Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 9

Koju jõudes nägi d’Artagnan kedagi meest koldenurgas istumas. See oli Planchet, kuid nii muutunud närude tõttu, mille Madeleine’i mees oli põgenedes maha jätnud, et d’Artagnanilgi oli raske teda ära tunda. Madeleine tutvustas neid kõigi teenrite nähes. Planchet pöördus ohvitseri poole ilusa flaamikeelse lausega. Ohvitser vastas talle mõne sõnaga, mis polnud pärit ühestki keelest, ja sõlmiti kokkulepe. Madeleine’i vend astus d’Artagnani teenistusse.

D’Artagnani plaan oli täiesti kindel. Kartusest, et teda võidakse ära tunda, ei tahtnud ta päeva ajal Noisysse minna. Tal oli seega aega, kuna Noisy asus Pariisist kolme või nelja ljöö kaugusel Meaux’ tee ääres. Ta sõi tubli hommikueine, mis on küll halb algus, kui tuleb töötada peaga, on aga seevastu suurepärane ettevaatusabinõu, kui tuleb kehalist vaeva näha. Seejärel vahetas ta riided, kartes, et musketärleitnandi peakate võib umbusaldust äratada. Lõpuks võttis ta kõige tugevama ja suurema oma kolmest mõõgast, mida ta tarvitas ainult tähtsatel päevadel. Kella kahe paiku laskis ta saduldada kaks hobust ning sõitis Villette’i värava kaudu välja. “Kitsetalle” võõrastemaja naaberhoones otsiti ikka veel innukalt Planchet’d.

Poolteist ljööd Pariisist välja jõudnud, pidas d’Artagnan kinni, mõistes, et on oma kannatamatuses ikkagi liiga vara teele asunud, ja laskis hobustel hinge tõmmata. Kõrts, kuhu ta sisse astus, oli täis väga kahtlase väljanägemisega mehi, kes näisid valmistuvat mingiks öiseks retkeks. Uksele ilmus mantlisse mässitud mees, kuid nähes võõrast viipas ta käega ja kaks kõrtsilist läksid välja, et temaga nõu pidada. D’Artagnan aga astus muretult kõrtsiemanda juurde ja tellis jooki, mis oli mingi hirmus toores Montreuil’ vein. Ta küsis üht-teist Noisy kohta ja sai teada, et selles külas on ainult kaks tähtsamat maja – üks kuulus Pariisi peapiiskopile ja selles peatus praegu tema õetütar, proua hertsoginna de Longueville. Teine oli jesuiitide klooster, mis kombe kohaselt oli nende auväärsete isade omand. Seal polnud võimalik eksida.

Kella nelja paiku asus d’Artagnan uuesti teele, sõites sammu, sest ta tahtis alles päris pimedas kohale jõuda. Kui keegi sõidab hallil talvisel päeval läbi igava maastiku, siis pole tal teha muud paremat kui sedasama, mida teeb jänes oma pesas, nagu ütleb La Fontaine, – nimelt unistada. Niisiis, d’Artagnan unistas ja Planchet samuti. Ainult nende unistused, nagu me kohe näeme, olid üsna erinevat laadi.

Üks kõrtsiemanda suust libisenud sõna oli andnud d’Artagnani mõtetele teatud kindla suuna; see sõna oli proua de Longueville’i nimi.

Tõepoolest, proua de Longueville’il olid kõik eeldused, et mehi endast unistama panna: see oli üks kuningriigi kõige suursugusemaid daame ja üks õukonna kõige ilusamaid naisi. Ta oli abielus vana hertsog de Longueville’iga, keda ta ei armastanud. Algul oli teda peetud Coligny armukeseks, kelle Guise’i hertsog oli tema pärast tapnud duellil Place-Royale’il. Siis räägiti, et teda seob liiga õrn sõprus oma venna, Condé printsiga, mis oli rängalt vapustanud õukondlaste moraalivalvsaid hingi. Sellele sõprusele olevat järgnenud tõeline ja sügav vihkamine. Ning kõneldi, et hertsoginna olevat sõlminud poliitilised suhted vürst Marsillaciga, keda ta nüüd püüdvat ässitada oma venna, Condé printsi vastu.

