Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 12

Kui ma silmad lahti tegin, seisid laual juba kohvitassid ja ilus tort, kolm roosi keskpaigas ja laineline kreemijutt ümber ääre looklemas. Õhus oli koorekohvi, tordi- ja pirukalõhna. Viimane oli kõige tugevam ja soojem – seda levitas kuum porgandipirukas, millega vanaema parajasti köögist tuli. Vanaema pirukatele ei suutnud keegi vastu panna: need tulid tal välja eriti pehmed ja mahlased, aga samas polnud nad pooltki nii rasvased nagu lehttaignapirukad, mida tädi Anne linnast kaasa tõi – ta nimetas neid Pärli kohviku eheteks.

„Tulge nüüd kohvi jooma, lapsed!” kutsus vanaema. „Kutsuge poisid ka tuppa – kaua nad seal tossutavad!”

„Kuidas sina, mamma, küll jõuad?” imestas tädi Liilia. „Siis kui me väiksed olime, küpsetasid iga jumala päev kas pirukaid või kooke – iga päev punkt kell viis jõime kõik teed...”

„Praegu joome ka,” hooples vanaisa, sõrmed püksitrakside vahel. „Kord peab majas olema!”

„Minul on kord majas,” lausus vanaema pahaselt. „Aga mis sina teed? Jaotad m i n u asju küla peale laiali!”

„Mis see papa siis jälle tegi?” uuris tädi Anne.

„Mis ta tegi... Minu koogipanni andis ära!” kaebas vanaema. „Mulle ei öelnud mitte sõnakestki – heast peast võttis köögist panni ja viis minema!”

„Ah jäta – sul on ju teine pann veel!” tõrjus vanaisa ta süüdistusi kahe käega eemale, nagu oleksid need kärbsed.

„See on kartuli- ja soustipann,” ei andnud vanaema järele. „Aga see teine, väiksem, oli koogipann – just paraja suurusega pannkookide praadimiseks. Ise tahad iga natukse aja tagant kommorjenviidereid, aga ütle, kuidas ma neid praen, kui panni ei ole?”

Kommerjenviideriteks kutsus vanaema ülepannikooke, mille ta ümbrikuteks kokku voltis – igas ümbrikus oli suur supilusikatäis köömnetega kohupiima. Köömned mulle eriti ei maitsenud, aga siis, kui nende asemel pani vanaema kohupiima sisse suhkrut ja väikese tükikese vaniljekauna – vaat siis oli kommorjenviideritel teine minek!

„Papa, kuidas sa võisid!” hüüatas tädi Liilia.

„See oli hea eestiaegne pann, kussa praegusel ajal enam sellist saad!” kurjustas tädi Anne.

„Mina küll Marjidil niisukesi tempe teha ei laseks!” ässitas tädi Ida takka.

„Ah jätke järele!” lõi vanaisa käega. „Mis te naaksute mu kallal! Mees teab, mis mees teeb! Tõesti – nagu kanakari! Lähen teen parem väljas meestega ühe piibu!”

Vanaisa võttis kirjutuslaua sahtlist hõbedase suitsutoosi – portsigari – , pani oma pika pärandusepalitu selga ja sirmiga mütsi pähe ning läks ust paugutades aeda, kus tata koos onu Mardi ja onu Otiga juba mõnda aega meestejuttu ajas.

„Imelik küll – muidu ei tea papa majapidamise asjadest tuhkagi, aga näe, panni leidis üles!” pahandas tädi Anne. „Kus ta selle siis viis?”

„Koppelmaa tee ääres elab nüüd üks imelik naisterahvas – kaks väikest poissi jookseb maja ümber ringi, lapitud püksid jalas ja kalossid palja varba otsas, aga meest ei paista teisel olema. Mina pole temaga rääkind, aga ütlevad, et vist venelane – teistmoodi on riides küll,” pajatas vanaema. „Te ju teate papat – tema on kange võõrastega tutvust tegema, eriti naisterahvastega.”

„Mine nüüd,” naeris tädi Liilia. „Arvad, et papa kurameerib selle vene naisega? Tema vanuses!”

