Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 3

D’Artagnan jõudis Bastille’sse parajasti siis, kui kell lõi veerand üheksa. Ta laskis endast teatada vangla komandandile, ja kui viimane kuulis, et d’Artagnan tuleb ministri juurest, tuues kaasa viimase kirjaliku käsu, tuli ta ohvitserile värava ette vastu.

Bastille’ komandandiks oli tollal härra du Tremblay, kurikuulsa kaputsiinlase Josephi vend. Seda Richelieu hirmsat soosikut kutsuti teise nimega Halliks Eminentsiks.

Kui marssal Bassompierre istus Bastille’s, kus ta viibis täpselt neliteist aastat, ja kui ta seltsimehed oma vabaduseunistustes korrutasid: “Mina vabanen sel ja sel ajal,” “mina jälle siis ja siis,” kinnitas neile Bassompierre: “Ja mina, mu härrad, vabanen siis, kui vabaneb härra du Tremblay.” Sellega tahtis ta öelda, et pärast Richelieu surma ei jää du Tremblay enam oma kohale Bastille’sse ja Bassompierre saab oma koha õukonnas tagasi.

See ennustus oleks peaaegu tõesti täide läinud, ainult pisut teisiti kui Bassompierre seda arvas, sest pärast kardinali surma läksid asjad vanaviisi edasi, härra du Tremblay’d ei vallandatud ja Bassompierre vabanes ainult üle noatera.

Niisiis hetkel, mil d’Artagnan ministri käsu täitmiseks Bastille’sse saabus, oli du Tremblay endiselt kindluse komandandiks. Ta võttis musketärleitnandi suurima lahkusega vastu ja kuna ta oli parajasti õhtulauda istumas, palus ta d’Artagnani enda poole einele.

“Oleksin suurima rõõmuga nõus,” vastas d’Artagnan, “ent kui ma ei eksi, on tema kirjal märge väga kiire.”

“Teil on õigus,” vastas du Tremblay. “Hei, seersant, laske number 256 alla tuua.”

Kes sattus Bastille’sse, see lakkas olemast inimene ja muutus numbriks.

Võtmete kõlinat kuuldes tundis d’Artagnan sisemist värinat. Ta jäi hobuse selga, vaadates trelle, sügavaid aknaavasid, tohutuid müüre, mida ta seni oli näinud ainult teiselt poolt vallikraavi ja mis talle kahekümne aasta eest olid suurt hirmu sisendanud.

Kõlas kellahelin.

“Ma lahkun teist nüüd,” ütles talle du Tremblay. “Mind kutsutakse vangi väljasaatmistähele alla kirjutama. Peatse nägemiseni, härra d’Artagnan.”

“Kurat võtku mind, kui ma seda soovi peaksin jagama,” lausus d’Artagnan endamisi, saates seda manamist kõige lahkema naeratusega. “Viiest selles õues veedetud minutist võib haigeks jääda. Ma eelistaksin küll pigem surra kaltsukotil, mis minuga arvatavasti juhtubki, kui saada kümme tuhat liivrit rendist Bastille’i komandandina!”

Vaevalt oli ta selle monoloogi lõpetanud, kui ilmus vang. Seda nähes ei suutnud d’Artagnan hetkeks varjata oma üllatust. Kuid ta kogus end kohe. Vang astus tõlda, ilmutamata, et on d’Artagnani ära tundnud.

“Härrad,” ütles d’Artagnan neljale musketärile, “mulle soovitati vangi suhtes äärmiselt valvas olla. Ja kuna tõllaustel pole lukke, istun ma tema juurde. Härra de Lillebonne, olge nii lahke, talutage mu hobust valjaidpidi.”

“Kuulen, härra leitnant,” vastas musketär.

D’Artagnan laskus sadulast, ulatas valjad musketärile, astus tõlda, istus vangi kõrvale ja käsutas häälel, milles oli võimatu märgata vähimatki erutusevarjundit:

“Kuningapaleesse, ja traavis!”

Sõiduk hakkas otsekohe liikuma, ja kasutades pimedust, mis valitses võlvi all, kust nad läbi sõitsid, kaelustas d’Artagnan vangi.

“Rochefort!” hüüdis ta. “Teie! Kas see olete tõesti teie? Kas ma ei eksi?”

“D’Artagnan!” hüüdis nüüd üllatunud Rochefort omakorda.

“Armas sõber,” jätkas d’Artagnan, ”ma pole teid neli või viis aastat näinud ja arvasin, et olete surnud.”