D’Artagnan mõtles kõigile neile juttudele. Ta meenutas, et Louvre’is oli ta tihti näinud hiilgavat ja pimestavat proua de Longueville’i endast mööduvat. Ta mõtles Aramisele, kes ei seisnud millegi poolest temast kõrgemal, oli aga ometi kunagi olnud proua de Chevreuse’i armuke, kusjuures viimane oli tolleaegses õukonnas sedasama, mis proua de Longueville praeguses. Ta küsis endalt, miks mõned inimesed saavutavad maailmas kõik, mida ihaldavad, ühed armastuses, teised poliitikas, kuna kolmandad jäävad kas juhuslikult, ebaõnne tõttu või takistuste pärast, mis juba loodus neis endis on püstitanud, kõigi oma lootustega poolele teele. Ta oli sunnitud endale tunnistama, et hoolimata oma mõistusest, hoolimata oma osavusest jääb ta viimaste sekka, kuna Planchet pääseb arvatavasti esimeste hulka. Sel hetkel lähenes Planchet talle ja sõnas:

“Vean kihla, härra, et mõtlete samale asjale, millele minagi.”

“Ma kahtlen selles, Planchet,” vastas d’Artagnan naeratades. “Aga millele sa siis mõtled? Vaatame.”

“Mõtlen neile kahtlastele tüüpidele, kes selles kõrtsis jõid, kus me peatusime.”

“Ikka ettevaatlik, Planchet!”

“See on vaist, härra.”

“Ja mida see vaist sulle siis praegu ütleb?”

“Mu vaist ütleb mulle, et sinna kõrtsi kogunenud inimesed pidasid mingit kahtlast plaani, ja ma mõtlesin parajasti talli kõige pimedamas nurgas oma vaistu hoiatuste üle järele, kui sinna sisse astus mantlisse mässitud mees. Talle järgnesid teised.”

“Ahaa! Noh, ja siis?” küsis d’Artagnan, kuna Planchet’ jutustus läks kokku tema enda tähelepanekutega.

“Üks neist meestest ütles: “Ta peab tingimata olema Noisys või vähemalt täna õhtul sinna jõudma, sest tundsin ära tema teenri.”

“Kas oled kindel?” küsis mantliga mees.

“Jah, vürst,” vastas teine.”

“Vürst?” katkestas d’Artagnan Planchet’d.

“Jah, vürst. Aga kuulake edasi:

“Kuid kui ta on seal, mida sel juhul ette võtta?” küsis teine kõrtsiline.

“Ah et mida ette võtta?” ütles vürst.

“Jah. Ta ei ole mees, kes end niisama lihtsalt laseb kinni võtta. Ta tõmbab mõõga.”

“Hüva, meie teeme sedasama. Aga ometi peame katsuma teda elusalt kätte saada. Kas teil on nööri tema sidumiseks ja tropp suhu pistmiseks?”

“Kõik on olemas.”

“Olge tähelepanelikud, sest ta on tõenäoliselt maskeeritud tavaliseks aadlikuks.”

“Ja-jah, härra, olge mureta.”

“Muide, ma olen sealsamas ja juhin teid.”

“Kas vastutate, et kohtuvõimud…?”

“Vastutan kõige eest,” vastas vürst.

“Hästi, teeme, mis suudame.”

Ja seepeale läksid nad tallist välja.”

“Mis see meisse puutub,” sõnas d’Artagnan. “Niisuguseid asju sünnib iga päev.”

“Kas olete kindel, et see pole sihitud meie vastu?”

“Meie vastu? Mispärast?”

“Tont võtaks – tuletage meelde nende sõnu: “Tundsin ta teenri ära,” ütles üks – see võis väga hästi meie kohta käia.”

“Ja edasi?”

““Ta peab olema Noisys, või vähemalt jõuab sinna täna õhtul” – see võis jälle väga hästi meie kohta käia.”

“Ja veel?”

“Vürst ütles: “Olge tähelepanelikud, sest ta on tõenäoliselt maskeeritud tavaliseks aadlikuks.” See ei jäta minu arvates enam mingit kahtlust, sest teie olete erariides ja mitte musketärohvitseri mundris. Noh! Mis te selle peale ütlete?”

“Armas Planchet,” vastas d’Artagnan ohates, “õnnetuseks pean ma ütlema, et see aeg, kus vürstid ihkasid minu verd, on möödas. Oh, see oli ilus aeg! Ole rahulik, need inimesed ei ihu meie peale hammast.”

“Kas härra on selles kindel?”

“Annan oma pea selle eest.”

“Siis on hästi, ei maksa sellest enam rääkida.”

Ja Planchet asus jälle d’Artagnani kannule selle ülima usaldavusega, mida ta alati oma isanda vastu oli tundnud ja mida viisteist aastat lahusolekut ei olnud suutnud kõigutada.

Nii ratsutati umbes üks ljöö, siis sõitis Planchet jälle d’Artagnani kõrvale.

“Härra,” ütles ta.

“Mis on?”

“Härra, vaadake hoolega selles suunas,” lausus Planchet. “Kas teile ei tundu, et pimeduses liiguvad nagu mingid varjud. Kuulake, mulle näib, et kuulen kabjaplaginat.”

