Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 8

D’Artagnan sammus üle Uue silla, õnnitles end Planchet’ leidmise puhul, sest kuigi ta tegi näo, nagu osutaks ta sellele väärikale mehele teene, oli ta ise tegelikult tänuvõlglane. Käesolevas olukorras ei võinud talle miski olla kasulikum kui vapper ja taibukas teener. Kuigi Planchet ei võinud arvatavasti kuigi kauaks tema teenistusse jääda, tõotas ta olla d’Artagnanile tänulik ka pärast seda, kui on tagasi võitnud oma ühiskondliku positsiooni Lombardiinide tänaval, sest teda enda juures varjates oli musketär arvatavasti tõepoolest ta elu päästnud. D’Artagnanil oli väga kasulik sõlmida suhteid kodanlusega, eriti hetkel, kui see ähvardas õukonnale sõda kuulutada. Tal oli nüüd luuraja vaenlase leeris, ja nii kaval mees kui d’Artagnan oskas kõige tühisemate asjade kaudu jõuda suurteni.

D’Artagnan jõudis Notre-Dame’i, olles väga rahul nii juhuse kui iseendaga. Ta läks trepist üles, astus kirikusse, pöördus sakristaani poole, kes kabelit koristas, ja küsis temalt, kas ta tunneb härra Bazini.

“Härra Bazini?”

“Teda ennast.”

“Ta teenib parajasti missal Püha Neitsi kabelis.”

D’Artagnan võpatas rõõmust. Planchet’ jutust hoolimata oli tal olnud tunne, et ta ei leia iial Bazini. Aga nüüd, kus ta hoidis juba üht niidiotsa peos, oli tal lootust peagi jõuda teisegi otsani.

Ta põlvitas altari ette, et oma meest mitte silmist kaotada. See oli õnneks ainult väike missa ja pidi varsti lõppema. D’Artagnan, kes oli palved ammugi unustanud ja palveraamatu koju jätnud, kasutas aega, et Bazini uurida.

Viimane kandis oma ametirüüd majesteetlikult ja üllalt. Näis, et ta on jõudnud või jõudmas oma unistuste tipule. Hõbedaga kaunistatud kalaluust kepp tema käes tundus talle kahtlemata niisama austusväärne kui marssalikepp, mille Condé prints olevat visanud vaenlase liinidele Freiburgi lahingus. Ta välimus oli läbi teinud samalaadse muudatuse kui tema rüügi. Ta kuju oli ümardunud ja kuidagi kanoniseerunud. Tema näolt olid nagu kadunud kõik väljaulatuvad osad. Nina oli tal ikka veel olemas, kuid põsed olid sellest osa enda alla võtnud ja seda ümardanud. Lõug oli kadunud kaelavoltidesse; miski, mis polnud rasv, vaid pigem mingi paistetus, surus ta silmad kinni; järsult ja vaga lõikega pügatud juuksed varjasid laupa ja ulatusid peaaegu kulmudeni. Tõttame lisama, et Bazini laup polnud mitte kunagi, isegi mitte siis, kui ta täiesti lage oli, olnud laiem kui poolteist tolli.

Preester lõpetas missa samal ajal, kui d’Artagnan oma uurimise. Ta lausus pühad õnnistussõnad ja lahkus, õnnistades d’Artagnani suureks üllatuseks palvelisi, kes võtsid õnnistuse vastu põlvili olles. Kuid ta ei imestanud enam, kui märkas, et oli tegemist koadjuutori endaga, kuulsa François de Gondyga, kes juba sel ajal, aimates ette osa, mida tal peagi tuli täita, püüdis rikkalike almuste jagamisega rahva hulgas populaarsust võita. Oma populaarsuse suurendamise eesmärgil pidas ta ka vahetevahel hommikust missat, mida tavaliselt kuulas ainult lihtrahvas.

D’Artagnan põlvitas nagu teisedki, võttis vastu oma osa õnnistusest ja tegi ristimärgi. Kuid hetkel, mil Bazin omakorda temast mööda läks, silmad taeva poole tõstetud, sammudes alandlikult kõige viimasena, haaras d’Artagnan ta rüü hõlmast kinni.

Bazin langetas pilgu ja hüppas tagasi, nagu oleks märganud madu.

“Härra d’Artagnan!” hüüatas ta. “Vade retro, satanas5!..”

“Kallis Bazin,” ütles musketär naeratades, “kas siis niiviisi võtate te vastu vana sõpra?”