“Ausõna,” ütles Rochefort, “ma usun, et surnu ja maetu vahel polegi suurt vahet. Ja mina olengi juba maha maetud, palju sellest igatahes ei puudu.”

“Ja millise süüteo pärast sattusite Bastille’sse?”

“Kas tahate kuulda tõtt?”

“Jah.”

“Noh, teate, mul pole sellest aimugi.”

“Te ei usalda mind, Rochefort, mind!”

“Ei, aadliku ausõna, ma ei tea, sest on võimatu, et istuksin vangis teo eest, mida mulle süüks pannakse.”

“Ja nimelt mida?”

“Vargust.”

“Teie – ja varas! Rochefort, te naljatate.”

“Ma saan teist aru. Asi nõuab muidugi lähemat seletust.”

“Tõepoolest, ma möönan seda.”

“Noh, kuulake siis. Lugu oli nii. Ühel õhtul, pärast joomingut Reinard’i juures Tuileries’s koos hertsog d’Harcourt’i, Fontrailles’, Rieux’ ja teistega, tegi hertsog d’Harcourt ettepaneku minna Uuele sillale mantleid röövima. Nagu te mäletate, oli see tollal levinud nali, mille Orléans’i hertsog oli suurmoeks muutnud,”

“Te olete hull, Rochefort! Teie eas!”

“Ei, kuid ma olin purjus, ja kuna see ajaviide tundus mulle igavana, tegin ma de Rieux’le ettepaneku jääda pealtvaatajaks ja võtta sisse esimene loož pronkshobuste seljas. Öeldud, tehtud. Kasutades ratsakuju kannuseid jalustena, istusimegi mõne hetke pärast hobuste turjal. Meie asukoht oli haruldaselt hea ja me nägime kõike suurepäraselt. Juba oli ennenägematu osavusega röövitud neli või viis mantlit, ilma et ohvrid oleksid julgenud sõnagi lausuda, kui äkki üks loll, kellel oli vähem kannatust kui teistel, pistis appi karjuma ja tõi meile politseipatrulli kaela.

Hertsog d’Harcourt, Fontrailles ja teised pääsesid põgenema. De Rieux katsus samuti jalga lasta, aga ma hoidsin teda tagasi, kinnitades, et meid ei oska keegi otsida. Kuid ta ei kuulanud mind ja astus oma kannusele, et maha ronida. Kannus murdus, de Rieux kukkus alla ja murdis jala. Selle asemel, et vait olla, hakkas ta kisendama nagu rattal. Tahtsin nüüd omakorda põgeneda, kuid oli juba hilja. Hüppasin otse politseinikele sülle. Mind viidi Châtelet’sse, kus jäin magama nagu kott, olles veendunud, et järgmisel päeval pääsen jälle välja. Kuid möödus päev, teine, terve nädal… Kirjutasin kardinalile. Samal päeval tuldi mulle järele ja viidi mind Bastille’sse. Nüüd olen seal juba viis aastat. Kas teie arvates karistati mind pühaduserüvetamise eest, et ronisin Henri IV selja taha hobuse laudjale?”

“Ei, teil on õigus, pole võimalik, et selle eest; kuid tõenäoliselt saate kohe teada, miks.”

“Ah jaa, ma unustasin ju küsimata, kuhu te mind viite.”

“Kardinali juurde.”

“Mis ta minust tahab?”

“Mul pole sellest aimugi; ma ei teadnud isegi seda, kelle järele mind saadeti.”

“Võimatu! Teie, soosik…”

“Mina – ja soosik!” hüüdis d’Artagnan. “Oh, vaene krahv, ma pole enam see Gascogne’i nooruk, keda te kohtasite Meung’is kakskümmend aastat tagasi…”

Ja sügava ohkega lõpetas ta lause.

“Aga te tulite ju ülesandega.”

“Ainult sellepärast, et ma olin juhuslikult seal, kardinali eestoas, ja kardinal pöördus minu poole, nagu ta oleks pöördunud iga teisegi poole. Kuid ma olen ikka endistviisi musketärleitnant, ja kui ma õieti arvutan, olen ma seda juba ligi kakskümmend aastat.”

“Lõppude lõpuks pole teil siiski halvasti läinud ja seegi on juba midagi.”

“Milline õnnetus võis mind teie arvates tabada? Nagu öeldakse mingis ladinakeelses värsis, mille ma olen juba unustanud, või õigemini, mida ma pole kunagi peast teadnud – pikne ei löö kunagi orgudesse, ja mina olen org, mu kallis Rochefort, ning üks sügavamaid, mis on olemas.”

“Tähendab, Mazarin on ikka Mazarin.”