“Võimatu. Maa on vihmast pehmeks muutunud. Siiski, nüüd, kus sa mulle seda ütled, tundub mulle, et minagi näen midagi.”

Ta peatus, et ümber vaadata ja kuulatada.

“Kuigi pole kuulda kabjaplaginat, kostab siiski hobuste hirnumist. Kuule!..”

Ja d’Artagnani kõrv püüdis ümbritsevast pimedusest tõepoolest kinni hobuse hirnatuse.

“Need on meie mehed, kes on asunud oma ettevõtmise teostamisele,” sõnas ta, “aga see ei puutu meisse, jätkame oma teed.”

Seda nad tegidki.

Poole tunni pärast jõudsid nad Noisy esimeste majadeni. Kell võis olla umbes poole üheksa ja üheksa vahel.

Külaelanikud olid juba harjumuspäraselt magama heitnud ja kuskil ei vilkunud ühtki tulukest.

D’Artagnan ja Planchet ratsutasid edasi. Paremal ja vasakul joonistusid tumehalli taeva taustale sakilised majakatused. Aegajalt haugatas mõne ukse taga unest virgunud koer. Mõni ehmunud kass põgenes maanteelt ja peitus haopinusse, kust paistsid ainult nende hiilgavate silmade söed. Need tundusid olevat ainukesed elusad olevused kogu külas.

Küla keskel, peaväljaku ääres, kahe tänava vahel kerkis suure hoone tume massiiv, mille fassaadi ees laiutasid oma raagus oksi tohutud pärnad. D’Artagnan uuris ehitust tähelepanelikult.

“See peaks vist olema peapiiskopi loss, kus elab kaunis proua Longueville,” sõnas d’Artagnan. “Aga kus on siis klooster?”

“Klooster on küla teises otsas. Tunnen seda kohta,” vastas Planchet.

“Hüva,” vastas d’Artagnan, “niikaua kui ma oma sadularihma kinni tõmban, lase galopis sinna ja tule ütle mulle, kas jesuiitide juures on mõni aken valgustatud.”

Planchet kuulas sõna ja kadus pimedusse, kuna d’Artagnan hüppas maha ja hakkas, nagu öeldud, oma ratsu sadularihma kohendama.

Viie minuti pärast tuli Planchet tagasi.

“Härra, üksainus aken on valge, see asub selles maja küljes, mis on pööratud põldude poole.”

“Hm,” ümises d’Artagnan, “kui ma oleksin frondöör, koputaksin sellele uksele siin ja leiaksin hea vastuvõtu ning ulualuse. Kui oleksin munk, koputaksin seal, ja ma ei jääks kindlasti ilma õhtueineta. Lossi ja kloostri vahel aga leiame kindlasti ainult kõva küljealuse ja peame kannatama janu ning nälga.”

“Jah,” vastas Planchet, “nagu kuulus Buridani eesel. Kas me ei peaks koputama?”

“Tasa!” katkestas teda d’Artagnan. “Ainus valgustatud aken läks pimedaks.”

“Kas kuulete, härra?” küsis Planchet.

“Tõepoolest, mis müra see on?”

Oleks nagu lähenenud tormihoog, ja samal hetkel kappas kummastki tänavast, mille vahel hoone asus, välja rühm ratsanikke, mõlemas umbes kümmekond meest. Nad sulgesid d’Artagnani ja Planchet’ taganemistee ning piirasid nad ümber.

“Tohoh!” hüüatas d’Artagnan, tõmmates mõõga ja hüpates hobuse taha varju, kuna Planchet tegi sedasama, “kas sa aimasid siis tõesti õigesti, ja püütaksegi just nimelt meid?”

“Siin ta on! Ta on meil käes,” hüüdsid ratsanikud ja tormasid, paljad mõõgad käes, d’Artagnani kallale.”

“Ärge teda minema laske!” hüüdis keegi valjul häälel.

“Ei, monsenjöör, olge mureta.”

D’Artagnan arvas, et on saabunud paras hetk kõnelusse vahele segada.

“Hei, härrad!” hüüdis ta gaskooni murdes, “Mida te soovite, mis teil vaja on?”

“Kohe näed,” möirgasid ratsanikud.

“Pidage, pidage!” hüüdis see, keda oli nimetatud monsenjööriks, “see pole tema hääl.”

“No-noh, härrad,” ütles d’Artagnan, “kas Noisy rahvas on siis äkki marutõppe jäänud? Ainult olge ettevaatlikud, sest esimese, kes mu mõõgaulatusse tuleb, torkan läbi.”

Juht tuli lähemale.

“Mida te siin teete?” küsis ta kõrgil, käskima harjunud häälel.

