal,” sõnas kuninganna. “Ta on alles laps ega tea, kui palju ta teile tänu võlgu on.”

Kardinal naeratas.

“Kuid te tulite kindlasti mingi tähtsa asja pärast,” jätkas kuninganna. “Mis on siis ometi juhtunud?”

Mazarin istus või pigem viskus suurde tugitooli ja lausus kurvameelsel toonil:

“On juhtunud niipalju, et oleme tõenäoliselt sunnitud varsti teineteisest lahkuma, – kui te just oma truuduses niikaugele ei lähe, et järgnete mulle Itaaliasse.”

“Aga mispärast siis?” küsis kuninganna.

“Sellepärast, et – nagu lauldakse ooperis “Thisbe”, – ” jätkas Mazarin:

“Kogu maailm meid lahutada ihkab.”

“Te naljatate, monsenjöör,” ütles kuninganna, püüdes oma endist väärikust tagasi võita.

“Kahjuks mitte, madame, praegu on mul küll kõige vähem põhjust naljatada. Varsti tuleb mul nutta. Uskuge mind, palun teid. Ma ei kaeba asjata, sest pange hästi tähele:

kogu maailm meid lahutada ihkab. Ja kuna teie olete osa kogu maailmast, siis tahan öelda, et ka teie hülgate minu.”

“Kardinal!”

“Ah, mu jumal! Kas ma ei näinud teid hiljuti väga lahkelt naeratavat Orléans’i hertsogile, või õieti selle peale, mis ta teile ütles?”

“Mis ta ütles?”

“Ta ütles teile, madame: “Teie Mazarin on ainuke komistuskivi; tema lahkugu ja kõik läheb hästi.”

“Mida ma oleksin pidanud teie arvates tegema?”

“Oh, madame, te olete ometi kuninganna, nagu mulle näib.”

“Tore kuninganna! Olen iga kuningapalee paberimäärija ja iga prantsuse aadliku hirmuvalitsuse all.”

“Ometi oli teil küllalt võimu selleks, et vabaneda ebasoovitavaist isikuist, kes teid ümbritsesid.”

“Te tahate öelda, neist, kes olid teile ebasoovitavad.”

“Minule ebasoovitavad!”

“Kahtlemata. Kes saatis minema proua de Chevreuse’i, keda endise kuninga ajal kaksteist aastat taga kiusati?”

“See oli intrigaan, kes tahtis jätkata minu vastu salanõu, mille ta oli kunagi sepitsenud Richelieu vastu.”

“Kes saatis minema proua de Hautefort’i, minu parima sõbratari, kes lükkas tagasi kuninga soosingu, et mitte kaotada minu oma?”

“See oli vagatseja, kes kinnitas teile igal õhtul teid lahti riietudes, et armastades preestrit saadate oma hinge hukatusse – just nagu oleks kardinal sama mis preester.”

“Kes laskis arreteerida härra de Beaufort’i?”

“See oli riiukukk, kes ei plaanitsenud midagi vähemat kui minu tapmist.”

“Te näete nüüd, kardinal,” lausus kuninganna, “et teie vaenlased on saanud minu vaenlasteks.”

“Sellest on vähe, madame; on vaja, et teie sõbrad saaksid ka minu sõpradeks.”

“Minu sõbrad, härra?” Kuninganna raputas pead. “Mul pole neid enam.”

“Kuidas on võimalik, et teil pole sõpru õnnepõlves, kuna teil ometi oli neid siis, kui olite õnnetu?”

“Õnnelik olles unustasin õnnetuspäevade sõbrad, mu härra. Toimisin nagu kuninganna Maria di Medici, kes oma esimesest maapaost tagasi pöördudes hakkas põlgama kõiki, kes olid tema pärast kannatanud. Ta pagendati teist korda ja suri Kölnis hüljatuna kõigist, isegi oma pojast, sest kogu maailm oli nüüd omakorda hakanud teda põlgama.”

“Aga kas poleks nüüd õige aeg parandada tehtud vead? Otsige oma sõprade, oma kõige vanemate sõprade hulgast.”

“Mida te sellega mõtlete?”

“Täpselt seda, mida ütlesin: otsige!”

“Võin enda ümbert otsida kui palju tahes, mul ei ole mõju mitte kellegi üle. Kuninga venda juhib nagu alati mõni soosik. Eile oli selleks Choisy, täna Larivière, homme keegi kolmas. Printsi juhib proua de Longueville, teda ennast mõjutab ta armuke vürst de Marsillac. Härra Contit juhib tema kaasprelaat, keda omakorda juhib proua de Guéménée.”