“Rohkem kui kunagi varem, mu armas. Kõneldakse, et ta on abiellunud kuningannaga.”

“Abiellunud!”

“Kui ta pole tema abikaasa, siis vähemalt on ta kindlasti tema armuke.”

“Panna vastu Buckinghamile, ja tulla vastu Mazarinile!“

“Sellised on kord juba naised,” lausus d’Artagnan filosoofiliselt.

“Naised küll, aga mitte kuningannad!”

“Oh armas jumal, selles suhtes on kuningannad kaks korda naised.”

“Ja kas härra de Beaufort on ikka veel vangis?”

“Ikka. Kuid miks te seda küsite?”

“Kuna ta oli minu vastu heatahtlik, oleks ta võinud mind välja aidata.”

“Teie olete arvatavasti vabadusele lähemal kui tema. Nii et see olete hoopis teie, kes tema välja aitab.”

“Ja sõda…?”

“See tuleb.”

“Hispaaniaga?”

“Ei, Pariisiga.”

“Mida te sellega mõtlete?”

“Kas kuulete laske?”

“Kuulen küll. Aga mis sellest?”

“Mis sellest! Kodanlased paugutavad, oodates, millal pidu algab.”

“Kas teie arvate, et kodanlased üldse millegagi hakkama saavad?”

“Aga muidugi. Nad vähemalt lubavad. Ja kui neil oleks juht, kes kõik need üksikud salgad kokku koguks…”

“Küll on kahju praegu vangis istuda!”

“Ärge heitke meelt. Kui Mazarin saatis teie järele, siis tähendab see, et ta vajab teid. Lubage õnnitleda! Juba aastaid ei vaja mind enam keegi: ja näete, kui kaugele ma sel kombel olen jõudnud.”

“Ma annan teile nõu, esitage ometi taotlus.”

“Kuulge, Rochefort, lepime kokku…”

“Milles?”

“Me oleme ju head sõbrad, kas pole nii?”

“Tont võtku, ma kannan praegugi selle meie sõpruse märke kolme tubli mõõgahoobi armi.”

“Noh, leppigem siis kokku: kui tõusete uuesti soosingusse, peate ka mind meeles.”

“Rochefort’i ausõna. Ent tingimusel, et käsi peseb kätt!”

“Tehtud! Siin mu käsi.”

“Niisiis, esimesel sobival võimalusel, kui saate minust rääkida…”

“Ma kasutan seda võimalust. Ja teie?”

“Mina niisamuti. Ja muide, teie sõbrad? Kas on vaja kõnelda ka neist?”

“Millistest sõpradest?”

“Athosest, Porthosest ja Aramisest. Kas olete nad juba unustanud?”

“Peaaegu.”

“Mis neist on saanud?”

“Mis neist on saanud! Pole aimugi.”

“Kas tõesti?”

“Pagan võtku, muidugi. Nagu te teate, lahkusime üksteisest. Nad on elus – see on kõik, mida võin teile öelda. Kuulen neist vahetevahel kolmandate isikute kaudu. Kuid millises maailmakaares nad praegu asuvad – kurat mind võtaks, kui ma sellest midagi tean! Ei, ausõna, mul pole enam ühtki sõpra peale teie, Rochefort.”

“Ja too kuulus… noh, see poiss Piemonte rügemendist, kelle ma seersandiks tegin… kuidas ta nimi nüüd oligi?”

“Planchet.”

“Just tema… too kuulus Planchet? Mis on saanud temast?”

“Tema abiellus pagaripoega Lombardiinide tänaval. See poiss armastas alati kangesti maiustusi. Ta on seega Pariisi kodanlane, ja on väga tõenäoline, et ta käratseb praegusel hetkel mässumeeste hulgas. Küllap näete, et tema saab enne nõunikuks kui mina kapteniks.”

“Noh, julgust, julgust, armas d’Artagnan. Just siis, kui te ripute kõige alumise kodara küljes, pöördub ratas ja te olete kõrgel üleval. Tänase õhtuga on võib-olla kätte jõudnud pöördepunkt teie saatuses.”

“Aamen,” ütles d’Artagnan, peatades sõiduki.

“Mis see tähendab?” küsis Rochefort.

“See tähendab, et oleme päral, ja ma ei taha, et mind nähtaks teiega koos tõllast väljuvat… Me ei tunne teineteist.”

“Teil on õigus.”

“Jumalaga.”

“Nägemiseni. Ärge unustage oma lubadust.”

D’Artagnan istus uuesti sadulasse ja viie minuti pärast sõideti kuningapalee õue.

