Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 5

Vahepeal oli kardinal jõudnud tagasi oma kabinetti, mille ukse juures valvas Bernouin. Mazarin küsis temalt, kas on tema äraolekul midagi juhtunud või väljast uudiseid tulnud, ja saanud eitava vastuse, andis ta teenrile märku lahkuda.

Üksi jäänud, astus ta koridori ja avas ootetoa ukse. Väsinud d’Artagnan magas sohval.

“Härra d’Artagnan!” hüüdis kardinal tasasel häälel.

D’Artagnan ei liigutanud.

“Härra d’Artagnan!”

D’Artagnan magas edasi.

Kardinal läks magaja juurde ja puudutas teda sõrmega õlast.

D’Artagnan võpatas, ärkas ja hüppas sõjamehelikult valveseisangusse.

“Siin ma olen. Kes mind kutsub?”

“Mina,” sõnas Mazarin oma kõige lahkema naeratusega.

“Palun Teie Eminentsilt vabandust,” ütles d’Artagnan, “aga ma olen nii väsinud…”

“Ärge vabandage, härra,” ütles Mazarin, “sest olete ennast väsitanud minu teenistuses.”

D’Artagnani pani imestama ministri lahke ilme.

“Tohoh,” pomises ta läbi hammaste, “kas on siis õige see vanasõna, et õnn tuleb magades?”

“Järgnege mulle,” ütles Mazarin.

“Vaata, vaata, Rochefort pidas nähtavasti sõna. Aga pagan võtaks, kust kaudu ta ometi väljus?”

Ja ta piilus igasse kabineti nurka, kuid Rochefort oli kadunud.

“Härra d’Artagnan,” alustas Mazarin, tugitoolis mugavalt istet võttes, “ma olen teid pidanud vapraks ja õilsaks meheks.”

“See on võimalik,” mõtles d’Artagnan, “kuid andis oodata, enne kui te seda ütlesite.” See mõte aga ei takistanud teda sugugi tegemast kardinalile komplimendi eest sügavat kummardust.

“Hüva,” jätkas Mazarin, “on tulnud aeg teie andeid ja väärtusi kasutada.”

Ohvitseri silmis välgatas rõõmuhelk, ent see kustus otsekohe, kuna ta ei teadnud, mille poole kardinal tüürib.

“Käskige, monsenjöör. Olen valmis Teie Eminentsi sõna kuulama.”

“Härra d’Artagnan, kadunud kuninga ajal sooritasite te teatud kangelastegusid…”

“See on Teie Eminentsi poolt väga lahke neid meelde tuletada; tõepoolest, sõdisin üsna edukalt.”

“Ma ei räägi teie sõjalistest kangelastegudest,” sõnas Mazarin, “sest kuigi need tekitasid kõmu, jätavad teie teised teod need täiesti varju.”

D’Artagnan oli üllatunud.

“Noh?” küsis Mazarin. “Te ei vasta?”

“Ma ootan,” lausus d’Artagnan, “et monsenjöör selgitab, millistest tegudest ta tahab rääkida.”

“Räägin seiklusest, mis… – küllap mõistate isegi, mis ma tahan öelda.”

“Kahjuks mitte, monsenjöör,” vastas d’Artagnan imestunult.

“Olete diskreetne? Seda parem. Räägin seiklusest kuninganna ehtega ja reisist, mille sooritasite koos kolme sõbraga.”

“Ahaa! See on vist lõks,” mõtles gaskoonlane. “Jääme kindlaks.”

Ja ta manas oma näole hämmastuse, mille pärast teda oleksid võinud kadestada Mondori ja Bellerose, oma aja kuulsamad näitlejad.

“Väga hea!” hüüdis Mazarin naerdes. “Braavo! Mulle kinnitati, et olete just selline mees, keda ma vajan. Hea küll! Mida oleksite valmis minu heaks tegema?”

“Kõike, mida Teie Eminents käsib.”

“Te teeksite minu heaks seda, mida tegite kunagi kuninganna heaks?”

“Kindlasti tahab ta mind rääkima panna,” mõtles d’Artagnan. “Eks vaatame. Ta ei ole igatahes nupukam kui Richelieu, pagana päralt.”

“Kuninganna heaks, monsenjöör? Ma ei mõista teid.”

“Kas te tõesti ei mõista, et vajan teid ja teie kolme sõpra?”

“Milliseid sõpru, monsenjöör?”

“Teie kolme kunagist sõpra.”

