Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 7

D’Artagnan lahkus kardinali juurest üsna mõtlikuna, tundes rõõmu Mazarini rahakotist ja tuletades meelde ilusat briljanti, mis oli kunagi kuulunud temale ja mida ta oli hetkeks näinud välgatavat ministri sõrmes.

“Kui see briljant peaks veel kunagi minu kätte sattuma,” mõtles ta, “siis teeksin ta jalamaid rahaks, ostaksin maid isa lossi ümber, mis on ju muidu kena paik, kuid millel pole kõigiks eluvajadusteks rohkem maad kui vaid aed, väiksem kui Süütute surnuaed, ja seal ootaksin ma täies majesteetlikkuses mõnd rikast pärijannat, kes minu heast väljanägemisest võlutuna teeks mulle abieluettepaneku. Mul oleks kolm poega: esimesest teeksin tähtsa senjööri nagu Athos, teisest tubli sõduri nagu Porthos, ja kolmandast armsa abee nagu Aramis. Ausõna, selline elu oleks tuhat korda rohkem väärt kui see, mida praegu elan. Ent õnnetuseks on isand Mazarin suur kitsipung, kes iialgi oma teemanti mulle ei ohverda.”

Mida oleks d’Artagnan küll öelnud kui ta oleks teadnud, et kuninganna oli usaldanud briljandi Mazarini kätte temale edasiandmiseks! Jõudes Tiquetonne’i tänavale, märkas ta seal suurt sagimist; umbes tema maja kohale oli kogunenud hulk rahvast.

“Ohoo,” hüüatas ta, “kas on “Kitsetalleke” põlema läinud või on ilusa Madeleine’i mees tõesti tagasi tulnud?”

Ei ühte ega teist. Lähenedes märkas d’Artagnan, et rahvasumm ei olnud kogunenud mitte tema võõrastemaja, vaid naaberhoone ette. Kostis valju kisa, joosti tõrvikutega ringi ja nende valgel nägi d’Artagnan mundreid.

Ta päris, mis siin toimub.

Talle vastati, et keegi kodanlane oli koos kahekümne kaaslasega rünnanud sõidukit, mida eskorteerisid kardinali kaardiväelased. Ent toetus olevat kohale jõudnud, kallaletung tagasi löödud ja kodanlased põgenema aetud. Ninamees põgenenud võõrastemaja kõrval asuvasse hoonesse, kus parajasti toimetati läbiotsimist.

Oma noorpõlves oleks d’Artagnan jooksnud sinna, kus oli näha mundreid, ja asunud appi sõduritele kodanlaste vastu. Ent nüüd ei tulnud tal seda pähegi. Pealegi oli tal taskus kardinali sada pistooli ja ta ei söandanud nendega rahvasumma trügima minna.

Rohkem küsimusi esitamata läks ta oma võõrastemajja. Minevikus oli ta tahtnud alati kõigest teada saada, ent nüüd teadis ta alati rohkem kui vaja. Ta leidis eest ilusa Madeleine’i, kes teda ei oodanud, arvates, et d’Artagnan veedab öö Louvre’is, nagu ta oli lahkudes kinnitanud. Ta tegi suured silmad selle ootamatu saabumise peale, mis talle aga ometi üsna meele järgi oli, sest seekord oli tal tänaval toimuvate sündmuste pärast suur hirm ja polnud ühtki šveitslast teda kaitsmas.

Ta tahtis rääkima hakata ja toimunust jutustada, kuid d’Artagnan oli mõttes ja tal polnud suuremat jutuhimu. Madeleine tõi lauale aurava õhtueine, kuid d’Artagnan käskis selle üles oma tuppa viia ja lisada sellele pudeli burgundia veini.

Ilus Madeleine oli harjunud sõjaväeliselt, see tähendab esimese märguande peale käsku täitma. Seekord oli d’Artagnan oma soovi sõnadega väljendanud ja see tähendas, et käsk tuli täita kahekordse kiirusega.

D’Artagnan võttis võtme ning küünlajala ja läks oma tuppa. Selleks, et üleliigsetest kulutustest hoiduda, leppis ta toaga viiendal korral. Lugupidamine, mida me tõe vastu tunneme, sunnib meid ütlema, et tuba asus otse räästa kohal katuse all.

See oli tema Achilleuse telk. Kui ta soovis ilusat Madeleine’i oma äraolekuga karistada, lukustas ta end sinna. Ta esimeseks mureks oli peita vanasse sekretäri, millel ainult lukud uued olid, rahakott, mille sisu polnud vaja üle lugeda – ta teadis niigi summa suurust. Mõne hetke pärast oli eine koos veiniga serveeritud; ta saatis teenri minema, sulges ukse ja asus lauda.