“Härra,” vastas Bazin, “ristiinimese tõelised sõbrad on need, kes aitavad tal oma hinge päästa, aga mitte need, kes teda õigelt teelt kõrvale kallutavad.”

“Ma ei mõista teid, Bazin,” lausus d’Artagnan, “ja ma ei taipa, kuidas võiksin ma olla komistuskiviks teie hingeõnnistusele.”

“Te unustate, härra, et oleksite peaaegu igaveseks röövinud minu isanda hingeõnnistuse, ja ainult teie pärast oleks ta peaaegu hukka läinud ja musketäriks jäänud, kuigi sisemine kutsumus tõmbas teda nii tugevasti kiriku poole.”

“Mu armas Bazin,” vastas d’Artagnan, “paiga järgi otsustades, kus te mind kohtate, peaksite nägema, et olen igas suhtes palju muutunud. Aastad annavad tarkust, ja kuna ma ei kahtle, et teie isand on praegu kindlalt teel õndsuse poole, siis tulen teilt küsima, kus ta praegu viibib. Ootan temalt nõu ja abi, et minagi võiksin õndsaks saada.”

“Öelge parem otsekohe, et tahate teda jälle koos endaga ilmalikesse asjadesse tõmmata. Aga õnneks ei tea ma mitte, kus ta võiks olla, ja kuna viibime pühakojas, siis ei julgeks ma teile valetada.”

“Kuidas!” hüüdis d’Artagnan kibeda pettumusega, “teie ei tea, kus on Aramis?”

“Esiteks,” ütles Bazin, “Aramis oli ta ajalik nimi. Aramise nimest loeme tagurpidi välja Simara, mis on deemoni nimi, ja oma õnneks on ta nüüd sellest igaveseks loobunud.”

“Kuid ma ei otsigi Aramist,” sõnas d’Artagnan, kes oli otsustanud lõpuni kannatlikuks jääda, “otsin abee d’Herblay’d. Öelge mulle, Bazin, kus ta on?”

“Kas te ei kuulnud, härra d’Artagnan, ma juba vastasin teile, et ma ei tea seda.”

“Muidugi kuulsin, kuid ma vastan sellele, et pean seda võimatuks.”

“Aga ometi on see nii, mu härra, puhas tõde, jumala püha tõde.”

D’Artagnan taipas, et Bazinilt pole võimalik midagi välja pigistada. Oli ilmne, et Bazin valetas, kuid ta valetas sellise tulisuse ja kindlusega, et oli kerge mõista – niisama lihtsalt ta oma valest juba ei loobu.

“Hea küll, Bazin,” ütles d’Artagnan. “Kuna te ei tea, kus asub teie isand, siis ei maksa sellest enam rohkem rääkida; lahkugem heade sõpradena, võtke see pool pistooli ja jooge minu terviseks.”

“Ma ei joo, härra,” sõnas Bazin, lükates majesteetlikult tagasi ohvitseri käe, “see sobib ainult ilmalikele.”

“Äraostmatu!” sosistas d’Artagnan. “Tõepoolest, ma mängin narri.”

Kuna d’Artagnan oli hajameelselt Bazini rüüst lahti lasknud, kasutas kirikuteener juhust ja taganes kiiresti käärkambrisse, kus ta tundis end alles siis väljaspool hädaohtu, kui oli ukse enda järel sulgenud.

D’Artagnan jäi mõttesse vajunult ja liikumatult seisma, silmad kiindunud uksesse, mis lahutas teda Bazinist. Äkki tundis ta, et keegi puudutab teda kergelt õlast.

Ta pöördus ümber ja oleks peaaegu üllatushüüde kuuldavale lasknud, kuid see, kes oli teda sõrmeotsaga puudutanud, tõstis sellesama sõrme vaikimise märgiks huultele.

“Teie siin, mu kallis Rochefort!” ütles ta vaiksel häälel.

“Tsss! Kas teadsite, et olen vabaduses?”

“Kuulsin seda kõige otsesemaist allikaist.”

“Ja kellelt?”

“Planchet’lt.”

“Kuidas! Planchet’lt?”

“Just temalt. Tema teid nimelt päästiski.”

“Planchet?.. Tõepoolest, mulle tundus ta nägu tuttav. See tõendab, mu sõber, et heategu ei jää kunagi tasumata.”

“Ja mida te siin teete?”

“Tulin jumalat tänama õnneliku pääsemise eest,” vastas Rochefort.

“Ja milleks veel? Sest oletan, et see polnud ainus põhjus.”