“Kunagi ei ole mul olnud kolme sõpra. Mul oli neid viiskümmend. Kahekümne aastaselt nimetatakse kõiki sõpradeks.”

“Hüva, hüva, härra leitnant,” ütles Mazarin, “diskreetsus on ilus asi, ent täna võiksite kahetseda oma liigset diskreetsust.”

“Monsenjöör, Pythagoras laskis oma õpilastel viis aastat vait olla, et neid vaikima õpetada.”

“Teie aga olete vaikinud kakskümmend aastat, härra d’Artagnan. Rääkige ometi tänagi, sest kuninganna ise vabastas teid teie tõotusest.”

“Kuninganna!” hüüdis d’Artagnan, kelle imestus seekord ei olnud teeseldud.

“Jah, kuninganna, ja selle tõenduseks, et räägin tema nimel, käskis ta mind teile näidata teemanti, mida te tema sõnade järgi peaksite tundma. Ta on selle härra des Essarts’i käest tagasi ostnud.”

Mazarin sirutas käe ohvitseri poole, kes ohkas, tundes ära sõrmuse, mille kuninganna talle oli kinkinud samal õhtul, kui Raekojas toimus ball.

“See on tõsi,” lausus nüüd d’Artagnan, “tunnen teemandi ära. See kuulus kunagi kuningannale.”

“Te näete nüüd, et kõnelen tema nimel. Vastake mulle ja ärge enam mängige komöödiat. Ma ütlesin teile juba: siin on mängus teie õnn ja varandus.”

“Ausõna, monsenjöör, mul on ammu aeg varandust koguma hakata; Teie Eminents on mind ju nii kauaks unustusse jätnud!”

“On vaja ainult nädal aega, et seda asja parandada. Hea küll, teie olete siin, aga kus on teie sõbrad?”

“Mul pole sellest aimugi, monsenjöör.”

“Kuidas! Teil pole aimugi?”

“Ei, meie oleme juba ammu lahku läinud, sest kõik kolm on teenistusest lahkunud.”

“Ent kust neid leida?”

“Jätke see minu hooleks – leian nad, kus nad ka ei viibiks!”

“Hüva. Millised on teie tingimused?”

“Raha, monsenjöör, nii palju raha kui meie ettevõtmised seda nõuavad. Mul on liigagi hästi meeles, milliseks takistuseks oli meile rahapuudus, ja ilma selle teemandita, mille ma olin sunnitud müüma, oleksime me teele jäänud.”

“Kurat võtaks – raha! Ja pealegi palju raha! Kui kergesti see teil käib, härra leitnant. Kas te ei tea, et kuninga kassas pole raha?”

“Tehke nagu mina, monsenjöör, müüge krooniteemandid maha. Uskuge mind, ei maksa kaubelda. Vähese rahaga ei tehta suuri asju.”

“Hea küll,” nõustus Mazarin, “me püüame teid rahuldada.”

“Richelieu oleks mulle juba ammugi viissada pistooli käsiraha andnud,” mõtles d’Artagnan.

“Te olete siis minu mees?”

“Jah, kui mu sõbrad sellega nõustuvad.”

“Ent kui nad keelduvad, kas võin siis igal juhul vähemalt teiega arvestada?”

“Ma pole kunagi teinud midagi suuremat täiesti üksi,” sõnas d’Artagnan pead raputades.

“Siis otsige nad üles.”

“Mida võin ma neile teie poolt edasi öelda, et neid veenda Teie Eminentsi teenistusse astuma?”

“Teie tunnete neid paremini kui mina. Lubage neile kõigile midagi, vastavalt nende iseloomule.”

“Mida ma võin neile lubada?”

“Kui nad teenivad mind, nagu nad teenisid kuningannat, siis on tasu rikkalik.”

“Mida tuleb meil teha?”

“Kõike, sest nagu näib, oskate te kõike.”

“Monsenjöör, kui usaldatakse inimest ja kui soovitakse, et ka tema teid usaldaks, siis informeeritakse teda paremini, kui seda teeb Teie Eminents.”

“Olge mureta,” sõnas Mazarin, “kui on kätte jõudnud aeg tegutseda, saate kõigist minu plaanidest teada.”

“Ja seni?”

“Seni oodake ja otsige üles oma sõbrad.”

“Nad ei ole võib-olla Pariisis, monsenjöör, see on isegi tõenäoline. Tuleb minna reisile. Ma olen ainult üsna vaene musketärleitnant ja reisimine on väga kallis.”