Ta ei teinud kõike seda sugugi mitte selleks, et vabalt mõtiskleda. D’Artagnani põhimõtteks oli, et toimib siis kõige paremini, kui teeb kõiki asju järgemööda: tal oli nälg – ta einestas. Olles lõpetanud, heitis ta magama. D’Artagnan ei kuulunud samuti mitte nende inimeste hulka, kes arvavad, et küllap öö toob nõu. Öösel d’Artagnan magas. Kuid hommikul, värskelt ja väljapuhanult, tulid tal alati parimad ideed. Juba ammu polnud tal vajadust hommikuti mõtiskleda, ent ööd veetis ta alati rahulikult magades.

Aovalgel ta ärkas, hüppas sõjameheliku otsustavusega voodist välja ja hakkas mõttesse vajunult mööda tuba edasi-tagasi sammuma.

“1643. aastal, umbes kuus kuud enne kardinali surma sain Athoselt kirja. Kus? Oot-oot… ahaa, mäletan, see oli Besançoni piiramisel… ma olin kaevikus. Mida ta mulle jutustas? Et ta elab väikeses mõisas… ja-jah… väikeses mõisas. Aga kus? Olin lugemisega just sinnamaale jõudnud, kui tuulehoog rebis mul kirja käest. Omal ajal oleksin läinud kirja otsima, kuigi tuul viis kirja üpris lagedale kohale. Kuid noorus on suur puudus… kui ei olda enam noor. Lasksin kirjal minna ja viia Athose aadressi hispaanlastele, kellel ei olnud sellega midagi peale hakata. Nad oleksid pidanud selle mulle tagasi saatma. Tähendab, pole mingit kasu Athosele mõelda. Vaatame edasi… Porthos.

Sain temalt kirja. Ta kutsus mind suurele jahipeole oma mõisa. See oli 1646. aasta septembris. Kuna ma olin sel ajal õnnetuseks isa surma tõttu Béarnis, tuli kiri mulle sinna järele. Kui ta pärale jõudis, olin juba ära sõitnud. Aga ta hakkas mul kannul käima ja jõudis Montmédysse paar päeva pärast seda, kui olin sellest linnast lahkunud. Aprillis sain ta lõpuks kätte. Kuna käes oli juba 1647. aasta aprill, kutse aga oli 1646. aasta septembriks, siis ei saanud ma seda vastu võtta. Otsime siis selle kirja üles. Ta peab olema minu maaomandit kinnitavate dokumentide juures.”

D’Artagnan avas vana kastikese, mis seisis toanurgas ja sisaldas mitmesuguseid ürikuid d’Artagnani maavalduste kohta – need olid küll viimase kahesaja aasta jooksul perekonna käest viimseni ära läinud. Ta laskis kuuldavale rõõmuhüüde. Ühel paberil tundis ta ära Porthose laia käekirja ja selle all paar rida hanejalgu, mis oli vedanud ta sõbra abikaasa väärikas kuivanud käsi.

D’Artagnan ei hakanud end enam lõbustama kirja ülelugemisega – ta teadis, mida see sisaldas, vaid otsis ainult aadressi.

See oli “Du Valloni loss”.

Muud andmed oli Porthos unustanud lisamast. Oma upsakuses uskus ta, et kõik peavad tundma lossi, millele ta oli andnud oma nime.

“Neetud eputis!” kirus d’Artagnan, “ta on ikka endine, ja ometi tuleb mul temast peale hakata. Päris ta ju härra Coquenard’i kaheksasada tuhat liivrit. Ta on lõpuks parim neist kolmest. Athos on ennast niikuinii napakaks joonud. Aramis aga on vist ülepeakaela vagatsemisse langenud.”

D’Artagnan heitis veel kord pilgu Porthose kirjale. Seal oli post scriptum ja see post scriptum kõlas järgmiselt:

“Sama kulleriga saadan kirja ka meie Auväärsele Aramisele tema kloostrisse.”