D’Artagnan juhtis vangi suurest trepist üles, viis ta läbi eestoa ja koridori. Mazarini kabineti ukse taga ta peatus ja valmistus enda saabumisest ette kandma. Äkki pani Rochefort talle käe õlale.

“D’Artagnan,” ütles ta naeratades, “lubage, et ma tunnistan teile midagi, millele ma mõtlesin kogu tee, vaadates inimeste rühmi, kelle vahelt me läbi sõitsime ja kes vahtisid teid ja teie nelja kaaslast leegitsevail silmil.”

“Rääkige,” vastas d’Artagnan.

“Tahtsin nimelt öelda, et mul poleks olnud muud vaja, kui appi hüüda. Teid ja teie saatjaid oleks kistud tükkideks ja mina oleksin pääsenud vabadusse.”

“Miks te seda siis ei teinud?” päris d’Artagnan.

“Minge nüüd!” kostis Rochefort. “Vandesõprus! Ah, kui mind oleks vaid teie asemel saatnud keegi teine, ma ei ütle, et…”

“Kas Rochefort on siis nüüd minust parem?” küsis ta mõttes ja laskis enda saabumisest teatada.

“Juhatage härra de Rochefort sisse ja paluge härra d’Artagnani oodata!” kostis otsekohe Mazarini kannatamatu hääl, kui ta oli kuulnud neid kahte nime. “Ma ei ole temaga veel lõpetanud.”

Need sõnad tegid d’Artagnani üsna rõõmsaks. Nagu ta ütles, oli möödunud juba hulk aega, ilma et keegi oleks teda vajanud, ning Mazarini korraldus tema suhtes näis talle õnneliku endena.

Mis puutub Rochefort’isse, siis polnud neil sõnadel temasse muud mõju, kui et need vaid muutsid ta äärmiselt ettevaatlikuks. Kabinetti astudes leidis ta Mazarini kirjutuslaua ääres istuvat oma tavalises kardinalirüüs. Ta riietus meenutas tolleaegset abtirüüd; ainukese erinevusena kandis Mazarin violetset mantlit ja sama värvi sukki.

Kui uks suleti, vaatas Rochefort Mazarinile silmanurgast ja tabas endalt kardinali pilgu.

Minister oli ikka endine, hästi kammitud, friseeritud, lõhnastatud, ning tänu oma edevusele, näis ta noorem kui tegelikult oli. Rochefort’iga oli aga lugu hoopis teine: viie vanglas veedetud aastaga oli Richelieu auväärne sõber tunduvalt vananenud, ta mustad juuksed olid läinud halliks ja ta pronksikarva näojume oli muutunud kahvatuks, mille põhjuseks näis olevat kurnatus.

Teda nähes raputas Mazarin märkamatult pead ilmel, mis oleks nagu öelnud: “Sellest mehest ei paista küll enam suuremat asja olevat.”

Pärast üsna pikka vaikust, mis Rochefort’ile tundus sajandipikkusena, tõmbas Mazarin paberipuntrast avatud kirja ja lausus, näidates seda aadlikule:

“Leidsin siit kirja, milles nõuate enda vabastamist, härra de Rochefort. Tähendab, viibite vanglas?”

See küsimus pani Rochefort’i värisema.

“Kuid mulle tundus, et Teie Eminents teab seda paremini kui keegi teine.”

“Mina? Mitte sugugi, Bastille’s on hulk vange, keda peetakse seal juba Richelieu ajast saadik; ma ei tea isegi nende nimesid.”

“Kuid minuga on teine lugu, monsenjöör, minu nime te teadsite, sest Teie Eminentsi käsul viidi mind ju Châtelet’st Bastille’sse.”

“Arvate?”

“Ma olen selles kindel.”

“Tõepoolest, mul tuleb nagu meelde. Kas te mitte ei keeldunud omal ajal kuninganna huvides Brüsselisse sõitmast?”

“Ah nii!” hüüdis Rochefort. “See siis ongi tõeline põhjus! Juurdlen selle kallal juba viis aastat. Olen mina aga rumal! Ma ei tulnud selle peale.”

“Ma pole öelnud, et see oli teie arreteerimise põhjuseks, mõistke mind õigesti. Esitan teile vaid ühe küsimuse, see on kõik. Kas te ei keeldunud kuninganna ülesandel Brüsselisse minemast, ehkki olite seal käinud kadunud kardinali ülesandel?”