“Minu plaanidega ei sobi, et esineksite suurejooneliselt. Asi peab jääma saladuseks ja arvukas saatjaskond tooks minu kavatsustele ainult kahju.”

“Siiski ei saa ma teekonnale asuda oma palgaga, sest see on juba kolm kuud maksmata ja ma ei või kulutada oma sääste, sest olen juba kakskümmend aastat teenistuses ja olen seni kogunud ainult võlgu.”

Mazarin jäi viivuks mõttesse, nagu toimuks ta hinges äge võitlus. Siis läks ta kolmekordse lukuga suletud kapi juurde, võttis sealt ühe koti, kaalus seda mitu korda käes, enne kui andis ta üle d’Artagnanile, ja lausus ohates:

“Võtke see, sellest piisab reisiks.”

“Kui need on hispaania dubloonid või isegi kuldeküüd, võime veel koos asju ajada,” mõtles musketär.

Ta tänas kardinali ja pistis koti oma mahukasse taskusse.

“Niisiis,” sõnas Mazarin, “te lähete nüüd reisile?..”

“Jah, monsenjöör.”

“Kirjutage mulle iga päev ja saatke teateid oma läbirääkimistest.”

“Ma teen seda, monsenjöör.”

“Väga hea. Muide, kuidas on teie sõprade nimed?”

“Minu sõprade nimed?” kordas d’Artagnan pisut rahutuks muutudes.

“Jah, nimed. Sellal kui teie otsite neid omal käel, kogun ka mina teateid ja võib-olla kuulen üht-teist.”

“Härra krahv de la Fère, teise nimega Athos; härra du Vallon, teise nimega Porthos, ja härra ševaljee d’Herblay, tänapäeval abee d’Herblay, teise nimega Aramis.”

“Tähendab, nooremad pojad, kes astusid musketäride rügementi valenimede all, et mitte kompromiteerida oma perekondi. Pikad mõõgad, aga kõhnad kukrud. Vana tuntud lugu!”

“Kui on jumala tahtmine, et need mõõgad asuksid Teie Eminentsi teenistusse,” ütles d’Artagnan, “siis julgeksin väljendada üht soovi, ja nimelt, et monsenjööri kukkur seejuures kõhnuks ja nende omad muutuksid raskemaks, sest nende kolme mehega ja minuga võib Teie Eminents kogu Prantsusmaa ja, kui vaja, terve Euroopa liikuma panna.”

Kardinal naeratas.

“Gaskoonlased ei jää itaallastest keele teravuse poolest palju maha.”

“Igatahes on gaskoonlaste mõõk teravam,” vastas d’Artagnan, naeratades samuti kui kardinal.

Ja ta lahkus, paludes enne puhkuseluba, mille ta ka viivitamatult sai, Mazarini enda allkirjaga.

Vaevalt välja jõudnud, astus ta õue valgustava laterna alla ja vaatas kiiresti kotti.

“Hõbeeküüd!” hüüatas ta põlastavalt. “Ah, Mazarin, Mazarin! Sa ei usalda mind! Seda halvem. Õnne see sulle ei too!”

Samal ajal hõõrus kardinal käsi.

“Sada pistooli!” sosistas ta. “Sada pistooli! Saja pistooli eest ostsin saladuse, mille eest Richelieu oleks maksnud kakskümmend tuhat eküüd. Arvestamata teemanti,” lisas ta, vaadeldes armunud pilgul sõrmust, mille ta oli enesele jätnud, selle asemel et seda d’Artagnanile edasi anda, “arvestamata teemanti, mis oli väärt vähemalt kümme tuhat liivrit!”

Ja kardinal läks oma ruumidesse, olles äärmiselt rahul selle õhtupoolikuga, mis oli talle toonud nii suurt puhaskasu, peitis sõrmuse briljantidega kaunistatud ehtekastikesse – kardinalil oli silma juveelide jaoks – ja kutsus Bernouini, et see abistaks teda lahtiriietumisel. Ta ei pööranud enam tähelepanu rahvahulga kisale tänaval, mis pani vahel aknaruudud värisema, ega kuulnud püssipauke, mis ikka veel kõlasid igast linnaservast, kuigi kell oli juba üksteist läbi.

D’Artagnan aga suundus Tiquetonne’i tänava poole, kus ta elas “Kitsetalle” võõrastemajas.

Ja nüüd mõni sõna sellest, millistel asjaoludel d’Artagnan oli valinud selle maja oma eluasemeks.