“Ma ei ütle, madame, et peaksite otsima oma tänaste sõprade hulgast, otsige oma endiste sõprade keskelt.”

“Endiste sõprade keskelt!” hüüatas kuninganna.

“Jah, nende hulgast, kes aitasid teid võitluses hertsog de Richelieu vastu ja viisid teid koguni võidule.”

“Kuhu ta ometi sihib?” sosistas kuninganna, vaadates kardinali rahutustundega.

“Jah,” jätkas too, “teatud asjaoludel, ilmutades seda vaimujõudu ja peenust, mis iseloomustab Teie Majesteeti, te suutsite oma sõprade abiga selle vaenlase rünnaku tagasi lüüa.”

“Mina? Ma olen ainult kannatanud, see on kõik.”

“Jah,” lausus Mazarin, “nii nagu kannatavad naised kätte makstes. Hea küll, asume asja juurde. Kas tunnete härra de Rochefort’i?”

“Härra de Rochefort ei olnud minu sõber, otse vastupidi, ta oli üks minu kõige ägedamaid vaenlasi ja üks kardinali parimaid usaldusmehi. Ma arvasin, et teate seda.”

“Ma teadsin seda nii hästi,” vastas Mazarin, “et saatsin ta Bastille’sse.”

“On ta sealt põgenema pääsenud?” küsis kuninganna.

“Ei, olge rahulik, ta on ikka veel seal. Ma räägin temast ainult selleks, et jõuda järgmise isiku juurde. Kas tunnete härra d’Artagnani?” jätkas Mazarin, vaadates kuningannale silma.

See hoop tabas kuningannat otse südamesse.

“Kas see gaskoonlane on välja lobisenud?” sosistas ta endamisi.

Ja jätkas siis valjusti:

“D’Artagnan? Oodake pisut. Jah, kindlasti olen ma seda nime kuulnud. D’Artagnan, keegi musketär, kes armastas üht minu ümmardajaist, vaest väikest olevust, kes mürgitati minu pärast.”

“Ja see on kõik?” imestas Mazarin.

Kuninganna vaatas kardinalile üllatunult otsa.

“Kuid mu härra,” sõnas ta, “mulle tundub, et te kuulate mind üle.”

“Esitatud küsimustele vastate igatahes ainult oma vabal tahtel,” ütles Mazarin oma igavese naeratusega ja endiselt leebel häälel.

“Selgitage, mida soovite, ja ma vastan teile nagu alati,” sõnas kuninganna juba pisut kannatamatult.

“Hea küll! Madame, ma soovin, et jagaksite minuga oma sõpru, nii nagu mina olen teiega jaganud seda piskut töökust ja andeid, mis taevas mulle on kinkinud. Olukord on raske ja on vaja tegutseda energiliselt.”

“Jälle!” hüüatas kuninganna. “Ma arvasin, et pärast härra de Beaufort’i vangistamist leiame rahu.”

“Seda küll, teie nägite ainult tormitsevat mägikoske, mis tahab kõike ümber paisata, kuid ei märganud vaikset vett. Ometi on olemas prantsuse vanasõna vagast veest.”

“Jätkake,” lausus kuninganna.

“Ma kannatan päevast päeva solvamisi teie vürstide ja tiitleid kandvate teenrite poolt, kes pole muud kui marionetid, keda mina nöörist tõmban. Minu kannatliku tõsiduse maski taga ei aima nad vihaleaetud inimese naeru, kes on endale vandunud, et ühel päeval on ta tugevam kui nemad. Me lasksime arreteerida härra de Beaufort’i, kuid tema oli ohutum kõigist. Peale tema on olemas veel härra prints.”

“Rocroi võitja4? Kas te mõtlete ka sellele?”

“Mõtlen, madame, ja õige sageli. Kuid kannatust, nagu ütlevad itaallased. Ja lisaks härra de Condéle on veel olemas Orléans’i hertsog.”

“Mida te ometi räägite! Sünnilt esimene prints! Kuninga onu!”