“Just sellepärast, et olin seal käinud kardinali ülesandel, ei saanud ma sinna enam tagasi minna kuninganna ülesandel. Sattusin Brüsselis hirmsasse olukorda. See oli Chalais’ vandenõu ajal. Mind saadeti sinna, et kätte saada Chalais’ ja ertshertsogi kirjavahetus, aga juba tol korral tunti mind ära ja mind oleks peaaegu tükkideks kistud3. Kuidas pidin ma teie arvates sinna siis veel tagasi pöörduma. Selle asemel et kuningannale teenet osutada, oleksin ma ta hukutanud.”

“Sellest näete, armas härra de Rochefort, kuidas parimaid kavatsusi võidakse teinekord halvasti tõlgendada. Kuninganna nägi teie keeldumises ainult lihtsat ja lõplikku äraütlemist. Ja Tema Majesteedil kuningannal oli juba kadunud kardinali ajast põhjust teile palju muudki ette heita.”

Rochefort naeratas põlastavalt.

“Just sellepärast, et ma teenisin truult kardinal Richelieud ja tegutsesin tema huvides tihti kuninganna vastu, peaksite mõistma, monsenjöör, et pärast kardinali surma olen valmis töötama teie heaks kas või kogu maailma vastu.”

“Mina pole selline, nagu oli härra de Richelieu, armas härra Rochefort,” sõnas kardinal. “Mina ei taotle ainuvõimu. Ma olen ainult lihtne minister, ja kuninganna teenrina ei vaja ma ise teisi teenreid. Tema Majesteet on väga tundlik; ta sai teie keeldumisest kuulda, luges seda sõjakuulutuseks, ning teades, milline silmapaistev ja seega ohtlik inimene te olete, armas härra Rochefort, palus ta mind, et ma teid kindlasse kohta paigutaksin. Ja nii sattusitegi Bastille’sse.”

“Mulle näib, monsenjöör,” ütles Rochefort, “et kuna ma sattusin Bastille’sse eksituse tõttu, siis…”

“Jah, muidugi,” katkestas teda Mazarin, “kõike seda võib kindlasti korraldada. Teie olete inimene, kes selliseid asju mõistab, ja kui olete neid kord mõistnud, võite neid ise soovitavas suunas ajada!”

“See oli ka kardinal Richelieu arvamus ja minu imetlus selle suure mehe vastu kasvab veelgi, kui kuulen, et teie arvate sedasama.”

“See on tõsi,” sõnas Mazarin, “härra kardinal oli väga osav poliitik, selles suhtes oli ta minust kaugelt üle, minust, kes ma olen üsna lihtne ja kavaluseta inimene. Nagu näete, kõnelen ma täna õhtulgi ehtsalt prantsusliku avameelsusega…”

Rochefort surus huuled kokku, et naeratust varjata.

“Ma tulen nüüd asja juurde: vajan häid sõpru, ustavaid teenreid. Kui ma ütlen “vajan”, siis mõtlen sellega: “kuninganna vajab”. Kõik, mida ma teen, teen kuninganna käsul, pange seda hästi tähele; ma pole mees nagu kardinal de Richelieu, kes toimis oma tujude järgi, seetõttu ei saa ma iialgi nii suureks meheks kui tema. Kuid ma olen seevastu heasüdamlik inimene, härra de Rochefort, ja loodan, et saan seda teile varsti tõestada.”

Rochefort tundis seda siidist häält, millesse vahetevahel segunes nagu rästiku sisin.

“Ma olen täiesti valmis seda uskuma, monsenjöör, kuigi ma isiklikult pole seni kogenud seda südameheadust, millest Teie Eminents kõneleb. Ärge unustage, monsenjöör,” jätkas Rochefort, nähes ministri tahtmatut liigutust, “ärge unustage, et olen viibinud viis aastat Bastille’s ja et miski ei tumesta inimese pilku rohkem kui vanglatrellid.”

“Ah, härra Rochefort, ma ütlesin teile juba, et minul polnud selles teie vanglassesaatmises mingit osa. Kuninganna… naise või valitseja viha, kuidas soovite… kuid see möödub, nagu ta tekkiski, ja hiljem ei mõelda sellele enam.”

“Ma möönan, et tema, kes on veetnud need viis aastat kuningapalees, keset pidustusi ja õukondlasi, ei mõtle tõepoolest enam sellele. Ent mina, kes ma veetsin selle aja Bastille’s…”

“Oh, mu jumal! Kas arvate, armas härra de Rochefort, et kuningapalee on väga lõbus paik? Hoopiski mitte! Meilgi on siin olnud suuri pahandusi, uskuge mind. Aga ei maksa sellest enam rääkida. Mina mängin nagu alati lahtiste kaartidega. Kas olete meie poolt, härra de Rochefort?”