Vanaema ei vastanud midagi, vaid hakkas pirukat lahti lõikama, endal suu pahaselt pruntis.

„Eks vana hobune tahab ka kaeru,” lausus tädi Anne. „Ja Feliks võtab varsti ka kindlasti uue naise – kudas ta üksi väikest last kasvatab, tüdruklast pealegi! Feliksil on küll lahtised käed, aga praktilist mõtlemist pole tal ollagi!”

Feliks on tata eesnimi, ja tüdruklaps olin ilmselt mina. Et läheb siis nii nagu Tuhkatriinu jutus, jah?

„Mina ei taha kurja võõrasema!” tõstsin protesti. „Ma olen nüüd väga hea laps ja memme tuleb kohe koju tagasi!”

„Muidugi tuleb!” lohutas tädi Liilia. „Sina, Anne, ei saa ka oma suud peetud – platrad välja kõik, mis sülg suhu toob!”

„No ega mina ole mingi ilukõneleja nagu sina!” nähvas tädi Anne vastu. „Mina valetamist ei kannata!”

„Kus nüüd tuli Martin Luterus välja!” hüüdis tädi Liilia. „Siin sa seisad ja teisiti ei või, jah?”

„Jälle hakkab peale!” ohkas vanaema. „Nagu väiksed lapsed, ausõna! Ilmaasjata ma sellest pannist rääkima hakkasin!”

Tädide pahameel pöördus nüüd jälle vanaisa peale.

„Papa on liiga helde südamega!” lausus tädi Liilia. „Mäletad, Anne, kuidas ta külalastele kompvekki jagas, kui veel poodi pidas?”

„Jah, aga meie ei saand midagi!” pahutas tädi Anne. „Kui noorest peast koju käima tulime, siis pidime oma mõdu eest ikka ise maksma!”

„Ükskord andis ta meile küll kamba peale terve kastitäie suitsuräime, kui Feliksile spordisõbrad külla tulid, mäletad?”

„Miks ma ei mäleta, see oli ju ilmaime, et papa kalade eest sentigi ei küsind. Ainult et see polnud räim, vaid tindikala.”

„Ei, räim!”

„Issand jumal, ma mäletan ju selgesti, et Peipsi tint oli! Hea rasvane kala – siiamaani on mul selle maik suus... Tint – ja jutul lõpp!”

Vaidlus puhkes uue hooga. Seda oli tüütu kuulata, kuid samas oli mul hea meel, et enam tata naisevõtust juttu ei tehtud.

Kui mehed tuppa tulid, olid tädid omavahel juba peaaegu karvupidi koos. Vanaema püüdis neid lepitada, kuid temast ei tehtud väljagi.

Tädi Liilia läks onu Oti juurde ja pani talle käed kaela ümber, endal nägu nutune. Tädi Anne kallas kohvi tassidesse ja porises: „Täitsa ära jahtund! Kalla või solgiämbrisse – hea oakohv!”

„Millest teil siis seekord tüli tekkis?” uuris tata.

Tädid vaikisid hetke, ja siis hakkas tädi Liilia naerma – ikka omal naljakal viisil, nagu oleks herneid plekkpurki visatud.

„Täitsa tühjast asjast! Suitsukaladest, mis ammu ära söödud ja seeditud!”

„Misasja sa seletad: kõik algas sellest, et papa kinkis vanaema ainukese panni ühele vene lipakale!” põrutas tädi Anne.

„Tule taevas appi!” hüüdis vanaisa. „Esiteks polnud see ainuke pann siin majas, teiseks pole see noor lesknaine venelane, vaid ingerlane – Hilma on ta nimi. Ei maksa kohe inimesest pahasti mõelda, kui sa midagi ei tea!”

„Aga panni tood kohe tagasi!” otsustas tädi Anne, ning vanaema ja tädi Liilia noogutasid kaasa. „Kui sa ise ei too, siis lähen mina ja ütlen sellele ahnele moorile, mida ma temast arvan!”

Vanaisa läks näost punaseks ja ütles, et seda häbi ta endale ei tee, ennem surm siin või Siberis!

