Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 2

Kümne minuti pärast sõitis väike salk Bons-Enfants’i tänavalt välja, möödus näitemängusaalist, mille oli ehitanud kardinal Richelieu, et etendada seal “Mirame’i”, ja kus nüüd kardinal Mazarin, kes oli pigem muusika- kui kirjandusesõber, laskis etendada esimesi Prantsusmaal mängitud oopereid.

Kõik märgid näitasid, et linnas on meeled üliärevil. Tänavail liikusid arvukad inimrühmad, ja vaatamata d’Artagnani kinnitustele peatusid nad, vaadates sõjaväelasi pilkaval ja ähvardaval ilmel, millest nähtus, et kodanlus oli hetkeks kõrvale jätnud oma igapäevased toimetused hoopis sõjakamate kavatsuste teostamiseks. Turukaubamajade poolt kostis aeg-ajalt rahvahulga suminat. Saint-Denis’ tänaval sähvasid lasud, ja ilma et oleks õieti teatud milleks, lihtsalt rahva tujust, löödi sageli hädakella.

D’Artagnan jätkas oma teed inimese muretusega, kellele sellised lapsikused mingit mõju ei avalda. Kui keset tänavat kogunenud rahvasalk tee tõkestas, ajas ta oma hobuse neile hoiatamata peale, ja olid need siis mässulised või mitte, igatahes tõmbuti kahele poole ja lasti patrull läbi, otsekui oleks teatud, millise mehega siin tegemist on. Kardinal kadestas seda rahulikkust, mille põhjustas tema arvates harjumus hädaohtudele vastu minna. Kuid sellegipoolest tundis ta ohvitseri vastu, kelle komando alla ta end hetkeks oli andnud, seda lugupidamist, mida tunneb ettevaatlik inimene muretu uljaspea vastu.

Kui nad lähenesid vahipostile Seersandi värava juures, hõikas tunnimees:

“Kes tuleb?”

D’Artagnan vastas, ja küsinud kardinalilt parooli, andis selle edasi. Märgusõnaks oli Louis ja Rocroy.

Seejärel küsis d’Artagnan, kas valveposti ülemaks pole mitte de Comminges. Tunnimees näitas talle ohvitseri, kes maas seistes ja kätt hobuse kaelal hoides vestles sadulas istuva kaaslasega.

“Härra de Comminges on siin,” ütles d’Artagnan kardinali juurde tagasi pöördudes. Kardinal juhtis oma hobuse sinnapoole, kuna d’Artagnan viisakalt tagasi tõmbus. Viisist, kuidas nii sadulas istuv kui maas seisev ohvitser oma kübarad haarasid, nägi ta, et mõlemad olid Tema Eminentsi ära tundnud.

“Braavo, Guitaut!” hüüdis kardinal ratsanikule, “ma näen, et olete oma kuuekümne neljast aastast hoolimata ikka endine, ikka kärmas ja ustav. Millest te sellele noormehele jutustate?”

“Monsenjöör, ma ütlesin talle, et elame iseäralikul ajastul ja et tänane päev sarnaneb nagu ühele päevale Liiga ajast, mida ma noores eas nägin. Kas te teate, et siis polnud Saint-Denis’ ja Saint-Martini tänaval küsimus millestki vähemast kui barrikaadide ehitamisest.”

“Ja mida vastas teile härra de Comminges, mu armas Guitaut?”

“Ma vastasin, monsenjöör,” lausus Comminges, “et Liiga elluäratamiseks on minu arvates vaja üht väga tähtsat tegurit – nimelt Guise’i hertsogit; ja pealegi ei tehta üht ja sama asja kaks korda.”

“Ei, kuid nüüd loovad nad Fronde’i, nagu nad ütlevad,” sõnas Guitaut.

“Fronde’i? Mis see on?” küsis Mazarin.

“Nii nimetavad nad oma parteid, monsenjöör.”

“Ja millest niisugune nimi tuleb?”

“Nõunik Bachaumont olevat kuuldavasti mõne päeva eest öelnud, et kõik nood mässutõstjad sarnanevad koolipoistega, kes Pariisi vallikraavides lingu heidavad2 ja laiali jooksevad, niipea kui näevad politseinikku, et pärast seda, kui ta on mööda läinud, jälle kokku koguneda. Selle sõna korjasid nad kohe üles, nii nagu Brüsselis sõna göös, ja hakkasid end nimetama frondöörideks. Eilse ja tänase päeva jooksul läks Fronde kõikjal moodi – kringlid, kübarad, kindad, kätised, lehvikud – kõik olid à la Fronde. Ja nüüdki, kuulake…”

Sel hetkel avati kuskil aken, sinna ilmus keegi mees ja hakkas laulma.