“Tema kloostrisse! Jah, aga millisesse kloostrisse? Ainuüksi Pariisis on neid kakssada ja kogu Prantsusmaal kolm tuhat. Ja kloostrisse asudes muutis ta võib-olla kolmandat korda nime. Kui ma oleksin teoloogias tugev ja suudaksin meelde tuletada tema teese, mille üle ta nii osavalt vaidles Crèvecoeuriga, Montdidier’ küreega ja jesuiitide ülematega, siis teaksin, millist doktriini ta eelistab, ja oskaksin sealt järeldada, millisele pühakule ta võis end pühendada. Aga kui läheksin kardinali juurde ja paluksin temalt sissepääsuloa kõigisse, ka nunnakloostritesse! See oleks vast idee, ja võib-olla leiaksin ta just sealt nagu Achilleuse. Kuid tunnistada, et ma ei suuda teda leida, tähendaks juba päris alguses saamatust ilmutada ja ma langeksin kardinali silmis üpris madalale. Selle maailma vägevad on tänulikud ainult siis, kui paneme toime midagi võimatut. “Kui see oleks võimalik olnud, oleksime seda isegi teinud,” ütlevad nad, ja neil on alati õigus. Kuid ootame veel pisut ja vaatame, mis annab teha. Ma sain ju kunagi ka ise sellelt armsalt sõbralt kirja, milles ta minult palus väikest teenet, mille ma talle ka osutasin. Kuid kuhu ma küll võisin selle kirja panna?”

D’Artagnan mõtles pisut ja astus siis riidekapi juurde, kus rippusid ta vanad rõivad. Ta otsis sealt kuube, mida oli kandnud 1648. aastal ja kuna oli tegemist niisuguse korraliku poissmehega nagu d’Artagnan, leidiski ta selle naela otsas rippumas. Ta soris taskus ja tõmbas välja mingi paberi; see oligi Aramise kiri.

“Härra d’Artagnan,” luges ta, “te teate, et mul oli tüli kellegi aadlikuga, kes määras mulle täna õhtul Place-Royale’il kohtamise. Kuna ma olen kiriku teener ja see lugu võiks mulle kahju tuua, kui usaldaksin ta mõnele vähem usaldusväärsele sõbrale, siis kirjutan teile ja palun teid tulla mind sekundeerima.

Tulge Neuve-Sainte-Catherine’i tänava kaudu, teise laterna all paremat kätt leiate oma vastase. Mina ootan koos enda omaga kolmanda laterna all.

Alati teie

Aramis.”

Selles kirjas polnud isegi mitte jumalagajätusõnu. D’Artagnan püüdis meelde tuletada: ta oli läinud kohtamisele, oli leidnud määratud vastase, kelle nime ta iial teada ei saanud, oli talle andnud tubli mõõgahoobi käsivarde ja läinud siis Aramisele vastu, kes oli samuti oma asja juba lõpetanud.

“Asi on korras,” oli ta öelnud, “usun, et tapsin selle häbematu. Kallis sõber, kui te mind kunagi vajate, siis teadke, et leiate teile täiesti ustava sõbra.”

Seepeale oli Aramis tal kätt surunud ja kadunud arkaadi alla.

D’Artagnan ei teadnud niisiis ei Aramise, Athose ega Porthose asukohta, ja asi näis üsna keerulisena.

Äkki purunes klirinal tema toa aknaruut. Ta mõtles otsekohe rahakotile sekretäris ja tormas kabinetti. Ta ei olnud eksinud. Samal hetkel, kui tema astus tuppa uksest, ronis keegi mees sinna aknast.

“Oota ainult, lurjus!” hüüdis d’Artagnan, pidades meest suliks, ja haaras mõõga pihku.

“Härra,” karjus see, “taeva nimel, pange mõõk tuppe ja ärge tapke mind enne, kui olete kuulnud, mis mul öelda. Ma pole hoopiski varas. Olen aus ja jõukas kodanlane ja majaomanik. Minu nimi on… Aga kui ma ei eksi, siis olete härra d’Artagnan!”

“Ja sina oled – Planchet!” hüüdis leitnant.

“Teie teenistuses, härra,” kinnitas Planchet üliõnnelikuna, “ainult kui ma selleks veel võimeline olen.”

“Võib-olla oled,” vastas d’Artagnan, “kuid miks kuradi päralt jooksed sa jaanuarikuus hommikul kell seitse mööda katuseid?”

“Härra,” sõnas Planchet, “pean teile ütlema… Aga võib-olla ei tohi ma teile seda siiski öelda?”

“Nonoh, mida?” küsis d’Artagnan. “Aga kõigepealt riputa rätt katkise ruudu ette, ja tõmba eesriided üles.”

Planchet kuulas sõna.

“Noh, mis siis on?” küsis d’Artagnan, kui ta valmis oli.

“Kõigepealt, härra,” küsis ettevaatlikult Planchet, “kuidas on teie vahekord härra de Rochefort’iga?”