Lõpuks otsustati, et panni järele saadetakse hoopis tädi Liilia ja tata – võõras naine pidi nimelt rääkima soome keelt, ja tata seda ju oskas, kui ta omal ajal päris Paavo Nurmigagi juttu oli puhunud!

„Ära muretse, papa – veli oskab inimestega asju ajada!” lohutas tädi Liilia vanaisa. „Aga panni me tagasi toome, maksku mis maksab!”

„Kas panniga või pannil!” naeris tata ja pilgutas mulle silma.

Teised jõid kohvi, mina moosivett – seda kulus nii palju, et pidime vahepeal kaks korda vanaemaga õues kempsus käima. Ilma tatata oli laua ääres nii igav, et mul oli isegi hea meel, kui pissuhäda jälle peale tuli – oli vähemasti põhjust toast välja minna. Nurga taha kempsumajja pöörates kiikasin tee poole: äkki juba tata ja tädi Liilia paistavad võsa tagant?

Lõpuks jõudsid nad tagasi, kuid panni kaasa ei toonud. Tädil olid silmaääred punased, nagu oleks ta vahepeal nutnud ja tatagi ei kippunud kohe juttu alustama.

„Ei andnud panni tagasi, jah? Seda ma arvasin!” hüüdis tädi Anne parastavalt. „Litsakad naised on kõik sihukesed – mis hammaste taga, see oma! Tulevad siia Eestisse laiutama: vsjo majoo, vsjo majoo! (kõik minu, vn k) Poesabas trügivad teised ka vahele ja õigust jääb ülegi: ja tut stojaala! (ma seisin siin, vn k)”

„Ära sina hakka jälle oma jamaga peale,” ütles tädi Liilia tusaselt. „See on korralik naine, Karjalast suurivaevu siia pääsenud. Köök teisel hiilgas puhtusest: mõtle, ta küüris parajasti seda mamma koogipanni – liivaga, sest seepi ei raatsind raisata. Lapsed olid ka piinlikult puhtad, lapitud riietega, jah, aga puhtad – üks on tüdruk, aga täihirmuga oli tal nagu poisilgi juuksed nulliga maha aetud. Nende isa oli koduõue peal laste silma all maha lastud – oli venelastele vastu hakand, kui nad oma talust minema aeti...”

„Sortavala lähedalt – ma olen seal käinud, ilus koht, Laadoga järve ääres!” ütles tata. „Eks need ingerlased ja soomlased saadeti sealt enamasti Siberisse, kui venelane sisse läks, aga mõned jõudsid Eestisse ka. Meil kooliski käib mitu soomlast.”

„See Hilma olla saand Viisnurga kolhoosi lüpsjaks, aga palka pole veel makstud... No see mõni kopikas, mis nad normipäevade eest annavad, küll hinge sees ei hoia,” arvas tädi Liilia.

„Oh issand, mis sel Stalinil küll arus on? Äkki polegi päris inimene, hoopis saatan?” lausus vanaema.

„Kas panni lubas ikka kinni maksta?” uuris tädi Ida.

Keegi ei vastanud. Vanaema porgandipirukas oli kõigi suud kinni pannud.

Siis ütles tädi Liilia: „Kuule, mamma, sul on seal poepoole peal mitu täitsa viisakat kastrulit – äkki laenaks ühe ingerlasele?”

„Kas te rohkem pirukat ei taha – mul on köögis veel?” küsis vanaema tädi Liiliale pilku heitmata.

„Mamma?” lausus tädi Liilia küsivalt.

„Mis mamma ja mamma – ise oled täisinimene ja tead, mis teed! Ära ainult seda paksu põhjaga potti vii – see on mul moosikeetmiseks,” ütles vanaema. „Ja pese kastrul enne puhtaks, muidu kriibib teine liivaga kõik küljed ära.”

Kõige toredam oli see, et mul lubati nüüd tädi Liiliaga kaasa minna – anti veel suur tükk pirukatki paberis kaasa, et tühja käega ei peaks külla minema.