“Ja teiseks, et võtta vastu koadjuutori käske. Võiksime ehk Mazarini kenakesti vihale ajada.”

“Kangekaelne! Te lasete end teist korda Bastille’sse pista.”

“Oh, selle eest ma kannan juba hoolt, olge mureta. Vaba õhk on nii magus! Seepärast kavatsengi sooritada reisi maale ja teha väikese ringsõidu provintsis.”

“Tõesti!” ütles d’Artagnan. “Mina niisamuti.”

“Ja kui mu küsimus pole ebadiskreetne, kas tohin teada, kuhu kavatsete minna?”

“Oma sõpru otsima.”

“Milliseid sõpru?”

“Neid, kelle kohta te minult eile uudiseid pärisite.”

“Athos, Porthos, Aramis? Kas otsite neid?”

“Jah.”

“Ausõna?”

“Mis selles siis imelikku on?”

“Ei midagi. Aga siiski on see imelik. Ja kelle ülesandel te neid otsima lähete?”

“Kas te ei aima?”

“Siiski, aiman küll.”

“Õnnetuseks ma ei tea, kus nad on.”

“Ja te ei oska neid kuskilt otsida? Oodake nädal aega ja te kuulete seda minu käest.”

“Nädal on liiga palju. Pean nad leidma kolme päeva jooksul.”

“Kolm päeva on lühike aeg,” ütles Rochefort, “ja Prantsusmaa on suur.”

“Olgu! Te tunnete sõna “peab”. Selle sõnaga teeb paljugi ära.”

“Ja millal te otsingule asute?”

“Ma juba olengi asunud.”

“Head edu!”

“Ja teile head reisi!”

“Ehk juhtume veel teel kokku.”

“See pole tõenäoline.”

“Kes teab? Juhus on tujukas.”

“Jumalaga.”

“Nägemiseni. Muide, kui Mazarin peaks teile minust rääkima, siis öelge talle, et palusin teil talle edasi öelda: üsna pea saab ta näha, kas olen juba liiga vana või mitte.”

Ja Rochefort eemaldus, näol kuratlik naeratus, mis minevikus oli d’Artagnanile nii sageli värinaid ihule ajanud. Seekord vaatas d’Artagnan teda aga hirmu tundmata ja naeratas kurvalt. See mälestus oli arvatavasti ainus, mis võis teda sel kombel naeratama panna.

“Mine, deemon, ja tee, mida tahad, mulle ei lähe see korda. Maailmas pole teist Constance’i.”

Ümber pöördudes märkas d’Artagnan Bazini, kes oli oma ametirüü seljast võtnud ja vestles sakristaaniga, sellesamaga, keda d’Artagnan oli kirikusse tulles küsitlenud. Bazin näis olevat õige erutatud ja vehkis ägedalt oma väikeste kätega, mis tundusid kõigi nende žestide tegemiseks nagu liiga lühikesed olevat. D’Artagnan mõistis, et Bazin soovitab mehele arvatavasti olla tema suhtes äärmiselt tagasihoidlik.

D’Artagnan kasutas asjaolu, et mõlemad mehed olid kibedas jutuhoos, hiilis katedraalist välja ja jäi varitsema Canettes’i tänava nurgale. Bazin ei võinud kirikust lahkuda, ilma et d’Artagnan poleks teda oma peidupaigast märganud.

D’Artagnan ootas. Viie minuti pärast ilmus Bazin. Ta piilus hoolikalt igasse külge, tahtes veenduda, kas teda ei jälgita. Kuid ta ei märganud ohvitseri, kellest paistis viiekümne sammu kauguselt maja nurga tagant ainult pea. Bazin jäi uurimisega rahule ja suundus Notre-Dame’i tänavale. D’Artagnan hüppas oma varjupaigast välja ning jõudis parajasti märgata, kuidas ta pöördus Juiverie’ tänavale ja kadus soliidse välimusega majja. Nüüd ei kahelnud ohvitser enam, et auväärne kirikuteener elab samas majas.

D’Artagnan ei pidanud vajalikuks minna majast andmeid küsima. Kui seal oli uksehoidja, siis oli teda juba hoiatatud, ja tema puudumisel polnud niikuinii kelleltki küsida.

Ta astus väiksesse trahterisse Saint-Éloi ja Calandre’i tänava nurgal ja nõudis klaasi kaneelinapsi. Selle joogi valmistamiseks kulus tubli pool tundi. D’Artagnanil oli küllalt aega mingit kahtlust äratamata luurata Bazini.