“Häbematus!” sosistas Guitaut.

“Monsenjöör,” ütles Comminges, kellelt haav oli röövinud naljatuju ja kes ihkas revanši, “kui lubate, saadan sellele lollile kuuli keresse ja õpetan ta viisi pidama.”

Ja ta sirutas juba käe oma onu sadulatasku poole, kus peitusid püstolid.

“Ei, seda mitte!” hüüdis Mazarin. “Diavolo! Mu kallis sõber, te rikute kõik ära. Meie asjad edenevad ju suurepäraselt. Ma tunnen teid, prantslasi, nagu oleksite kõik, esimesest viimaseni, minu lapsed. Nad laulavad ja tasuvad oma maksud. Liiga ajal, millest Guitaut siin just praegu rääkis, lauldi ainult missat. Tule, Guitaut, lähme vaatame, kas mujal peetakse sama hoolsasti valvet kui Seersandi värava juures.”

Ja jätnud Comminges’iga kättpidi jumalaga, lahkus ta koos d’Artagnaniga, kes asus taas oma väikese salga etteotsa. Kohe tema taga ratsutasid kardinal ja Guitaut, nende järel ülejäänud eskort.

“Nii see on,” sosistas Comminges neile järele vaadates, “ma unustasin, temale on ju tähtis vaid see, et nad maksaksid.”

Salk sõitis edasi mööda Saint-Honoré tänavat, kogu aeg sinna kogunenud inimeste rühmi laiali ajades. Rahva hulgas ei räägitud muust kui samal päeval antud ediktidest. Kahetseti noort kuningat, kes laostas oma rahvast, ilma et ta sellest ise oleks teadlikki olnud. Kogu süü aeti Mazarini kaela, arutati, kas pöörduda Orléans’i hertsogi ja Printsi poole, ülistati Blancmesnili ja Brousseli.

D’Artagnan sõitis läbi rahvahulga nii muretult, nagu oleks ta ise ja ta ratsu olnud rauast. Mazarin ja Guitaut vestlesid tasakesi omavahel. Musketärid, kes olid samuti lõpuks kardinali ära tundnud, järgnesid vaikides.

Jõuti Saint-Thomas-du-Louvre’i tänavale, kus asus teine vahipost. Guitaut hõikas üht allohvitseri, kes tuli ette kandma.

“Noh, kuidas on?” küsis Guitaut.

“Siin meie juures on kõik korras, aga mulle tundub, et selles hoones toimub midagi.”

Ja ta osutas suurepärasele ehitisele, mis asus nüüdse “Vaudeville’i” kõrval.

“Selles hoones?” üllatus Guitaut. “See on ju Rambouillet’ elamu.”

“Ma ei tea, kas see on Rambouillet’ elamu või mitte, aga ma nägin õige kahtlasi tüüpe sinna sisse minevat.”

“Ohoo!” hüüdis Guitaut. “Need olid ju luuletajad.”

“Palun sind, Guitaut,” ütles Mazarin, “räägi neist härradest suurema lugupidamisega. Kas sa ei tea, et ka mina olin nooruses luuletaja ning kirjutasin värsse härra de Benserade’i laadis.”

“Teie, monsenjöör?”

“Jah, mina. Kas tahad, et ma sulle mõne ette loen?”

“Mulle ei tasu lugeda, monsenjöör, ma ei mõista itaalia keelt.”

“Ei, kuid sa mõistad prantsuse keelt, mu hea ja tubli Guitaut,” vastas Mazarin, asetades talle sõbralikult käe õlale, “ja ükskõik milline käsk selles keeles sulle ka antaks, sa täidad selle, eks ole?”

“Kahtlemata, monsenjöör, nii nagu ma olen seda alati teinud; muidugi ainult siis, kui see tuleb kuningannalt.”

“Jah, muidugi,” lausus Mazarin huuli kokku surudes, “ma tean, et sa oled talle ustav.”

“Ma olen juba rohkem kui kakskümmend aastat tema kaardiväe ülem.”

“Asugem teele, härra d’Artagnan,” hüüdis kardinal, “siin on kõik korras.”

