Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 11

Seekord oli vanaisa sünnipäev igavam kui kunagi varem. Noad ja kahvlid klõbisesid uniselt vastu taldrikuid, kellelgi peale vanaisa ei paistnud õiget isu olevat ja keegi ei võtnud ka jutuotsa üles. Onu Mart, kes koos tädi Idaga hilisema bussiga linnast saabus, tuli küll naerunäol tuppa, lauldes: „Ta elagu, elagu, ee-laa-guu!”, aga kui tädid talle meie uudist teatasid, jäi temagi vaikseks, raputas lauas istudes ainult aeg-ajalt pead ja pomises omaette: „No on lugu! No on kuradi lugu!”

„Tõstame siis klaasi hällilapse terviseks!” ütles tata, kummutas viinapitsi põhjani ja kallas pikemalt mõtlemata selle jälle täis.

„Kuule, kuule,” tõstis tädi Anne häält. „Vanasti olid sa, vend, ju täiskarsklane! Mäletad, minu kahekümne viiendal sünnipäeval ei joonud sa mitte tervisenapsugi – hea eestiaegne kirsiliköör oli! Ja nüüd lased järjest kaks pitsi „Moskva erilist” kõrist alla!”

„Aeg on ka selline... Moskva eriline,” muigas tata kibedalt.

„Hammusta liha peale, siis ei tee purju!” õpetas onu Ott, kes seni sõnagi lausumata tädi Liilia kõrval oli istunud.

„Viin on tugevate meeste jook!” kiitis onu Mart.

„Sina, Marjt, ära rjohkem joo!” riidles tädi Ida r-i pudistades ja pööras onu Mardi tühja viinapitsi tagurpidi. „Pärjast ei võeta meid enam bussi peale.”

Onu Mart keeras klaasi jälle õigetpidi ja sirutas tata poole, et see pitsi täita saaks: „Mees teab, mis mees teeb!”

Vanaisa pani noa ja kahvli risti taldrikule ja kuulutas õndsal ilmel: „Aitüma sellele, kes kõhu andis – küll süüa saab kusagilt ikka!”

„Papa, küll sina ikka oled,” lausus tädi Liilia etteheitvalt. „Teistel on suur mure, ja sina ajad ikka oma lorijuttu!”

„Ei tea, kuskohast sa ikka seapraadi saad, kui meie Liiliga linnast turult ei too!” nähvas tädi Anne. „Katsu sa pintsist elada! Praegu on nii paljud vanainimesed poolnäljas, mutikesed käivad meil äris hõbelusikaid ja kristalli pakkumas, et tükki leiba saada, sinul pole halli aimugi, mis liha nüüd turul maksab!”

„Pole liha – sööme kala!” ütles vanaisa. „Pole kala – sööme kartult! Aga kui sul kõhtu poleks, ei siis oleks lugu sealihast ega kanamunadest! Nii et kõiksepealt ikka aitüma taevaisale, kes kõhu andis!”

Vanaisa tõusis püsti ja köhatas hääle puhtaks.

„Vaadake, noored: mina olen elu näind ja võin teile öelda, et norutamisest ei tõuse mingit tulu. Kas Eesti Vabariiki oleks üldse tuld, kui meie mehed oleks Esimese ilmasõja järel ennast näljutand ja silmad peast nutnud, et näe, landesveer tuleb kallale ja punavenelased tahavad meile käppa peale panna? Ega siis polnud ka inimestel kerge, aga nutuga poleks Vabadussõda võidetud! Kas te ei mäleta, kui vaene aeg meil vabariigi alguses oli – mammal polnud teile muud süüa anda kui sousti-kartult, kui koolist tulite, ja soustijahu jaoks jahvatas ta kohviveskiga makarone.”

„Nii head sousti pole ma elu sees söönud, nagu mamma tegi!” kiitis onu Mart.

„Ma mäletan küll, papa, kuidas sa mamma oravanahkse rotonde maha müüsid,” muigas tädi Anne. „Nii ilus maani keep oli...”

„Jah, on nähtud vaeseid aegu, on nähtud rikkaid aegu. Aga vargaid, mõrtsukaid ja kommuniste pole meie suguseltsis olnud, ja päris nälga pole me kunagi näind. Kas te mõtlete, et Stalinil on sellest lugu, kui eesti rahvas murega otsa lõpeb? Dutkit – see on ainult vesi kommunistide veskile! Tuleb süüa, tuleb juua ja rõõmus olla, et hing sees on. Praegu pole veel õige aeg venelasele vastuhakkamiseks, aga kui see aeg kätte jõuab, siis tuleb olla tugev! Sest ega see Ameerika onu seda asja ikka niisama ei jäta!”

Vanaisa ühte silmanurka oli tekkinud pisike pisar. Ta äigas silma käeseljaga kuivaks ja tõstis klaasi: „Vanad eestlased ütlesid: las mees sööb, siis mees on tugev ja las mees joob, siis on ta julge! Tõstame siis klaasi nende terviseks, keda praegu meie hulgas ei ole! Nendel on ka sellest kergem, kui meie siin oleme julged ja tugevad!”

„Braavo, papa!” hüüdis tädi Liilia käsi plaksutades. „Ma ei teadnudki, et sa oled nii kõva kõnemees!”