“Mitte esimene prints ega kuninga onu, vaid alatu konspiraator, kes kadunud kuninga ajal muutus oma tujuka ja pöörase iseloomu tõttu kõigi näotute kuulujuttude keskpunktiks, kõigi intriigide hingeks, andis mõista, et asub kõigi nende vaprate meeste etteotsa, kes olid küllalt rumalad ning uskusid kuningliku perekonna liikme sõna, ja salgas nad maha, kui nad tapalavale saadeti. Sellele teele tõukas teda tühine jõudeolek, labane auahnus, kiivus kõigi nende vastu, kes truuduse ja julguse poolest temast kõrgemal seisid, oma tühisuse mõistmine ja soov midagi olla. Ei, ma kardan, see pole mitte esimene prints ega kuninga onu, vaid Chalais’, Montmorency ja Cinq-Marsi mõrtsukas, kes tahab tänapäeval jätkata vana mängu ja loodab võita, kuna vastane on teistsugune; loodab võita, sest ähvardava vastase asemel seisab tema ees mees, kes naeratab. Kuid ta eksib; püüdes hävitada Richelieud, pääses ta ise vaevu terve nahaga, ja mul pole tahtmist lasta kuninganna lähedusse seda ässitajat, kelle abil kadunud kardinal kakskümmend aastat kuninga sappi keema ajas.”

Anna punastas ja peitis näo kätesse.

“Ma ei taha sugugi Teie Majesteeti alandada,” jätkas Mazarin kõige rahulikumal toonil, ent samal ajal kummalise kindlusega. “Ma tahan vaid, et peetaks lugu kuningannast ja tema ministrist, sest rahva silmis ei ole ma midagi rohkemat. Teie Majesteet teab, et ma pole Itaaliast tulnud pajats. Kogu maailm peab teada saama seda, mida teab Teie Majesteet.”

“Hea küll, mis ma pean siis tegema?” küsis Austria Anna selle võimuka hääle ees paindudes.

“Teil tuleb oma mälestustest leida meeste nimed, kes, trotsides härra de Richelieud, reisisid mere taha, jättes oma vere jälgi kogu teele, et tuua Teie Majesteedile tagasi teatud ehe, mille ta oli kinkinud lord Buckinghamile.”

Anna ajas end majesteetlikult ja ägedalt sirgu nagu terasvedru ja heitis kardinalile pilgu, milles säras kõrkus ja väärikus, mis olid teda ta nooruspäevil nii võimsaks teinud.

“Te solvate mind, härra.”

“Ja ma soovin lõpuks, et teeksite praegu oma abikaasa heaks seda, mida kunagi tegite oma armukese heaks,” lõpetas Mazarin, keda kuninganna liigutus oli hetkeks katkestanud.

“Ma pean jälle kuulma sellest teotusest. Uskusin, et see on surnud ja kustutatud, sest olite mind seni säästnud. Ent nüüd räägite teiegi sellest. Seda parem. Praegu on see ainult meie omavaheline asi ja sellega on see lõpetatud, mõistate!”

“Kuid madame,” ütles Mazarin, keda üllatas see kadunud vägevuse välgatus, “ma ei nõua teilt sugugi, et räägiksite mulle kõik.”

“Aga mina tahan teile kõik öelda,” vastas kuninganna. “Kuulake. Tahan teile öelda, et tol ajal leidus tõesti neli läbiproovitud südant, neli ustavat hinge, neli truud mõõka, kes päästsid rohkem kui minu elu, mu härra, kes päästsid minu au.”

“Ah, teie tunnistate seda.”

“Kas siis ainult süüdlased kardavad oma au pärast, kas ei või röövida kelleltki, eriti naiselt, tema au, toetudes ainult näilikule tõele! Jah, näilikkus oli minu vastu, ma olin kaotamas oma au, ja ometi, ma vannun teile, ma olin süütu; ma vannun seda…”

Kuninganna otsis midagi püha, mille nimel vanduda, ja võttis seinatahveldisse peidetud salakapist väikese, hõbedaga inkrusteeritud puulaeka, ning jätkas, asetades selle lauale:

“Vannun nende pühade reliikviate juures, et ma armastasin härra Buckinghami, kuid ta ei olnud minu armuke.”

Kuninganna võttis kaelast väikese kuldvõtmekese ja ulatas selle kardinalile.

“Avage, mu härra, ja vaadake ise.”

Hämmastunud Mazarin võttis võtme, avas laeka, milles oli vaid roostest söödud nuga ja kaks kirja, teine neist vereplekkidega määritud.

“Mis see on?” küsis kardinal.

“Mis see on, härra!” kordas Anna kuningliku žestiga ja asetas avatud laekale käe, mis aastatest hoolimata oli veel täiuslikult ilus. “Ma jutustan teile. Need kaks kirja on ainsad, mis ma talle kunagi olen kirjutanud. Ja nuga on seesama, millega Felton ta tappis. Lugege neid kirju, mu härra, ja veenduge, kas ma valetan.”