Sõnagi lausumata asus d’Artagnan jälle rivi etteotsa, ilmutades seda tumma sõnakuulmist, mis iseloomustab vanu sõjamehi.

Ta suundus Saint-Rochi poole, kus asus kolmas valvepost, ratsutades läbi Richelieu’ ja Villedot’ tänava. See oli väga üksik koht, mis asus peaaegu otse valli taga, ja selles linnaosas oli vähe elanikke.

“Kes on selle valveposti ülem?” küsis kardinal.

“Villequier,” vastas Guitaut.

“Kurat võtku,” vandus Mazarin, “rääkige temaga ise. Te teate, et oleme tülis sellest ajast peale, kui saite käsu arreteerida Beauforti hertsog. Ta väidab, et see au oleks pidanud langema temale kui kuningliku kaardiväe ülemale.”

“Ma tean seda ja ma olen talle sada korda kinnitanud, et ta eksib, sest kuningas ei võinud talle sellist käsku anda, kuna oli tol ajal vaevalt nelja-aastane.”

“Seda küll, aga mina oleksin võinud selle käsu anda, kuid eelistasin teid.”

Guitaut ei vastanud midagi, ajas oma hobuse ette, ja kui tunnimees oli ta ära tundnud, laskis kutsuda härra Villequier’.

Ohvitser tuli.

“Ah, see olete teie, Guitaut,” sõnas ta tigedal toonil, mis oli talle omane. “Mis kuradit teie siit otsite?”

“Tulen küsima, kas siin on midagi uudist.”

“Mis kurat peaks siin teie arvates olema? Karjutakse: “Elagu kuningas!” ja “Maha Mazarin!” See pole mingi uudis, nende hüüetega oleme juba ammugi harjunud.”

“Ja kas teie karjute kaasa?” küsis Guitaut naerdes.

“Ausõna, mul on mõnikord suur tahtmine seda teha. Teate, Guitaut, ma tunnen, et neil on täiesti õigus. Annaksin viis aastat oma palgast, mida mulle niikuinii ei maksta, et kuningas saaks viis aastat vanemaks.”

“Ja mis juhtuks, kui kuningas oleks viis aastat vanem?”

“Juhtuks see, et kuningas annaks täiskasvanuks saades oma käsud ise, ja on hoopis suurem rõõm alluda Henri IV pojapoja käsule kui Pietro Mazarini pojale. Kuninga eest, tuhat kuradit, laseksin end lõbuga tappa. Ent kui mind tapetakse Mazarini pärast, nagu see oleks teie vennapojaga täna peaaegu juhtunud, siis ei suuda paradiis, nii mõnus paik kui see ka oleks, mind iialgi lohutada.”

“Hea küll, härra de Villequier!” sõnas Mazarin, “olge mureta, ma kõnelen tingimata kuningale teie andumusest.” Siis pöördus ta eskordi poole.

“Ratsutagem tagasi, härrased, siin on kõik korras.”

“Ah nii,” ütles Villequier, “see oli Mazarin. Seda parem, mul oli juba ammugi soov talle näkku öelda, mis ma temast mõtlen. Teie andsite mulle selle võimaluse, Guitaut, ja kuigi teie kavatsused ei olnud ehk minu suhtes kõige heatahtlikumad, ma tänan teid selle eest.”

Ja pöördudes kannal ringi, läks ta tagasi vahtkonna juurde, vilistades mingit Fronde’i viisikest.

Mazarin aga oli üsna mõttesse jäänud. Kõik see, mis ta oli kordamööda kuulnud Comminges’ilt, Guitaut’lt ja Villequier’lt, oli veelkord kinnitanud tema veendumust, et juhul kui tulevad rasked ajad, ei jää talle ainsatki pooldajat peale kuninganna, ja ka kuninganna oli nii tihti oma sõbrad maha jätnud, et temagi toetus tundus ministrile kõigist tarvitusele võetud ettevaatusabinõudest hoolimata õige kahtlase ja ebakindlana.

Kogu selle umbes tund aega kestnud öise ratsaretke ajal oli kardinal, kuulates üksteise järel Comminges’i, Guitaut’d ja Villequier’d, uurinud üht meest. See mees, kelle rahu polnud kõigutanud rahvahulga ähvardused, kelle näos polnud liikunud ainuski lihas ei Mazarini suust kuuldud ega ka tema pihta lendu lastud naljade puhul, see mees näis seisvat kuidagi eraldi ja olevat karastatud selliste sündmuste puhuks, mis nende ümber sel hetkel toimusid, ja eriti nende puhuks, mis lähemas tulevikus ees seisid.