„Pi-pi-pisikene pits võib ikka olla,

ikka olla, ikka olla,” alustas vanaisa kõrgel häälel laulu. Teisedki muutusid korraga rõõmsamaks ja laulsid kaasa:

„Te-te-teine see võib takka tulla,

takka tulla, takka tulla...”

Ma polnud seda laulu enne kuulnud ning püüdsin hoolega sõnu meelde jätta: huvitav, kas see oli memme meelest heale lapsele sobilik või hoopiski vimkameeste laul? Mõned laulud, mis tata mulle õpetas, olid memme arust sobivad ainult vimkameestele, mitte väikestele lastele.

„Lauludega unustame mured!” ütlesin sõna sekka, kui suured inimesed jälle nugade-kahvlitega kõlistama hakkasid. Memme ütles vahel nii, kui ta mulle uut laulu õpetama hakkas.

Kõik puhkesid naerma, ainult tädi Ida, kes laulmisest lugu ei pidanud, põrnitses mind altkulmu.

„Näed, papa, sulle on mantlipärija kasvamas!” lausus onu Ott naeratades. „Väike oraator!”

„Mis tähendab: pärija?” küsisin sosinal tatalt.

„Pärija on see, kes kellegi asjad omale saab!” selgitas tata.

„Mina ei taha vanaisa mantlit, see on nii suur ja kole!”

Tata kõhistas suutäie naeru ja lohutas siis mind: „Ega jutt käigi mantlist, vanaisal on seda endalgi vaja. „Mantlipärija” öeldakse ülekantud tähenduses, kui lapsed pärivad esivanematelt mingeid omadusi.”

„Ahah,” ei hakanud ma tatat enam tüütama, kuigi ta viimane seletus tegi mulle veelgi enam südamevalu kui vanaisa pika kalasabamustriga palitu pärimine: kas pole kohutav, kui ühel hommikul vaatab mulle peeglist vastu vanaisa suure ninaga nägu! Ja kuhu need tutipaelad siis seotakse, kui juukseid on mul nagu vanaisal ainult kuklas ja kõrva taga?

„Tead,” sosistasin tatale. „Las ma olen parem Emil Zatopek, eks? Ma võin ju joosta ka, kui muidu ei saa – ainult et ilma selle koleda palituta ja suure ninata!”

Tata naeratas hajameelselt ning tõusis püsti. „Armsad koosviibijad!” alustas ta pidulikult. „Me pole siia selleks kokku tulnud, et ainult süüa ja juua...”

„Vaid ka selleks, et indiaanlasi mängida!” hüüdsin temast üle.

Tata puhkes naerma, kuid onu Mart lausus tõsiselt: „Praegu pole väikeste laste rääkimise aeg! Kas tead, millal laps räägib? Siis, kui kana pissib!”

„Mm-mm,” jäin mõttesse. „Aga memme ütles, et pissist ja kakast ei ole viisakas söögilauas rääkida!”

„Said nüüd!” hakkas tädi Liilia kõkutades naerma. „See laps pole suu peale kukkunud!”

Tädi Annegi oli oma pahutamise unustanud ning kiitis kaasa: „Tal tulid ülemised hambad enne kui alumised ja sellised pididki sõnakateks kasvama!”

„Peaasi, et ta julgeolekumeeste ees sõnakaks ei läheks!” sõnas tädi Ida tõsiselt. „Siis oleme kõik hommepäev trjellide taga!”

„Võtame parem laulu üles,” arvas vanaisa. „Kahju, et sa, poiss, pilli kaasa ei võtnud – kitarrega oleks ikka teine asi laulda!”

Aga tatale oligi juba uus laul meelde tulnud:

„Lenda, lenda, lepalind,

viimast korda palun sind!

Lenda üle maa ja vee

sinna, kus mu kallike!”

Seda laulu teadsin minagi, ja üürgasin täiel häälel koos suurte inimestega refrääni:

„Ridirai-rai-rai,

ridi-rai-rai-rai...”

Ega see ridirai ju tegelikult vist midagi tähenda, lihtsalt niisama laulusõna, aga tata suguharu laulis seda nii sõjakalt, nagu tahaksid nad kõik lõpuks ometi indiaanlastena sõjaretkele minna.

Vahepeal lauldi tavalisel häälel:

„Kui ta küsib, mis ma teen,

ütle – teda ootma jään!

Ootan viimse tunnini

ja kui tarvis – kauemgi!”

Ning siis algas jälle väga sõjakas ridiraitamine pihta. Imelik küll – tavaliselt ma liiga valju häält ei kannata: kui näiteks inimesed omavahel riidlevad, siis hakkab mul kõht valutama ja nutt tuleb kurku. Aga tata suguharu sõjakisa tekitas hoopis sellise tunde, et kõik on hästi ja aina paremaks läheb: ridirai – me sööme ja joome! Ridirai, meie suguharu on võimas! Ridirai-rai-rai... Ainult et miskipärast hakkas mulle uni kallale tikkuma. Pugesin toolide vahelt vanaema voodisse. Hea julge oli hõbenuppudega voodis lesida, kui suured inimesed palusid ridiraitades lepalinnul üle maa ja vee lennata...