“Te peate mõistma, monsenjöör, et ma ei soovigi muud. Kuid ma pole enam millegagi kursis. Bastille’s saab poliitikast kõnelda ainult sõduritega ja vangivalvuritega, ning te ei kujutle, monsenjöör, kui halvasti on need inimesed päevasündmustest informeeritud. Ma olen ikka veel härra de Bassompierre’i afääri juures… Kas ta on praegugi üks seitsmeteistkümnest senjöörist?”

“Ta on surnud, mu härra, ja see oli meile suureks kaotuseks. Ta oli kuningannale nii ustav ja ustavad mehed on haruldased!”

“Tont võtku, seda ma usun. Kui leidubki mõni, saadate selle kohe Bastille’sse.”

“Kuid teisest küljest – mis oleks ustavuse kinnituseks?” küsis Mazarin.

“Teod,” vastas Rochefort.

“Jah, teod,” möönis minister, “ent kust leida teovõimelisi mehi?”

“Neist pole kunagi puudust, monsenjöör, ainult te ei oska neid otsida.”

“Ei oska otsida? Mida te tahate sellega öelda? Palun, selgitage mulle. Te olete kindlasti palju õppinud kadunud kardinali lähemas kaaskonnas. Ah, see oli suur mees!”

“Kas monsenjöör ei pahanda, kui ma talle õpetusi jagan?”

“Mina? Mitte iialgi. Te teate hästi, et mulle võib kõike öelda. Ma püüan inimesi ennast armastama ja mitte kartma panna.”

“Minu kongi seinale, monsenjöör, on naelaga kraabitud üks vanasõna.”

“Ja milline?” küsis Mazarin.

“See on järgmine, monsenjöör: nagu isand…”

“Tunnen seda: … nõnda teener.”

“Ei… nõnda alluv. Selle väikese muudatuse on teinud ustavad inimesed, kellest ma teile äsja rääkisin.”

“Ja mida see vanasõna siis tähendab?”

“See tähendab, et härra de Richelieu oskas leida ustavaid alluvaid, ja tosinate kaupa.”

“Tema! Tema, keda püüdsid tabada kõigi pistodade terad. Tema, kes kogu elu jooksul pidi tagasi lööma hoope, mis tema pihta langesid!”

“Kuid ta lõi hoobid lõpuks siiski tagasi, kuigi need olid väga tugevad. Kui tal oligi ohtlikke vaenlasi, siis oli tal ka häid sõpru.”

“Just neid otsin minagi.”

“Ma olen tundma õppinud inimesi,” jätkas Rochefort, kes arvas, et on jõudnud paras hetk täita d’Artagnanile antud lubadust, “olen tundma õppinud inimesi, kes on oma osavusega sada korda luhta ajanud kardinali ettenägelikud plaanid, inimesi, kelle vaprus on võitu saanud tema valvuritest ja spioonidest, inimesi, kes ilma raha ja toetuseta on kaitsnud krooni ühes kroonitud peas ja sundinud kardinali allaandmisele.”

“Kuid need inimesed, kellest te räägite,” lausus Mazarin endamisi naeratades, sest de Rochefort jõudis ise sinna, kuhu ta tahtis teda juhtida, “need inimesed polnud ju sugugi ustavad kardinalile, kuna nad võitlesid ometi tema vastu.”

“Jah, kahjuks küll, vastupidisel juhul oleks neile paremini tasutud. Kuid õnnetuseks olid nad andunud samale kuningannale, kellele teie praegu otsite ustavaid teenreid.”

“Aga kuidas olete teie neist asjust teada saanud?”

“Tean seda, sest need inimesed olid tollal minu vaenlased, nad võitlesid minu vastu, tean seda, kuna tegin neile nii palju halba kui suutsin, kuna nemad tasusid mulle nii hästi kui suutsid ja kuna üks neist, kellega mul eriti palju tegemist oli, andis mulle seitse aastat tagasi mõõgahoobi, juba kolmanda samast käest… vana arve lõpetuseks.”

“Oh,” hüüdis Mazarin imetlusväärse südamlikkusega, “kui ma ometi tunneksin selliseid mehi!”

“Noh, monsenjöör, üks neist seisab juba kuus aastat teie ukse ees ja kuue aasta jooksul pole te teda leidnud millekski sobivat.”

“Kes see siis ometi on?”

“Härra d’Artagnan.”

“See gaskoonlane?” hüüatas Mazarin suurepäraselt üllatust teeseldes.