D’Artagnani nimi polnud talle pealegi mitte täiesti tundmatu, ja kuigi Mazarin oli tulnud Prantsusmaale alles umbes 1634. -1635. aasta ümber, see tähendab seitse või kaheksa aastat pärast neid sündmusi, millest jutustasime meie loo esimeses osas, tundus kardinalile siiski, et oli kuulnud räägitavat sellest mehest seoses asjaoludega, mida ta ei suutnud küll praegu meelde tuletada, kui inimesest, kes oli end näidanud julguse, osavuse ja truuduse võrdkujuna.

See mõte haaras teda niivõrd, et ta otsustas nimetatud asjas viivitamatult selgust muretseda. Kuid andmeid d’Artagnani kohta ei tahtnud ta pärida temalt endalt. Mõnest sõnast, mis musketärleitnant oli öelnud, oli kardinal otsemaid mõistnud ta gaskooni päritolu. Kuid itaallased ja gaskoonlased tunnevad üksteist liiga hästi ja on liiga sarnased, et suhelda üksteisega, toetudes andmetele, mida nad saavad vahetult üksteiselt.

Seepärast, jõudnud kuningapalee aiamüürini, koputas kardinal väiksele väravale, mis asus umbes praeguse de Foy kohviku kohal, tänades enne d’Artagnani ja paludes teda end oodata kuningapalee õues. Guitaut’d käskis ta endaga kaasa tulla. Mõlemad hüppasid sadulast, ulatasid valjad lakeile, kes oli avanud värava, ja kadusid aeda.

“Armas Guitaut,” ütles kardinal, toetudes kaardiväekapteni käsivarrele, “te ütlesite mulle ennist, et seisate juba üle kahekümne aasta kuninganna teenistuses.”

“Jah, nii see on,” vastas Guitaut.

“Ma olen märganud, kallis Guitaut, et lisaks teie julgusele, mis on väljaspool kahtlust, lisaks truudusele, mis on kõigiti järele proovitud, on teil veel suurepärane mälu.”

“Kas olete tõesti seda märganud, monsenjöör?” hüüdis kaardiväekapten. “Kurat võtaks, seda halvem mulle!”

“Kuidas nii?”

“Aga muidugi, sest õukondlase peamiseks omaduseks peab olema võime unustada.”

“Kuid teie pole ju õukondlane, Guitaut, vaid vapper sõdur, ohvitser, nagu neid Henri IV ajast ainult mõned üksikud järele on jäänud. Ja varsti pole neid õnnetuseks enam ühtegi.”

“Pagan võtku, monsenjöör, kas kutsusite mind kaasa, et mulle horoskoopi koostada?”

“Ei, ma kutsusin teid selleks, et küsida, kas panite tähele meie musketärleitnanti?”

“Härra d’Artagnani?”

“Jah.”

“Mul pole vajadust seda tähele panna, sest tunnen teda juba ammu.”

“Ja missugune mees ta siis on?”

“Ah tema?” kordas Guitaut, keda see küsimus üllatas. “Ta on gaskoonlane.”

“Jah, ma tean seda, aga mind huvitab, kas ta on mees, keda võib usaldada.”

“Härra de Tréville hindab teda kõrgelt, ja härra de Tréville, nagu te teate, on üks kuninganna parimaid sõpru.”

“Tahaksin teada, kas see mees on tõesti läbi proovitud.”

“Kui te mõtlete selle all, kas ta on vapper sõdur, siis usun, et võin vastata jaatavalt. Olen kuulnud, et La Rochelle’i piiramisel, Suze’i kitsasteel ja Perpignani all tegi ta rohkem, kui oli ta kohus.”

“Kuid nagu te teate, Guitaut, on meil, vaestel ministritel tihti vaja mehi, kes on mitte üksnes vaprad, vaid ka osavad. Kas härra d’Artagnan ei olnud kardinali päevil mässitud mingisse intriigi, millest ta kuulu järgi olevat osavalt välja tulnud?”