“Suurepärane. Kuidas siis! Rochefort’iga? Sa peaksid ju teadma, et ta on nüüd üks minu kõige paremaid sõpru.”

“Ah nii. Väga hea.”

“Aga mis ühist on Rochefort’il ja sel viisil, kuidas sa minu tuppa tungisid?”

“Ah see, härra? Pean teile kõigepealt ütlema, et härra de Rochefort on…”

Planchet kõhkles.

“Kuradi päralt, tean seda isegi. Ta on Bastille’s.”

“Õigemini, ta oli seal,” vastas Planchet.

“Kuidas! Oli seal?” hüüdis d’Artagnan. “Kas tal õnnestus siis sealt pääseda?”

“Oh, härra, kui te ütlete “õnnestus”, siis on kõik hästi. Pean teile ütlema, et härra de Rochefort toodi eile nähtavasti Bastille’st välja.”

“Pagan võtku, tean seda väga hästi, sest käisin ise teda toomas.”

“Kuid teie ei viinud teda tagasi ja see oli talle õnneks, sest kui oleksin märganud teid eskordi hulgas, oleks mul olnud liiga palju lugupidamist teie vastu, et…”

“Jätka ometi, sina mats! Mis siis juhtus?”

“Juhtus niipalju, et kui härra de Rochefort’i sõiduk tüüris läbi rahvahulga Féronnière’i tänaval ja eskordi sõdurid toorutsesid inimestega, tõusis pahameeleümin. Vang kasutas juhust. Ta hüüdis oma nime ja karjus appi. Olin parajasti seal; tundsin krahv de Rochefort’i nime, ja mulle meenus, et Piemonte rügemendis ülendas ta mind seersandiks. Ütlesin valjusti, et see on keegi vang, Beaufort’i hertsogi sõber. Rahvas hakkas liikuma, hobused peatati, eskort tõmmati sadulast maha. Vahepeal avasin sõiduki ukse, härra de Rochefort hüppas välja ja kadus rahva hulka, õnnetuseks möödus sealt just sel hetkel patrull. See ühines vangi saatjatega ja tungis meile kallale. Taganesime Tiquetonne’i tänava poole. Mul oldi juba päris kannul. Põgenesin siia kõrvalmajja. Maja piirati ümber ja otsiti läbi, ent tulemusteta. Viiendal korral leidsin kaastundliku inimese, kes peitis mu kahe madratsi vahele. Olin seal peidus kuni hommikuni. Siis mõtlesin, et päeva jooksul alustatakse ehk uuesti otsinguid, ja ma ronisin katusele, otsides sissepääsu mõnda teise majja, mis poleks valve all. See ongi kogu minu lugu, ja kogu mu au juures, härra, oleksin meeleheitel, kui see peaks teile ebameeldiv olema.”

“Sugugi mitte,” sõnas d’Artagnan, “otse vastupidi, mul on üpris hea meel, et Rochefort pääses vabadusse. Aga kas tead, et kui langed kuninga meeste kätte, puuakse sind ilma igasuguse halastuseta üles?”

“Tont võtaks, ma tean seda. Just see teebki mulle muret. Aga ma olen väga rõõmus, et sattusin teie juurde, sest kui tahate mind peita, siis ei oska seda keegi paremini teha.”

“Jah,” vastas d’Artagnan, “nii on see tõepoolest, kuigi ma ei pane kaalule rohkem ega vähem kui oma auastme, varjates mässulist.”

“Oh, härra, te teate niisama hästi kui mina, et olen valmis teie eest oma elu kaalule panema.”

“Võid koguni lisada, et oled seda juba teinud, Planchet. Ma unustan vaid selle, mida pean unustama, ja mis puutub sinusse, siis tahan seda meeles pidada. Võta siis rahulikult istet ja hakka sööma, sest nagu ma näen, on pilgud, mis sa heidad minu õhtueine ülejäägile, enam kui väljendusrikkad.”

“Nii see on, härra, sest naabrinaise toidukapp oli väga kehv, ja ma pole eile lõunast peale muud söönud kui ühe koogi ja maiustusi. Mul pole midagi magusate asjade vastu, kui need tulevad õigel ajal ja kohal, aga mu õhtueine oli minu meelest küll liiga kerge.”

“Vaene poiss,” sõnas d’Artagnan. “Noh, kosuta siis end.”

“Oh, härra, te päästate mu elu juba teist korda.”