“See gaskoonlane päästis kuninganna ja sundis härra de Richelieud tunnistama, et mis puutub leidlikkusse ja poliitilisse osavusse, siis selles on ta alles koolipoiss.”

“Tõepoolest?”

“Kõik on nii, nagu mul oli au seda Teie Eminentsile öelda.”

“Jutustage mulle sellest midagi, armas härra de Rochefort.”

“Seda on väga raske teha, monsenjöör,” ütles aadlik naeratades.

“Siis jutustab ta mulle ise.”

“Ma kahtlen selles, monsenjöör.”

“Miks?”

“Sest see pole tema saladus, vaid, nagu ma teile juba ütlesin, ühe suure kuninganna saladus.”

“Kas ta viis üksi läbi sellise suure ettevõtmise?”

“Ei, monsenjöör, tal oli kolm vaprat sõpra, kes teda aitasid. Nad olid just sellised vaprad mehed, keda te praegu otsite.”

“Ja need neli meest hoidsid kokku, nagu te ütlete?”

“Nii, nagu oleksid nad olnud üksainus, nagu oleksid neli südant tuksunud ühes rinnas. Mida nad küll neljakesi kõik korda saatsid!”

“Tõesti, mu armas Rochefort, ma ei saa teile öelda, mil kombel te mu uudishimu kõditate. Kas te ei võiks mulle siiski seda lugu jutustada?”

“Ei, monsenjöör, kuid uskuge, ma võin teile jutustada ühe muinasloo, tõelise muinasjutu.”

“Jutustage, härra de Rochefort, ma armastan väga muinasjutte.”

“Te soovite seda, monsenjöör?” küsis Rochefort, püüdes lugeda kardinali peenelt ja kavalalt näolt tema kavatsusi.

“Jah.”

“Hea küll, kuulake siis:

Oli kord kuninganna… Kuid vägev kuninganna, kes valitses üht maailma suurimat kuningriiki. Talle soovis halba üks suur minister, kes enne oli talle liigagi palju head soovinud. Ärge püüdkegi, monsenjöör, te ei arva iial ära, kes see oli. Kõik see toimus hulk aega enne seda, kui tulite kuningriiki, kus too kuninganna valitses. Siis tuli õukonda üks suursaadik, nii vapper, nii rikas ja elegantne, et kõik naised kaotasid pea ja kuninganna ise oli küllalt ettevaatamatu ning kinkis talle teatud ehte, mis oli nii haruldane, et oli võimatu seda asendada. Sellega soovis ta kahtlemata saadikut tänada osava riigiasjade ajamise eest. Kuna ehe oli pärit kuninga käest, viis minister valitseja niikaugele, et too nõudis kuningannalt selle ehte kandmist eeloleval ballil. On ehk ülearune teile öelda, et minister oli oma nõiakunsti abil teada saanud, et suursaadik oli ehte endaga kaasa viinud ja ta viibis üpris kaugel, mere taga. Kuningannat ähvardas hukatus, sest ta oli alla langemas suurest kõrgusest.”

“Kas tõesti?” küsis Mazarin.

“Neli meest otsustasid ta päästa, monsenjöör. Need neli meest ei olnud vürstid ega hertsogid, nad ei olnud vägevad ega isegi mitte rikkad. Nende südamed olid täis julgust, neil olid tugevad käsivarred ja vahedad mõõgad. Nad asusid teele. Minister sai nende reisist teada ja saatis teele vastu inimesed, kes pidid neid takistama eesmärgile jõudmast. Kolm neist löödi arvukate ründajate poolt rivist välja, üksainus jõudis sadamasse, tappis või haavas neid, kes püüdsid teda takistada, purjetas üle mere, tõi ehte kuningannale tagasi, kes võis selle määratud päeval oma õlale kinnitada, ja minister pääses vaevu hukkamõistust. Mis te selle kohta ütlete, monsenjöör?”

“See oli suurepärane,” lausus Mazarin unistavalt.

“Ma tean kümmet samasugust lugu.”

Mazarin ei vastanud, ta mõtiskles. Möödus viis või kuus minutit.

“Kas teil pole enam küsimusi, monsenjöör?”

“Siiski. Ja härra d’Artagnan oli üks neist neljast, nagu te ütlesite?”

“See oli tema, kes viis ettevõtmise lõpule.”

“Ja teised? Kes olid nemad?”

“Monsenjöör, lubage ma jätan d’Artagnani hooleks nende nimed nimetada. Nad olid tema ja mitte minu sõbrad. Ainult temal on neile mingi mõju ja ma ei teagi nende tegelikke nimesid.”