Hoolimata antud loast võttis Mazarin mingi loomuliku tundepuhangu mõjul kirjade asemel noa, mille Buckingham oli surres oma haavast välja tõmmanud ja Laporte’iga kuningannale saatnud. Tera oli murenenud, sest veri oli muutunud roosteks. Olles seda mõni hetk uurinud, mille kestel kuninganna muutus näost valgeks nagu linik altaril, millele ta toetus, asetas kardinal relva tahtmatu värinaga laekasse tagasi.

“Hea küll, madame,” sõnas ta, “ma usun teie vannet.”

“Ei, ei,” ütles kuninganna kulmu kortsutades, “lugege, lugege, ma tahan, ma nõuan seda, sest ma olen otsustanud ja tahan sellega kõik lõpetada ja mitte kunagi enam selle teema juurde tagasi tulla. Kas arvate,” küsis ta kohutava naeratusega, “et olen valmis iga teie tulevase süüdistuse puhul seda laegast uuesti avama…?”

Mazarin langes selle tahteavalduse mõju alla ning luges läbi mõlemad kirjad. Üks neist oli toosama, milles kuninganna Buckinghamilt ehet tagasi nõudis – selle oli d’Artagnan, kes õigel ajal tagasi jõudis, kaasa toonud. Teine oli kiri, mille kuninganna oli saatnud Laporte’iga, hoiatades hertsogit mõrtsukate eest, mis aga oli hilinenud.

“Rääkisite tõtt, madame,” ütles Mazarin. “Sellele pole enam midagi lisada.”

“Siiski, härra,” vastas Anna, sulgedes laeka ja asetades käe selle kaanele, “midagi on siiski veel lisada. Ma olen nimelt olnud tänamatu meeste vastu, kes mind päästsid, kes tegid kõik, mis suutsid, et tedagi päästa. Ma ei andnud midagi sellele vaprale d’Artagnanile, kellest te äsja rääkisite, peale suudlemiseks ulatatud käe ja selle teemandi.”

Kuninganna sirutas kardinali poole oma kauni käe ja näitas talle imetlusväärset vääriskivi, mis sädeles ta sõrmes.

“Ta müüs selle, nagu mulle näib, ühel kitsikusehetkel, ta müüs selle, et mind teist korda päästa, selleks et sõita hertsogile teadet viima, et teda kavatsetakse tappa.”

“D’Artagnan teadis siis seda?”

“Ta teadis kõike. Kuidas ta seda teada sai? Mul pole aimugi. Igatahes müüs ta selle härra des Essarts’ile, kelle sõrmes ma seda nägin. Ostsin selle tagasi. Ent teemant kuulub temale, härra… Andke see talle minu poolt edasi, ja kuna teil on õnn omada enda lähedal sellist meest, püüdke teda kasutada.”

“Tänan, madame, ma kasutan teie nõuannet.”

“Ja nüüd,” küsis kuninganna, nagu neist ärevaist tunnetest murtuna, “on teil veel midagi küsida?”

“Ei midagi muud, madame,” vastas kardinal oma kõige hellemal toonil, “kui vaid paluda teilt andestust minu ebaõiglaste kahtlustuste pärast. Ent ma armastan teid nii väga, et pole midagi imestada, kui olen armukade, isegi minevikule.”

Kuninganna huulile ilmus kummaline naeratus, mis saatis lausumata jäänud sõnu.

“Niisiis, kui teil pole minult enam midagi muud küsida, mu härra, siis palun jätke mind üksi. Te mõistate, et pärast sellist stseeni soovitakse rahu ja üksindust.”

Mazarin kummardus.

“Ma lahkun, madame. Kas lubate mul tagasi tulla?”

“Jah, aga homme. Vahepealne aeg on mulle hädavaevalt küllaldane, et toibuda.”

Kardinal võttis kuninganna käe ja suudles seda galantselt. Seejärel ta lahkus.

Vaevalt oli Mazarin läinud, kui kuninganna tõttas oma poja ruumidesse ja küsis Laporte’ilt, kas kuningas on magama heitnud. Laporte näitas talle uinunud last.

Kuninganna astus voodi ette, lähendas huuled poja siledale laubale ja suudles teda tasa.

Siis lahkus ta vaikselt, nagu oli tulnudki, öeldes vaid kammerteenrile:

“Palun vaadake, härra Laporte, et kuningas oleks härra kardinali vastu lahkem, sest nii mina kui tema oleme talle palju tänu võlgu.”