Ja ta istus lauda ning hakkas kugistama nagu ammustel ilusatel aegadel Hauakaevajate tänavas. D’Artagnan jalutas üha mööda tuba edasi-tagasi. Ta püüdis otsusele jõuda, kuidas Planchet’d kujunenud olukorras kõige paremini ära kasutada. Vahepeal tegi Planchet kõik mis võis, et kaotatud aega tasa teha. Lõpuks kostis mehikeselt sügav rahuldusohe, mis annab tunnistust, et näljane inimene, kes on saanud esialgset tõhusamat kehakinnitust, on teinud väikese peatuse.

“Hea küll,” sõnas nüüd d’Artagnan, kes arvas, et on kätte jõudnud paras hetk alustada küsitlust. “Asume kavakindlalt asja juurde: kas tead, kus viibib Athos?”

“Ei, härra,” vastas Planchet.

“Kurat. Kas tead siis, kus on Porthos?”

“Pole aimugi.”

“Kuradi kurat! Ja Aramis?”

“Ei tea.”

“Kuradi kuradi kurat!”

“Kuid ma tean,” lausus Planchet oma kavalal ilmel, “ma tean, kus on Bazin.”

“Kuidas! Sa tead, kus on Bazin!”

“Jah, härra.”

“Ja kus ta siis on?”

“Notre-Dame’is.”

“Mis ta seal teeb?”

“Ta on kirikuteener.”

“Bazin on Notre-Dame’is kirikuteenriks? Oled sa selles kindel?”

“Täiesti kindel. Nägin teda ja rääkisin temaga.”

“Ta peab teadma, kus viibib ta isand.”

“Kahtlemata.”

D’Artagnan mõtiskles viivu, võttis siis oma mantli ning mõõga ja valmistus lahkuma.

“Härra,”, hüüdis Planchet kaeblikult, “kas jätate mind siis niimoodi siia maha? Mõelge sellele, et olete mu ainus lootus!”

“Kuid siit ei tule sind keegi otsima,” ütles d’Artagnan.

“Kuid ärge unustage,” vaidles vastu ettevaatlik Planchet, “et kui siiski tullakse, arvab majarahvas, kes ei ole näinud mind sisse tulevat, et olen varas.”

“See on tõsi,” ütles d’Artagnan. “Mõtleme pisut… kas oskad rääkida mingit murrakut?”

“Rohkemgi, härra,” ütles Planchet, “ma oskan päris võõrast keelt, nimelt flaami keelt.”

“Ja kus pagan sa seda õppisid?” “Artois’s, kus ma sõdisin kaks aastat. Kuulake: Goeden morgen, mynheer, ith ben begeeray te weeten the ge sond hects omstand.”

“Mis see tähendab?”

“Tere hommikust härra, tõttan küsima teie tervise järele.”

“Ja seda sa nimetad keeleks? Aga olgu,” jätkas d’Artagnan, “see sobib suurepäraselt.”

Ta läks ukse juurde, hüüdis teenri ja käskis tal ütelda ilusale Madeleine’ile, et see üles tuleks.

“Mis te ometi teete, härra? Te kavatsete usaldada meie saladuse naisterahvale.”

“Ole rahulik, see ei piiksata sõnagi.”

Samal hetkel astus perenaine tuppa. Ta tuli naerdes ja jooksusammul, lootes leida d’Artagnani üksi. Kuid märgates Planchet’d, taganes ta üllatunult.

“Kallis perenaine,” ütles d’Artagnan, “ma tutvustan teile teie venda, kes on äsja saabunud Flandriast. Ma võtan ta mõneks päevaks oma teenistusse.”

“Minu vend!” hüüdis perenaine üha kasvava imestusega.

“Öelge oma õele ometi tere hommikust, isand Peter.”

“Wilkom, zuster,” ütles Planchet.

“Goeden day, broer,” vastas jahmunud perenaine.

“Asi on nüüd nii,” ütles d’Artagnan, “härra on teie vend, keda te võib-olla ei tundnud, ent keda mina tundsin. Ta saabus Amsterdamist. Minu äraolekul pange ta riidesse. Kui tagasi tulen, esitlete teda mulle ja teie soovituse peale, kuna ma ei suuda teile midagi keelata, võtan ta oma teenistusse, ehkki ta ei oska sõnagi prantsuse keelt. Kas saite minust aru?”

“Ma aiman, mida soovite, ja muud ei ole mul vajagi,” lausus Madeleine.

“Olete võrratu, kallis perenaine, ja ma jään teie peale lootma.”

Ja viibates Planchet’le, väljus d’Artagnan, et minna Notre-Dame’i.