Ta märkas kõrtsiruumis väikest kaheteistkümne- kuni viieteistkümneaastast erksa ilmega jõmpsikat, keda ta arvas mõnekümne minuti eest kooripoisi-riietuses näinud olevat. Ta küsitles poissi, ja kuna alamdiakoni õpilasel polnud midagi varjata, jutustas see, et ta peab kella kuuest üheksani hommikul kooripoisi ametit ning on kella üheksast kuni südaööni kõrtsipoisiks.

Sel ajal kui ta poisiga vestles, toodi Bazini maja ukse ette saduldatud hobune. Mõne hetke pärast tuli Bazin ise alla.

“Näe, meie kirikuteener seab ennast teele,” ütles poiss.

“Ja kuhu ta sel kombel sõidab?” päris d’Artagnan.

“Põrgu päralt, sellest pole mul aimugi.”

“Pool pistooli,” sõnas d’Artagnan, “kui sa selle teada saad.”

“Mulle?” hüüatas poiss ja ta silmad lõid rõõmust särama, “Pool pistooli, kui saan teada, kuhu läheb härra Bazin? See pole raske. Ega te ei pilka mind?”

“Ei, ohvitseri ausõna; raha on siin.”

Ja ta näitas jõmpsikale patust raha, ilma et ta oleks seda siiski poisile kätte andnud.

“Ma lähen küsin temalt.”

“See on just viis mitte midagi teada saada,” sõnas d’Artagnan. “Oota, kuni ta on läinud, ja siis küsi, uuri, katsu teada saada. See on juba sinu asi. Näe, pool pistooli on siin.”

Ja ta pistis raha taskusse tagasi.

“Mõistan,” ütles poiss kavala naeratusega, mis on omane ainuüksi Pariisi jõmpsikatele. “Hea küll, ootame.”

Ei tulnudki kaua oodata. Viie minuti pärast kappas Bazin kerges traavis minema, ergutades hobust vihmavarjuga kiiremale jooksule. Bazin oli truuks jäänud oma harjumusele kasutada ratsapiitsana vihmavarju.

Vaevalt oli ta pööranud ümber Juiverie’ tänava nurga, kui poisike sööstis nagu hurdakoer tema kannule.

D’Artagnan asus uuesti laua taha, kus ta oli algul istunud, olles täiesti kindel, et kümne minuti pärast on tal teada, mis vaja.

Poiss tuli tõesti pisut varemgi tagasi.

“Noh?” küsis d’Artagnan.

“Asi on selge,” vastas poiss.

“Kuhu ta siis läks?”

“Kas pool pistooli on ikka veel minu?”

“Muidugi. Vasta!”

“Näidake seda mulle. Laenake mulle hetkeks. Tahan proovida, kas see on õige.”

“Siin see on.”

“Olge hea, peremees, härra soovib peenraha.”

Peremees seisis parajasti leti taga. Ta võttis pistooli ja andis peenraha vastu.

Poiss pistis peenraha taskusse.

“Ja nüüd ütle, kuhu ta läks!” nõudis d’Artagnan, kes oli naerdes jälginud seda väikest tehingut.

“Ta läks Noisysse.”

“Kuidas sa selle teada said?”

“Oh, selleks polnud suuremat kavalust tarvis. Tundsin hobuse ära, see on lihuniku oma, kes teda tihti härra Bazinile välja üürib. Noh, ma siis arvasin, et ega lihunik anna hobust niisama, küsimata, kuhu ta sellega kavatseb sõita, kuigi ma ei arva, et härra Bazin võiks hobuse ära ajada.”

“Ja ta vastas sulle, et härra Bazin…”

“…Läks Noisysse. Muide, näib, et see on tal harjumuseks. Ta käib seal kaks-kolm korda nädalas.”

“Kas sa tunned Noisyd?”

“Usun, et tunnen, seal elab nimelt minu amm.”

“Kas Noisys on klooster?”

“On. Ja pealegi uhke klooster! Jesuiitide oma.”

“Hüva,” lausus d’Artagnan. “Pole enam mingit kahtlust.”

“Te olete siis rahul?”

“Jah. Kuidas su nimi on?”

“Friquet.”

D’Artagnan võttis oma tahvlikese ja kirjutas üles poisi nime ja kõrtsi aadressi.

“Öelge, härra ohvitser, kas võib veel teenida poolepistooliseid?”

“Võib-olla.”

Ja kuna ta oli teada saanud, mida tahtis, maksis ta napsi eest, mis tal oli joomata jäänud, ja asus kiiresti teele Tiquetonne’i tänava poole.