“Mis puutub sellesse, monsenjöör,” ütles Guitaut, kes mõistis väga hästi, et kardinal tahab teda rääkima panna, “siis pean Tema Eminentsile tunnistama, et tean sellest ainult niipalju, kui ta isegi võib kuulnud olla. Ma pole end kunagi iseenda huvides intriigidesse seganud, kui mind ongi mõnikord teatud määral võõrastesse intriigidesse pühendatud, ja monsenjöör ei pane kindlasti pahaks, et hoian saladuses selle, mis mulle on usaldatud, kuna on tegemist võõra saladusega.”

Mazarin raputas pead.

“Ja ometi olen ma veendunud, et on olemas õnnelikke ministreid, kes saavad teada kõik, mida nad teada tahavad.”

“Kui see nii on, monsenjöör,” vastas Guitaut, “siis selle tõttu, et nad ei vaagi kõiki inimesi samal vaekausil, et nad oskavad sõja asjus aru pärida sõjameestelt ja intriigide kohta intrigaanidelt. Pöörduge mõne selleaegse intrigaani poole, ja te pigistate temalt välja kõik, mida vajate – muidugi ainult siis, kui maksate.”

“Oh põrguhaud!” vandus Mazarin, tehes grimassi, mis alati ta näole ilmus, kui temaga kõneldes puudutati rahaküsimust ses mõttes, nagu seda praegu tegi Guitaut. “…Ja maksangi… kui muud võimalust ei leidu.”

“Kas monsenjöör soovib tõsiselt, et juhataksin talle mehe, kes on olnud segatud kõigisse omaaegseisse tumedatesse lugudesse?”

“Per Baccho!” kirus Mazarin, kes hakkas juba kannatust kaotama. “Juba tund aega püüan ma teilt seda välja pigistada, teie puupea.”

“On olemas ainult üks, kelle eest ma selles suhtes vastutada võin, kui ta ainult tahab rääkida.”

“See on juba minu mure.”

“Ah, monsenjöör, ei ole alati sugugi nii lihtne sundida inimesi kõnelema sellest, millest nad tahavad vaikida.”

“Oh, pisut kannatust on kõik, mis vaja. Noh, kes see mees siis on?”

“See on krahv de Rochefort.”

“Krahv de Rochefort!”

“Õnnetuseks on ta juba neli või viis aastat jäljetult kadunud ja ma ei tea, mis temast on saanud.”

“Aga mina tean, Guitaut,” vastas Mazarin.

“Miks Teie Eminents siis alles äsja kaebas, et ta midagi ei tea?”

“Ja te arvate siis, et Rochefort…” alustas Mazarin.

“Ta oli kardinali parem käsi, monsenjöör; kuid ma hoiatan teid, see lugu läheb teil kalliks, sest Richelieu oli oma agentide vastu väga helde.”

“Jah,” sõnas Mazarin, “ta oli suur mees, kuid pillamine oli ta nõrkus. Tänan teid, Guitaut, ma kasutan teie nõuandeid, ja veel sel õhtul.”

Ja kuna vestlejad olid juba jõudnud kuningapalee õuele, viipas kardinal Guitaut’le jumalagajätuks käega ja astus ühe ohvitseri juurde, kes siinsamas edasi-tagasi kõndis.

See oli d’Artagnan, kes ootas, nagu kardinal oli käskinud.

“Tulge, härra d’Artagnan,” sõnas kardinal oma mahedaimal toonil, “mul on teile ülesanne.”

D’Artagnan kummardas ja astus kardinali kannul salatrepist üles. Mõne hetke pärast leidis ta end taas kabinetist, kust oli veidi aja eest lahkunud.

Kardinal istus oma kirjutuslaua taha, võttis paberilehe ja kirjutas sellele mõne rea.

D’Artagnan seisis rahulikult, ilmutamata kannatamatust või uudishimu. Ta oli muutunud sõjaväeliseks automaadiks, mille paneb tegutsema või õigemini käsku täitma mõni peidetud vedru.

Kardinal murdis kirja kokku ja pitseeris oma pitseriga.

“Härra d’Artagnan,” sõnas ta, “teie ülesandeks on viia see kiri Bastille’sse ja tuua kaasa selles nimetatud isik. Võtke tõld, valvemeeskond ja vaadake hoolega vangi järele.”

D’Artagnan võttis kirja, tõstis käe kübara äärde, pöördus kannal ringi nagu osavaim drilliseersant, väljus, ja hetke pärast kostis ta järsk monotoonne hääl, mis käsutas:

“Neli meest eskordiks, tõld, minu hobune!”