“Te ei usalda mind, härra de Rochefort. Hea küll, ma olen lõpuni avameelne. Ma vajan teid, teda, neid kõiki.”

“Alustagem minust, monsenjöör, kuna te saatsite minu järele ja siin ma olen. Siis asute nende juurde. Teid arvatavasti ei üllata minu uudishimu: kui ollakse veetnud viis aastat vanglas, siis ei pahandata, kui saadakse teada, kuhu teid kavatsetakse läkitada.”

“Teile, mu kallis härra Rochefort, usaldatakse austav ülesanne. Te sõidate Vincennes’i, kus on vangis härra de Beaufort, ja hakkate teda silmas pidama. Noh, mis on teil selle vastu?”

“Teie ettepanekut on mul võimatu vastu võtta,” vastas Rochefort, raputades pettunud ilmel pead.

“Kuidas? Võimatu! Ja mispärast võimatu?”

“Kuna härra de Beaufort on minu sõber, või õigemini, mina olen üks tema sõpru. Kas olete unustanud, et just tema kostis minu eest kuninganna juures?”

“Sellest ajast peale on härra de Beaufortist saanud riigi vaenlane.”

“See on võimalik, monsenjöör; kuid kuna mina pole ei kuningas, kuninganna ega minister, siis pole ta minu vaenlane ja ma ei saa teie ettepanekuga nõustuda.”

“Ja seda nimetate te ustavuseks? Ma õnnitlen teid. Teie ustavus ei seo teid just mitte väga, härra de Rochefort.”

“Ja pealegi, monsenjöör, te peaksite mõistma – vabaneda Bastille’st, selleks et minna Vincennes’i – see tähendab vaid vahetada vanglat.”

“Öelge parem otsekohe, et olete härra de Beauforti pooldaja, see oleks teist hoopis ausam.”

“Ma olen nii kaua vangis istunud, monsenjöör, et ma pooldan veel ainult üht parteid – vabaõhuparteid. Kasutage mind ükskõik milleks. Saatke mind kuskile, andke mulle aktiivset tegevust, ent kui võimalik, suurte teede lähedal.”

“Kallis härra de Rochefort, teie innukus kisub teid kaasa. Te usute, et olete veel noormees, sest teie süda on noor, kuid jõust jääb teil puudu. Praegu vajate kõigepealt puhkust… Hei, tulgu keegi!”

“Te ei otsusta siis minu kohta midagi, monsenjöör?”

“Vastupidi, ma olen juba otsustanud.”

Bernouin astus sisse.

“Kutsuge valvur!” käsutas Mazarin ning lisas tasa: “Ja jääge ise minu lähedusse.”

Valvur astus tuppa. Mazarin kirjutas mõne sõna, andis kirja mehe kätte ja noogutas siis hüvastijätuks:

“Jumalaga, härra de Rochefort.”

Rochefort kummardas aupaklikult.

“Ma näen, monsenjöör,” ütles ta, “et mind viiakse Bastille’sse tagasi.”

“Te olete taibukas.”

“Ma lähen sinna tagasi, kuid ma kordan, te teete halvasti, et ei oska mind kasutada.”

“Teid? Minu vaenlaste sõpra?”

“Mis siis sellest? Oleks vaja olnud muuta mind oma vaenlaste vaenlaseks.”

“Kas te arvate, et olete ainus, härra de Rochefort? Kinnitan teile, leian teisigi, kes pole teist halvemad.”

“Soovin teile edu, monsenjöör.”

“Hea küll, minge nüüd… Muide, on kasutu mulle rohkem kirjutada, teie kirjad jäävad avamata.”

“Mul lasti tulest kastaneid välja tuua,” sosistas de Rochefort lahkudes, “ja kui d’Artagnan ei jää rahule kiidukõnega, millest ma talle kohe jutustan, siis on ta küll liiga nõudlik. Aga kuhu pagan mind ometi viiakse?”

Selle asemel et viia teda läbi eestoa, kus ootas d’Artagnan, juhatati ta väiksele trepile. Õues leidis ta tuttava tõlla ja neljamehelise eskordi. Kuid ta otsis asjata oma sõpra.

“Ohoo!” ütles Rochefort endamisi, “see muudab asja! Ja kui tänaval on ikka veel endiselt rohkesti rahvast, ehk siis katsun Mazarinile tõendada, et sobin siiski veel millekski muuks kui vangivalvuriks.”

Ja ta hüppas tõlda kergelt, nagu oleks olnud kahekümne viie aastane.