“Ja teie ise?” küsis d’Artagnan.

“Olge viisakam, või muidu saate kibedasti kriimustada, sest kuigi me ei soovi oma nime nimetada, nõuame siiski lugupidamist, mida meie seisund väärib.”

“Te ei soovi oma nime nimetada, sest juhite röövlijõuku,” sõnas d’Artagnan. “Kuid minul, kes ma rahulikult reisin koos oma teenriga, pole selliseid põhjusi, mis sunniksid mind oma nime varjama.”

“Küllalt, küllalt! Kuidas teie nimi on?”

“Ma ütlen teile oma nime, et teaksite, kust mind leida, härra, monsenjöör või vürst, kuidas te tahate end nimetada,” sõnas meie gaskoonlane, kes ei tahtnud näidata, nagu annaks ta ähvardustele järele. “Kas tunnete härra d’Artagnani?”

“Kuninglike musketäride leitnanti?” küsis tundmatu.

“Teda ennast.”

“Jah.”

“Noh,” jätkas gaskoonlane, “siis peaksite olema kuulnud, et tal on tugev käsi ja vahe mõõk.”

“Te olete härra d’Artagnan?”

“See ma olen!”

“Tähendab, te tulite siia teda kaitsma?”

“Teda? Missugust teda?”

“Seda, keda meie otsime.”

“Mulle tundub,” jätkas d’Artagnan, “et Noisysse tulles olen enese teadmata sattunud mõistatuste riiki.”

“Eks vaatame!” ütles sama kõrk hääl. “Vastake! Kas pidite teda siin akna all ootama? Kas tulite Noisysse teda kaitsma?”

“Ma ei oota kedagi,” vastas d’Artagnan, kes hakkas juba kannatust kaotama, “ma ei kavatse kaitsta kedagi teist peale iseenda, kuid teda kaitsen ma kõige ägedamalt, hoiatan teid.”

“Hea küll,” ütles tundmatu, “kaduge siit.”

“Siit lahkuda pole sugugi nii lihtne,” sõnas d’Artagnan, kelle plaanidega see käsk ei sobinud, “kuna ma olen väsimuse tõttu sadulast kukkumas. Teine lugu, kui te juhatate mulle, kus siin ümbruses võiks õhtueinet ja öömaja saada.”

“Lurjus!”

“Härra, palun valige oma sõnu,” ütles d’Artagnan, “sest kui kuulen teie suust veel midagi niisugust, siis olge te markii, hertsog, vürst või kuningas, ma sunnin teid seda alla neelama, mõistate!”

“Lähme minema,” ütles juht, “siin ei saa eksitust olla, mees on ilmselt gaskoonlane ja järelikult mitte see, keda otsime; täna õhtul me ei tabanud märki, pöördume tagasi.”

“Me kohtume veel, isand d’Artagnan,” ütles juht, kõrgendades häält.

“Võib-olla, aga kindlasti mitte enam teile nii soodsas olukorras. Me kohtume ehk päeva ajal ja teie olete võib-olla üksi.”

“Hüva, hüva,” sõnas tundmatu. “Asume teele, härrased!”

Ning nurisedes ja kirudes kadus salk pimedusse, pöördudes tagasi Pariisi poole.

D’Artagnan ja Planchet ootasid veel mõne hetke valvsalt. Aga kuna kabjaplagin kaugenes, pistsid nad mõõgad jälle tuppe.

“Näed nüüd, sina lollpea,” ütles d’Artagnan rahulikult Planchet’le, “et nad ei otsinud siiski mitte meid.”

“Aga keda siis?” küsis Planchet.

“Tõesti, mul pole sellest aimugi ja see pole ka minu asi. Meie asi on pääseda jesuiitide kloostrisse. Niisiis, sadulasse ja teele. Tulgu, mis tuleb, ega nad meid nahka ei pane.”

D’Artagnan istus sadulasse ja Planchet tegi sedasama, kui äkki langes midagi rasket tema hobuse laudjale. Ratsu hakkas lõhkuma.

“Härra,” hüüdis Planchet, “üks mees istub mu hobuse laudjal!”

D’Artagnan pöördus ümber ja nägi Planchet’ ratsul tõesti kaht kogu.

“Kas meil on siis kurat kannul?” karjus ta, tõmbas mõõga, et ründajale kallale tungida.

“Ei, armas d’Artagnan,” ütles too, “see ei ole kurat, see olen mina, Aramis. Lase galoppi, Planchet, ja küla lõpus pööra vasakule.”

Ja Planchet kihutas minema, Aramis hobuse laudjal. Neile järgnes d’Artagnan, kes arvas, et näeb mingit segast ja kummalist und.